Putini kuuendad presidendivalimised: rahva suur lemmik ja tema keelatud võtted

Võib ju öelda, et reedest pühapäevani toimuvad Venemaa „presidendivalimised“ pole oluline sündmus, sest tulemus on ette teada ning vaid vormistavad Vladimir Putini ainuvõimu veel kuueks aastaks. Ent samas on valimised Putini jaoks ikka veel ohtlik harjutus, mis pakub inimestele seadusliku võimaluse oma (protesti)meelsust avaldada. Seepärast suhtub Putini režiim valimistesse surmtõsiselt ning on nende turvalisse läbiviimisesse tohutult jõudu ja raha panustanud.

Tagasivaade senistele presidendivalimistele annab hea ülevaade terve ühe inimpõlve Venemaad valitsenud Putini karjäärist. Sellest, kuidas tundmatust bürokraadist kasvas Euroopa hirmuvalitseja, keda kõigist tema tegudest hoolimata venelaste enamus siiralt toetab.

Seepärast teeb Propastop täna Euroopa Välissuhete Nõukogu vene-eksperdi Kadri Liigi abil tagasivaate Putini senisele kuuele valimisvõidule alates aastast 2000. (Kuigi 2008. aastal valiti presidendiks Dmitri Medvedev, pani ka toonase valimistulemuse sisuliselt paika Putin.)

 

2000

Venelasi šokeeris president Boriss Jeltsini uusaastakõne 31. detsembril 1999 põhjusel, et ebapopulaarne president teatas riigipea kohustuste üle andmisest 47-aastasele „intelligentsele, tugevale ja energilisele“ peaministrile Vladimir Putinile. „Paljud olid arvanud, et Jeltsin ei suuda kunagi võimust loobuda, ja lahkub jalad ees,“ iseloomustab seda üllatust Kadri Liik.

 

Valimiskampaanias vältis Putin kogenematu avaliku esinejana debatte konkurentidega. Meediakanalitest ülistas teda mõõdutundetult toona ühele oligarhile kuulunud ORT ehk Esimene Kanal, seevastu näiteks mõjukas NTV oli kriitiline.

Valimisteks lõid täiesti uue olukorra 1999. aasta septembris Venemaad vapustanud pommiplahvatused kortermajades, milles hukkus kokku üle 300 ning vigastada sai üle 1000 inimese. Vastutus plahvatuste korraldamise eest omistati avalikkuses tšetšeeni terroristidele, ehkki paljud Venemaa-eksperdid peavad pommiplahvatuste tegelikuks korraldajaks KGBd. Nii ehk teisiti muutus riigis korra ja turvalisuse taastamist lubanud peaminister Putin surmani hirmunud ühiskonnas kiiresti populaarseks.

„Muidu oleks valimiskampaania keskendunud pigem majandusküsimustele – vaesus, madalad palgad ja pensionid, devalveeritud valuuta. Ebapopulaarsed olid erastamine ja oligarhide kätte koondunud võim. Jeltsini pärijana pidanuks Putin nende eest vastust andma. Nüüd kontekst muutus, esiplaanile tuli julgeolek, inimestel oli hirm oma elu pärast. Võrdlus Jeltsiniga tuli järeltulijale kasuks,“ meenutab Liik.

Üks Putini võimulpüsimise seisukohalt tähenduslik detail paistab silma muuhulgas 2000. aasta valimiskampaaniast– 1% hääli sai demokraat Ella Pamfilova. Nüüd juhib see daam juba 2016. aastast Venemaa keskvalimiskomisjoni ning vastutab otseselt valimistulemuste võltsimise eest. Pamfilova näide kirjeldab hästi, kuidas Putin on oma konkurente nii ühekaupa kui tervete parteide kaupa (Gennadi Zjuganovi juhitud kompartei ja Vladimir Žirinovski liberaaldemokraatlik partei) hüvede eest üle ostnud.

 

2004 

Esimest võimuperioodi oli Putin edukalt kasutanud oma toetuse suurendamiseks ning võimu kindlustamiseks teiste institutsioonide arvelt. „Putini reaalne populaarsus rahva hulgas on minu meelest tegelikult see, mis on alati andnud talle võimu teiste huvigruppide üle. Tegelik populaarsus on Putini võimusüsteemi alus,“ ütleb Kadri Liik tänavu juba teeneka vene-eksperdi rollis.

Aga 20 aastat tagasi sõitis toonane Postimehe korrespondent valimispäeval rongiga Moskvast Petuškisse. (Vene kirjanduse üks kultusteos on Venedikt Jerofejevi „Moskva-Petuški“, eesti keeles ilmus see 2000.)

Pealinna lähedases rongis vastasid erinevad inimesed eesti ajakirjanikule enam-vähem samade sõnadega küsimusele, miks nad Putini poolt hääletasid. „Ta on ikkagi näidanud, et suudab töötada. Elu on paremaks läinud. Sissetulekud on kasvanud,” ütles 58-aastane arvutiinsener Aleksandr Jurjev. „Tekkis lootus saada head tööd, see pole aga üldse vähetähtis.“

Üle-venemaaline valimispettuste masinavärk veel ei töötanud, aga ametisolev riigipea sai Ingušeetias 98%, Kabardiini-Balkaarias 96% ning isegi Tšetšeenias 91% häältest. Kuigi ainuüksi esimese Tšetšeenia sõja ohvrite arvu hinnatakse vahemikus 2700 – 10000. Juba siis võltsisid presidendile meele järgi olemiseks mitmed kohalikud võimurid hääli ning peagi muutus see kogu riigis tavapraktikaks.

 

2008

Putinil täitus teine ametiaeg ning toonane põhiseadus tal kolmandat korda järjest presidendiks kandideerida ei lubanud. Valimiskampaania ajal laulis selleks ajaks kindlalt Putini kontrolli all olev ajakirjandus kiidulaulu Dmitri Medvedevile, kelle peamine valimislubadus oli „nimetada“ Putin peaministriks.

Esimest korda elus mistahes ametikohale kandideerinud Medvedev üllatas sellega, et tõi valimiskastide juurde peaaegu 70% Venemaa kodanikest, mis on tänini kõrgeim osalusprotsent, ning kogus ise vähetuntud tegijana soliidsed hääled.

„Inimeste elu oli 2008. aastaks reaalselt paremaks lainud. Erinevalt varasemast saadi palk õigel päeval kätte,“ kirjeldab Kadri Liik toonast kõigi inimeste jaoks tajutavat muutust Venemaal.

Elujärge parandasid kõrged naftahinnad maailmaturul, aga ka Putini maksureform, sest tema kehtestatud 13-protsendiline ühtlane tulumaks täitis riigieelarve korralikult.

Venemaa oli 2008. aastal veel nii vaba riik, et valimistel teiseks tulnud kompartei protestis avalikult tulemuste võltsimise vastu. Nende liidrit Zjuganovit poleks ka ausad valimised võidule aidanud, sest võim oli tõesti populaarne, kuigi vaba ajakirjandus kritiseeris võime veel vabalt.

„Medvedevit võis aidata see, et tema poolt hääletasid need, kellele meeldis Putin. Teiselt poolt linnastunud nooremad valijad, sest neil oli lootus, et Medvedev toob tõesti mingi muutuse, nagu ta valimiskampaanias lubas,“ ütleb Kadri Liik.

Algselt pelgas Kreml seda, kuidas rahvas uue ja suhteliselt tundmatu riigijuhi omaks võtab, aga tõsimeeli kardeti isegi seda, et lääs üritab ka Venemaal korraldada Gruusiast või Ukrainast tuttavat tüüpi värvilise revolutsiooni.  „Pärast valimisi nad rahunesid maha, sest võimu kontrollitud üleandmine ilma värvilise revolutsiooni puhkemiseta oli korda läinud,“ tõdeb Liik.

 

2012

Kui 2008 leppisid venelased rahumeeli sellega, et Putin pärandas võimu omal valikul just Medvedevile, siis nüüd vihastas võimu „tagasivangerdamine“ Putinile keskklassi, mida suurlinnades oli juba piisavalt tekkinud. Need inimesed soovisid väljendada oma vaba tahet.

2012. sügisel toimunud riigiduuma valimistel paljastusid hästi dokumenteeritud valimispettused Putini kodupartei Ühtne Venemaa kasuks, mida Aleksei Navalnõi võimendas edukalt „sulide ja varaste partei“ vastu sihitud kampaaniaga. Tekkisid Putini-ajastu suurimad tänavameeleavaldused, kuid Putinil jätkus taipu meeleavaldajatega laupkokkupõrkesse mitte minna.

„2012 oli murranguline hetk. Esimest korda protestis ühiskond Putini vastu. Putin kaotas igaveseks liberaalse intelligentsi poolehoiu, ta ei olnud enam kogu rahva president, vaid ta hakkas üha enam apelleerima „tõelisele rahvale“ vastandades seda „kosmopoliitsele juurteta intelligentsile“,“ ütleb Kadri Liik.

Läänemeelsema linliku publiku rahustamiseks seati valimistel kandideerima oligarh Mihhail Prohhorov. Oma ärihuvide kaudu suuresti Kremlist sõltuv miljardär tegi selle etenduse kaasa tõesti läänelike lubadustega – parandada Venemaa suhteid Euroopa Liiduga, tagada ajakirjandusvabadus ning tükeldada riiklik monopol Gazprom.

Prohhorov kogus 8% häältest, tema osalemine ei veennud Putini-vastaseid venelasi selles, et neil oli valimiskastide juures tegelik valikuvõimalus. Jätkus meedia kiidulaul ja süstemaatiline häälte võltsimine. Võltsimisest hoolimata langes valimisaktiivsus ning Putin kogus vähem toetust kui Medvedev eelmistel valimistel.

2012. aastal sai Putini presidendivolitused juba kuueks aastaks ning suurtest meeleavalustest ajendatuna hakkas ta süstemaatiliselt tasalülitama kodanikuühiskonda.

„Need valimised ning sellega kaasnenud protestide ajal muutis Putin Venemaa välispoliitilisi sihte – Venemaa lakkas otsimast endale kohta lääne domineeritud süsteemis, vaid asus tegutsema selle süsteemi vastu või vähemalt selle kiuste,“ ütleb Kadri Liik.

 

2018

Eelmised presidendivalimised olid seni kõige igavamad, puhas formaalsus nelja kandidaadiga. Isegi kompartei ei pannud demonstratiivselt välja tõsist tegijat, nende kandidaat oli avalikkusele tundmatu Pavel Grudinin.

Pinget tekitas valimiste eel ainult Aleksei Navalnõi, kes suutis korraldatud üsna arvukaid korruptsioonivastaseid massimeeleavaldusi. Kuna aga Navalnõi oli kohtus fabritseeritud süütõendite alusel süüdi mõistetud, siis ei lubatud teda valimistele.

Taaskord proovis Kreml valijatele pakkuda pingete maandamiseks „läänelikku“ alternatiivi. Seekord sellesse ossa valitud seltskonnatäheke Ksenija Sobtšak kogus vaid 2% häältest, sest keegi ei võtnud teda tõsiselt.

 

2024

Kui eelmistel valimistel võeti Navalnõi kohtu abil rajalt maha, siis seekord suri või tapeti ta vahetult enne valimisi vanglas. Olgu surma põhjus milline tahes, on sel Putini Venemaa olemuse jaoks sümboolne tähendus.

 

Putini ajastu suurim sündmus on loomulikult täiemahulise sõja alustamine 2022. aasta veebruaris, kuid oma toetust on president sellest hoolimata suutnud hoida. Levada küsitlused näitavad hoopis, et sõda on venelaste toetust Putinile tõstnud nii aastatel 2008, 2014 kui 2022-2024.

„Kui Putini ei oleks rahva seas reaalselt populaarne, siis oleks erinevatel rahulolematutel – alates Boriss Berezovskist sajandi alguses kuni Aleksei Navalnõini – palju lihtsam ka midagi saavutada. Oma populaarsust on Putinil muidugi võimalik meedia tsenseerimise ja poliitilise maastiku „haldamise“ kaudu suurendada ja põlistada, aga päris ilma liidri ja rahva vahelise keemiata see ei toimiks,“ hindab Kadri Liik.  „Putini puhul ei ole tegu Leonid Brežnevi stiilis puhtformaalse, täiesti sisutühja võimu legitimeerimisega valimistel. Ei saa välistada, et kunagi Putin selleni jõuab, aga praegu see nii veel pole.“

 

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.