Propastopi analüüs: vene propaganda ründab Ukraina presidendi legitiimsust

15.05.2024

Vene propaganda on kirjeldanud Ukrainat ja selle valitsust väga mitmel moel, olgu see “anti-Venemaa”, natsistlik hunta, kunstlik või iseenesest ebaseaduslik riik. Täna uurib Propastop, kust tuli Vene narratiiv Ukraina võimu legitiimsuse puudumisest.

Narratiiv Ukraina võimu ebaseaduslikkusest ei ole sugugi uus ning on tugevalt seotud Vene narratiiviga Ukrainast kui „kunstlikust“ riigist. Kuigi Ukraina kui „kunstliku“ riigi narratiiv on olnud liikvel juba aastakümneid, siis Kremli ametlikuks seisukohaks sai see 2021. aastal, kui Vladimir Putin avaldas oma „ajaloolise essee“ Vene, Ukraina ja Valgevene rahvuste ühtsusest. Samas essees mainis Putin, et Ukraina riiklust on kunstlikult kultiveerinud Poola alates 19. sajandist kuni praeguseni ning et Ukraina rahva saatus on olla koos venelastest „vennasrahvaga“ samas riigis.

Vene uudisteagentuur RIA Novosti postitas 26. veebruaril 2022 kell 8:00 kogemata artikli „Venemaa ja uus maailm“, eeldades, et selleks ajaks on vene armee juba jõudnud vallutada Kiievi. Artiklis räägitakse Ukraina liitmisest Venemaaga kui „ajaloolise vea parandamisest“. Kuna Ukraina riik on iseenesest „kunstlik“ ja „ajalooline viga“, siis peab ka selle valitsus olema Vene propaganda kohaselt ebaseaduslik. (Pikemalt loe vene, Valgevene ja Ukraina rahvaste ühtsuse narratiivist sellest Propastopi narratiiviröntgenist.)

Legitiimsuse narratiivi algus

Euromaidani protestide viimase akordina tagandas Ülemraada 22. veebruaril 2014. aastal tolleaegse Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši ametist kohustuste hülgamise ja tsiviilisikutest protestijate hukkumise pärast. Päev enne seda, 21. veebruaril, kui tema tagandamine oli juba ilmselge, põgenes Janukovõtš Venemaale Kremli kaitse alla ning Ukraina kuulutas endise riigipea tagasiotsitavaks. Põhiseaduse järgi sai siis presidendiks Ülemraada esimees Oleksandr Turtšõnov.

Toona ütles Putin oma kõnes, et Venemaa tunnistab ainult Janukovõtšit Ukraina seadusliku presidendina ning nimetas Kiievis toimunut ebaseaduslikuks relvastatud riigipöördeks. Kuigi relvi kasutasid Kiievi kesklinnas peamiselt just endisele presidendile alluvad jõustruktuuride üksused. Samas kõnes sõnas Putin, et Venemaa võib viia Ukrainasse oma väed, kuna Janukovõtš palus Venemaa käest abi. Putin pidas kõne 4. märtsil ehk paar nädalat enne Krimmi okupeerimist ning Janukovõtši palvet kasutati tõepoolest kaudselt Krimmi okupeerimise ettekäändena.

Fotol olevat Viktor Janukovõtši kirja kui asjatõendit Ukraina väärikuse revolutsiooni ebaseaduslikkusest kasutas esimesena tolleaegne vene suursaadik ÜROs, ehkki kirja detailid ei olnud avalikustatud. Aastal 2017 lekkis meediasse   kirja sisu täismahus, mil seda kasutati asitõendina Janukovõtši riigireetmise kohtuprotsessis. Viimase lõigu tõlge: “Sellega seoses pöördun Vene Föderatsiooni presidendi V. V. Putini poole palvega kasutada Vene Föderatsiooni relvajõude seaduslikkuse, rahu, turvalisuse, stabiilsuse ja Ukraina rahva kaitse tagamiseks”.

Ida-Ukraina sõja ägenemisega muutus ka propaganda intensiivsemaks ning Janukovõtš jätkas narratiivi, et tema on seaduslik Ukraina president. Sel ajal astus Kiievis ametisse president Petro Porošenko, kes sai valituks vabade erakorraliste valimiste tulemusena.

Legitiimse presidendi maine hoidmiseks kaebas Janukovõtš Ülemraada kohtusse, kuna tema arvates rikuti tema tagandamisel Ukraina põhiseadust (kuigi samaaegselt käis kohtuprotsess Janukovõtši riigireetmise süüdistuse üle).

Vene meedia jätkas aga narratiivi, et Ukraina valitsus on ebaseaduslik. Seda toonitatakse ka keeleliselt – Vene meediast võib leida hulgaliselt sõnade hunta või režiim kasutamist. Rahvusvaheliselt kasutatakse neid mõisteid tavaliselt just sõjalise riigipöörde tulemusena või mingil muul moel ebaseaduslikult võimule tulnud valitsuse kirjeldamiseks.

 

 

 

 

Kuvatõmmis Dmitri Medvedevi Telegrami kanalist. Tõlge: „Ukraina hunta jaurab kogu aeg, et läbirääkimiste eelduseks on 1991. aasta riigipiiri taastamine. Need on Vene oblastite ja kunagiste Vene kubermangude piirid, mitte müütilise Ukraina piirid.“

 

Kuvatõmmised kunagise asepeaministri ja praeguse ebaseadusliku Zaporižžja oblasti esindaja Venemaa senatis Dmitri Rogozini Twitteri kontolt. Ta kasutab nii sõna „hunta“ kui „režiim“.

Legitiimsus ja “Luure Keskagentuuri jälg”

Teise põhjusena Ukraina valitsus legitiimsuse puudumise kohta levitab Kremli propaganda narratiivi, et Ukraina valitsust kontrollitakse Washingtonist ja Brüsselist. Selle tuletisena levitatakse väidet, et väärikuse revolutsiooni korraldas USA Luure Keskagentuur. See narratiiv arendati aastate jooksul seoses erinevate revolutsioonide ja massiliste protestidega riikides, mida Kreml käsitleb oma mõjusfääri kuuluvatena.

Mitmes neist sündmustest (eriti Gruusias) mängisid tähtsat rolli kodanikuühendused, mida väiksel määral toetati Lääne valitsuste poolt. Just Lääne rahalise toetuse olulisust paisutas Venemaa propaganda väga suureks, et näidata ka Venemaal 2011. aastal toimunud massimeeleavaldusi kui LKA tegevust eesmärgiga allutada Venemaa Ameerika mõjule.

Väärikuse revolutsiooni ajal sai samateemaliste narratiivide peamiseks tegelaseks tolleaegne USA aseriigisekretär Victoria Nuland, kes külastas 2013. aasta detsembris Maidani rahutusi ja jagas nii protestijatele kui politseile toidukraami. Vene propaganda hakkas seda juhtumit kasutades kirjeldama Maidani meeleavaldusi kui USA poolt toetatud plaani Ukraina ja Venemaa suhete hävitamiseks. (Tüüpilist tolleaegset Vene meediakäsitlust selle näitena saab lugeda Komsomolskaja Pravdast.)

Victoria Nuland tõusis kuu pärast jälle pilti, sest meediasse jõudis lekitatud telefonikõne mitmete USA välisministeeriumi ametnike, sh Nulandi vahel. Neis kõnedes arutati, kes võib hüpoteetiliselt saada järgmisteks Ukraina valitsuse liikmeteks. Vene propaganda kajastas telefonikõnet kui asjatõendit, et Ukraina valitsus on pandud kokku Washingtoni poolt (lugege kõnest pikemalt ka Reutersi artiklist). See narratiiv jäi püsima läbi aastate, nagu saab näha ka erinevate Vene ametiasutuste ja saatkondade säutsudest:

Mõned näited Dmitri Medvedevi ja Vene saatkondade säutsudest narratiiviga, et Ukrainat kontrollib Washington/Lääs.

Legitiimsuse narratiiv Ukraina sõja kontekstis

Kuidas siis väljendub legitiimsuse narratiiv praeguse sõja kontekstis? Ukraina president Zelenskõi valiti 2019. aastal läbipaistvate valimiste tulemustena, kui ta sai teises voorus pea 75% häältest.

Aga Zelenskõi ametiaeg peaks Ukraina põhiseaduse järgi lõppema tänavu 20. mail ehk täpselt viis aastat pärast ametisse astumist. Kuna sõjaolukorras ei ole võimalik presidendivalimisi korraldada, siis jätkab Zelenskõi Ukraina erakondade üksmeelse otsuse kohaselt ametis ka pärast ametiaja lõppu.

See igati mõistetav lahendus tekitab aga õiguslikult mõnevõrra ebamäärase olukorra, kuna Ukraina põhiseaduses ei ole selgelt lahti kirjutatud, mis juhtub pärast ametis oleva presidendi ametiaja lõppemist juhul, kui uusi valimisi pole võimalik korraldada.

Pärast 20. maid peaks Zelenskõist järgmiste valimisteni saama „ajutine“ president. Samas võivad Zelenskõi vastased kasutada argumenti, et sellises olukorras peaks presidendi volitused üle minema Ukraina Ülemraada esimehele – nagu see juhtus 2014. aastal pärast Janukovõtši tagandamist. (Pikemalt saab praegusest õiguslikust olukorrast lugeda siit.) Alles äsja postitas sellise väitega artikli Valgevene peamine propagandakanal Belta. Lenta.ru levitas sellise sisuga Ukraina endise venemeelse peaministri Mõkola Azarovi väiteid.

Ukrainlasi pärast 20. maid tekkiv uus olukord suure tõenäosusega ei mõjuta.  Samas annab tekkiv ebamäärane õiguslik olukord palju pinda Ukraina-vastase propaganda jaoks. Nii enne täiemahulise sõja algust kui ka praegu on internetis liikvel „kasulike idiootide“ narratiive Zelenskõist kui diktaatorist, kes lammutas Ukraina demokraatia ning haaras kogu võimu enda kätte.

Valik venekeelsete Twitteri kasutajate kommentaaridest. Kuvatõmmis suure Vene portaali Twitteri kontost, tõlge: „Zelenskõi legitiimsuse lõpuni jäi vaid 16 päeva. Ukrainlased, kas hakkate ka pärast 20. maid taluma seda võimuhaarajat, kes tühistas valimised, kägistas opositsiooni, ajab teid tapamajja ega lase riigist välja?“ 

 

 @DmitrijRaevski „Täna on Zelenskõi viimast päeva Ukraina legitiimne president. Ja isegi see legitiimsus on tinglik, arvestades seda, kuidas ta presidendiks sai. Täna kell 00:00 muutub ta nagu muinasjutus presidendi staatusega klounist-narkarist tavaliseks klouniks-narkariks. Sümboolselt toimub muutus just rahvusvahelisel naljapäeval.

@YWojewska „Jaa, jaa… Zelenskõi legitiimsus lõpeb. Ärgu tunnistagu nüüd Putini legitiimsust (säuts on vastus Deutsche Welle postitusele Vene presidendivalmiste legitiimsuse puudumise kohta). Nüüdseks on teil Euroopas mitte realpolitik (välispoliitika, mis põhineb praktilistel asjaoludel, mitte moraalsetel või ideoloogilistel põhimõtetel), vaid idiootide palagan.“

Zelenskõi legitiimsuse puudumise narratiivi on korduvalt levitanud ka Venemaa ametlikud allikad. 28. märtsil ütles välisminister Sergei Lavrov, et pärast 20. maid ei ole mõtet rääkida Ukraina presidendi legitiimsusest. Üks RT artikkel toonitab samuti, et Zelenskõi populaarsus rahva seas on tunduvalt langenud ning et Ukraina Ülemraada liikmete sõnul „kehtib riigis ühe isiku täielik võim“.

Päris huvitav on 6. mail ilmunud vene välisluureteenistuse pressiteade, milles räägitakse andmetest, „mille põhjal on Lääs tugevalt mures Ukraina ühiskonna meeleolude üle“ ning “Zelenskõi hakkab kaotama võitlust ukrainlaste meele ja südame üle ajal, mil tema ametiaeg lõpeb 20. mail“. Samas pressiteades toonitatakse lisaks, et just ameeriklased hakkavad nüüd Zelenskõile asendajat otsima, ehkki „neil pole vahet, kes juhib Ukrainat, sest ameeriklaste eesmärk on jätkata sõda viimase ukrainlaseni. Luureteenistustele pole selline pressiteade omane, samas kirjeldab see vene luureteenistuste tähtsat rolli riigi propagandamasinas.

Vene välisluureteenistuse pressiteade.

Kokkuvõtteks: Ukraina võimu legitiimsuse narratiiv on vaid üks mitmest narratiivist, mida Venemaa kasutab Ukraina ründamisel. Kuna 20. mai saabub peagi, siis on oodata legitiimsuse narratiivi tähtsuse suurenemist vene propagandas. Võib oletada, et mõnel määral kasutab Kreml seda narratiivi Ukraina rahva mõjutamiseks, ent suurema tõenäosusega kasutatakse seda narratiivi pigem välismaiste sihtrühmade suhtes. Eriti Ukraina tähtsamate liitlaste puhul Euroopas ja Ameerikas, kus teatud ühiskonnarühmades on levinud skeptiline suhtumine Ukrainasse ning tulekul on tähtsad valimised USAs ja UKs.