Millisest Euroopa Parlamendist unistab Vladimir Putin?

“Loomulikult nõrgast, killustatud ja otsustusvõimetust Euroopa Parlamendist,” vastab pealkirjas toodud küsimusele Toronto Ülikooli ajalooprofessor Andres Kasekamp.

Euroopa Parlament on Kremli jaoks järjest olulisem sihtmärk, kuna tal on oluline roll liidu laienemisel, kinnitab Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Piret Ehin.

“Iga uue riigi liitumine eeldab parlamendi heakskiitu. Moskva on valmis paljuks, et ära hoida Ukraina, Moldova, Gruusia või Lääne-Balkani riikide liitumine Euroopa Liiduga,” ütleb Piret Ehin 9. juunil toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste eel.

Propastop küsitles viis nädalat enne europarlamendi valimisi Kremli huvide ja mõjutustegevuse teemadel Tartu ja Toronto Ülikooli professoreid Andres Kasekampi ja Piret Ehinit.

Millise Euroopa Parlamendi koosseisuga oleks pärast juunikuiseid valimisi rahul Venemaa president Vladimir Putin?

ANDRES KASEKAMP (AK): Muidugi nõrga, killustanud, otsusevõimetu Euroopa Parlamendiga.

See on Putini ja Kremli üldine siht lääneriikides, et lääne institutsioonid – nagu näiteks USA Kongress -, oleksid töövõimetud ja omavahel tülis. Kremli jaoks ei ole tähtis, kas neid abistavad parem- või vasakpoolsed.

PIRET EHIN: Kuidas on Vladimir Putini jaoks kasulik eeldatav paremäärmuslike jõude osakaalu kasv Euroopa Parlamendis?

(PE) Putini eesmärk on läänt nõrgendada ning Euroopa Parlamendi killustumine ja lõhestumine sobib selle plaaniga hästi. Paremäärmuslased on sageli ka euroskeptikud – nende püüd Euroopa Liitu (EL) nõrgendada ja lõimumist tagasi pöörata on vesi Kremli veskile. Putinile sobib killustunud rahvusriikide Euroopa, mis ei ole geopoliitilisel areenil mingisugune arvestatav tegija.

Mitmed paremäärmuslikud ja parempopulistlikud erakonnad Euroopas (sh Alternatiiv Saksamaale ja Prantsusmaa Rassemblement National) on silma paistnud oma Venemaa-sõbralikkusega ning saanud Venemaalt ka raha ja tegutsemisjuhiseid. Prantsuse parlamendi mulluse raporti kohaselt on Marine Le Peni juhitav Rassemblement National loonud Vene režiimiga erisuhte, mis väljendub lähedastes vaadetes nii poliitikale kui geopoliitikale ning erakonna esindajad on parlamendis hääletanud viisil, mis on süstemaatiliselt kooskõlas Venemaa seisukohtadega.

Euroopa Parlament on oluline mõjutustegevuse sihtmärk, sest selle tähtsus on viimastel aastakümnetel järjest suurenenud. Parlament on Euroopa Liidu Nõukogu kõrval keskne seadusandlik institutsioon ELis, mis võtab vastu seadusi, kiidab heaks Euroopa Liidu eelarve ning valib ametisse kõrgeid ametikandjaid, sh Euroopa Komisjoni presidendi.

Paremäärmuslike jõudude tugev esindatus EPs võib aeglustada ja takistada oluliste seaduste vastuvõtmist. Määrused ja direktiivid, mida Parlament ja Nõukogu „toodavad“, mõjutavad 450 miljoni Euroopa Liidu kodaniku elu. Äärmuslased võivad Komisjoni poolt välja töötatud eelnõusid torpedeerida parlamendikomisjonides, nn kolmepoolsetel läbirääkimistel ning plenaaristungitel. Seadusandlike protsesside takerdumine mõjutaks otseselt Komisjoni võimet viia ellu oma tegevuskava ning nõrgendaks ELi.

Euroopa Parlament ei otsusta välispoliitilisi küsimusi, sh sanktsioonide kehtestamist Venemaa suhtes, ent tal on oluline roll laienemispoliitikas. Iga uue riigi liitumine eeldab parlamendi heakskiitu. Moskva on valmis paljuks, et ära hoida Ukraina, Moldova, Gruusia või Lääne-Balkani riikide liitumine EL-iga. Ka selles küsimuses langevad paremäärmuslaste huvid suuresti kokku Kremli omadega. Paremäärmuslikud jõud on vastu liidu edasisele laienemisele muuhulgas sellepärast, et uute vaeste riikide liitumine tooks kaasa ulatusliku sisserände vanadesse ja jõukatesse liikmesriikidesse.

Europarlamendi kontroll liidu eelarve üle tähendab, et EP-l on oluline roll otsustes, mis puudutavad näiteks rahaeraldamist EL kaitsevõime suurendamiseks või Ukrainale abiandmist. Lisaks on EP-l oluline roll aruteluplatsi, euroopalike väärtuste eest seisja ning arvamuste kujundajana, sh välispoliitilistes küsimustes.

Millega seda põhjendada, et Putini-sõbralikud on just äärmusparteid?

AK: Nii parem- kui vasakäärmused töötavad süsteemi vastu. Kui peavoolu erakonnad on midagi otsustanud, siis äärmuslased töötavad sellele vastu. Kui peavoolu erakondadel on üksmeelne arusaam, et Ukrainat tuleb toetada ja Putini režiimile tuleb vastu olla, siis äärmuslased leiavad oma põhjused, miks ka Ukraina küsimuses peavoolu vastu võidelda.

Mis põhjustab äärmuslaste Kremli-meelsust?

AK: Vasakäärmuslastel on jäänud tobe nõukaaegne nostalgia. Mõned vasakäärmuslased ei ole ikka veel aru saanud, et Venemaa ei ole Nõukogude Liit. Külma sõja ajal oli nende jaoks USA imperialismi kehastus ja Nõukogude Liit antiimperialistlik jõud, mis toetas vabadusliikumist Aafrikas ja Aasias ning seetõttu omas positiivset kuvandit.

Neil ei ole vähimatki arusaama sellest, et tänapäeva Venemaal valitseb röövkapitalism ja see on maffiariik, kus ei ole midagi alles jäänud sellest „võrdsest“ nõukogude ühiskonnast.

Mõnedel paremäärmuslikel parteidel on tõesti maailmavaateline sarnasus Putiniga. Oma viimastes pikematest kõnedes räägib Putin väga teadlikult woke´ist ja identiteediküsimustest, mis lõhestavad lääne ühiskonda. Putin püüab väga teadlikult positsioneerida ennast selles vaidluses konservatiivsele tiivale kui traditsiooniliste pereväärtuste kaitsja. See võib meeldida paljudele paremäärmuslastele, kelle arvates on tähtsam võidelda samasooliste abielude kui Ukrainas toimuva genotsiidi vastu.

Mõned lääne kristlased arvavad jällegi, et Venemaa on traditsiooniliste kristlike väärtuste kaitsja. Vaadates täiesti mööda sellest, et Putin korraldatud massimõrvad Ukrainas ei ole üldse kristlikud. Putin mängib selle peale väga osavalt.

Paremäärmuslased on enamasti marurahvuslased, kelle jaoks selline riikidevaheline koostöövorm nagu Euroopa Liit kärbib nende võimalusi seista mingi oma rahvusliku huvi eest. Selline suhtumine sobib Putinile väga, sest Venemaa on ju maailma kõige suveräänsem riik, mis alati rõhutab, et neile ei meeldi mingisugused kokkulepped.

Ja nagu Donald Trumpi puhul on näha, siis imetlevad ka läänes paljud tugevat autoritaarset juhti, kes vastandub nende kohmakale demokraatiale.

Millised arengud lisaks eeldatavale paremäärmuslaste tõusule võivad veel olla kasulikud Kremlile?

PE: Kremlile oleks kasulik võimalikult killustunud Euroopa Parlament, kus peavoolufraktsioonidel (parempoolne Rahvapartei, sotsiaaldemokraadid, liberaalne Uuenev Euroopa) ei ole piisavalt kohti, et saavutada seaduste heakskiitmiseks vajalikku lihthäälteenamust. See tooks kaasa keerulisemad läbirääkimised ja takistaks ja aeglustaks õigusaktide vastuvõtmist.

Samuti oleks Kremli huvides see, kui euroskeptilised jõud EPs koonduksid ühte fraktsiooni ja hääletaksid ühtse blokina. Viimatistel, 2019 aasta EP valimistel oli 28% valituksosutunutest euroskeptiliste vaadetega, kuid euroskeptikud jagunesid mitme erineva fraktsiooni vahel (Identiteet ja demokraatia, Euroopa konservatiivid ja reformistid, Ühendatud Vasakpoolsed).

Ka tihenev koostöö europarlamendi suurima erakonna Euroopa Rahvapartei ja paremäärmuslike jõudude vahel võib olla Kremlile kasulik, sest see murendab peavoolufraktsioonide omavahelist koostööd ja suurendab paremäärmuslaste mõju otsuste tegemisel. Mitmed sotside esindajad juba heidavadki Rahvaparteile ette paremäärmuslastele ukse avamist.

On juba korduvalt hoiatatud, et Venemaa proovib Euroopa Parlamendi valimistulemusi mõjutada. Kui tõenäoline on, et Venemaal õnnestub seda efektiivselt teha?

PE: Venemaa püüab EP valimistulemusi kindlasti mõjutada ning Belgia ja Tšehhi võimude poolt hiljuti paljastatud propagandavõrgustik on siinkohal heaks näiteks.

Kremli mõju ulatust on sageli raske või võimatu kindlaks teha. Kremli jutupunkte ja narratiive võivad levitada ka allikad, millel esmapilgul Venemaaga midagi pistmist ei ole, sh parempopulistlikud väljaanded.

Mitmetes Euroopa riikides on paremäärmuslikud erakonnad ja liikumised loonud hästi integreeritud veebimeedia ökosüsteemid. Ühes kanalis levitatud info jõuab kiiresti teistesse – kogukondlike sotsiaalmeediagruppideni välja. Valijad on väga vastuvõtlikud infole, mida jagab erakond, mida nad usaldavad ja toetavad.

Juhin tähelepanu allika- ja infopesu mõistele – tegu on rahapesu analoogiga infomaailmas. Infopesu tähendab, et teadlikult loodud valeinfo levib ühest allikast teise, selle algallikas läheb „pesu“ käigus kaduma, ning lõpuks jõuab desinfo usaldusväärsetesse peavooluväljaannetesse ning omandab seeläbi usutavuse ja tõsiseltvõetavuse.

AK: Muidugi on alati sellised poliitikud, keda venelased, hiinlased või Araabia riigid ära ostavad, aga Euroopa Parlamendi valimiste puhul me räägime laiemast vene mõjust. Vene trollifarmid lihtsalt võimendavad sotsiaalmeedias lääne olemasolevaid konflikte ja selle kaudu annavad hagu alla paremäärmuslikele populistidele laiemalt. Äärmuslasi aitab juba see kui peavoolukandidaate halvustatakse.

Vene propagandal ei peagi olema otsene toetus mingile oma soosikule. Kuigi loomulikult nad soosivad selliseid paremäärmuslikke erakondi nagu Vabaduspartei Austrias või Alternatiiv Saksamaale, sest neis on küllaltki palju väga venemeelseid poliitikuid.

Vene propaganda eesmärk ei olegi veenda lääne inimesi oma maailmavaate poolt olema, mis oli Nõukogude Liidu propaganda eesmärk. Kremlile piisab sellest, et nõrgestada lääne ühiskonna alused ja tekitada läänes usaldamatust. Eriti usaldamatust oma riigi, selle institutsioonide ja Euroopa Liidu institutsioonide vastu. Usaldusväärsuse kadumine ühiskonnas aitab tavaliselt populistidele kaasa. Sellest Kremlile piisab ja seda on kõige lihtsam teha sotsiaalmeedia kaudu.

Juba tehakse ennustusi, et järgmine Euroopa Parlamendi koosseis tuleb kõigi aega kõige Kremli-sõbralikum. Kas jagad seda hinnangut?

AK: Äärmuslased kindlasti parandavad oma senist tulemust, aga ma ei kujuta ette, et enamus Euroopa Parlamendist oleks Kremli-meelne. Sellest on asi kaugel!

Samasuguseid hoiatusi paremäärmuslaste osakaalu suurendamise eest tehti ka eelmiste ja üle-eelmiste Euroopa Parlamendi valimiste eel. Tegelikkuses said paremäärmuslased mõned kohad juurde, aga palju vähem, kui ennustati.

Lisaks ei ole paremäärmuslikud parteid suutnud tõhusalt koostööd teha. Praegugi on Euroopa Parlamendis kaks erinevat paremäärmuslikku fraktsiooni.  Näiteks Rootsi Demokraadid ja Põlissoomlased kuuluvad ühte fraktsiooni ning ei tee koostööd Itaalia Põhja Liigaga või Alternatiiviga Saksamaale. Populistlikel rahvuslastel on omavahel koostöö tegemine veel raskem kui peavooluerakondadel. Isegi kui neid valitakse parlamenti rohkem, on kahtlane, kas nad suudavad olla tõhus blokk.

Kindlasti valitakse parlamenti ka kremlimeelseid vasakäärmuslasi. Neil on raske teha koostööd paremäärmuslastega, aga nad võivad olla samal meelel näiteks Ukraina abistamise küsimustes.

Kas Euroopa Parlamendi valimiste mõju võib mõnes liikmesriigis olla nii kaalukas, et lisaks Ungarile ja Slovakkiale aitab see võimule Ukraina abistamist vastustavad jõud? 

PE: Euroopa Parlamendi valimiste tulemused on kahtlemata oluline indikaator poliitiliste meeleolude kohta Euroopas ning need võimaldavad hinnata paremäärmuslaste ja populistide toetuse taset. Paremäärmusluse esiletõus on juba praegu selge suundumus, seda on kinnitanud viimaste aastate valimistulemused Itaalias, Hollandis, Rootsis, Prantsusmaal ja mitmel pool mujal.

Samas ei ennusta erakonna esinemine EP valimistel otseselt tema edu riigiparlamendi valimistel. EP valimistel saavad tihti palju hääli erakonnad, mis riigi tasandil valitsusse ei kuulu. Kuna EP valimised on jätkuvalt nn teisejärgulised siseriiklikud valimised, kus valijad väljendavad rahulolematust valitsuse tegevusega. Erilist edu (võrreldes viimatiste oma riigi parlamendi valimiste tulemustega) võib paremäärmuslikele erakondadele prognoosida riikides, kus paremäärmuslased valitsusse ei kuulu.

AK: Euroopa Parlamendi valimised on alati olnud teisejärgulised valimised, neid valimisi ei võeta nii tõsiselt kui oma riigi parlamendivalimisi.

Euroopa Parlamendi valimised võivad natuke raputada mõne liikmesriigi sisepoliitikat nagu seda mõnikord teevad omavalitsuse valimised. Prantsusmaal on Marine Le Peni partei Rassemblement National paremäärmuslased olnud pikalt riigi kõige suurema esindatusega partei europarlamendis. Aga samas on Rassemblement National kuni viimase ajani tänu Prantsusmaa valimissüsteemile olnud küllaltki nõrk oma riigis ning kaugel Prantsusmaa valitsusse kuulumisest.

Tihtipeale ongi Euroopa Parlamendi valimised protestivalimised. Inimesed kasutavad neid kui võimalust näidata oma rahulolematust ametisoleva valitsuse suhtes. Mitte ei avalda oma arvamust Euroopa Liidu pädevuses olevate küsimuste suhtes.