Ajalugu: punavõimu infooperatsioon Narva märtsipommitamisel

06.03.2024

Sõjapurustused Narvas. Kommertsgümnaasiumi hoone esikülg

Eesti Ajaloomuuseumi kogu peidab endas nn Nürnbergi protsessi albumit, mis sisaldab teise maailmasõja lõpus ja järel Narvas pildistatud purustatud hooneid, mida punavõim esitles kui „tõendit“ sakslaste kuritegudest.

Umbes 150 fotot pidid muu hulgas tõendama nõukogude võimu väidet, et Narva ajalooline 17. sajandi teisest poolest pärinev vanalinn ei hävinud punaarmee pommitamises, vaid selle hävitasid sakslased. Ometi on ajaloolased viidanud mitmetele traagelniitidele selles infooperatsioonis, mis viitavad aktsiooni plaanipärasusele ja valeinfo levitamise tegelikele eesmärkidele.

Juba 1. märtsil 1944 oli Narvale heidetud üle 200 lennukipommi, kuid 6.-8. märtsini korraldas punaarmee linna suurpommitamise. Rünnakus osales üle 100 pommitaja, samaaegselt avas suurtükivägi turmtule linnale. 17.–19. märtsil pommitati veel kord Narva varemeid ja viimaks 25. juulil 1944 purustati Narva linn täielikult. Linnas olnud 3550 kivihoonest oli hiljem võimalik vaid 198 elamiskõlbulikuks kohendada. Hävinud olid kõik ajaloolised hooned: Narva raekoda, iidne börsihoone, kaalukoda, Peeter I maja, Narva sünagoog, Nikolai sõjaväekirik-maneež, Narva Peetri kirik ja paljud teised sajanditevanused hooned.

Linavabriku tööliste elumaja

Muinsuskaitsja ja koduloolane Jüri Tõnisson on viidanud rünnakutest teavitamisel tavamustrist hälbimisele. Kui punaarmee tavapäraselt oma edu või tegevuse mõju kommunikatsioonis selgelt üle paisutama kippus, siis märtsipommitamist nii Tallinnas kui ka Narvas pisendati kohe rünnaku järgselt. „Tallinna puhul kuulutas Sovinformbüroo, et rünnati poolt tosinat sõjalise tähtsusega objekti, mida tegelikult ei pommitatud. Narva puhul, kus resultaat oli suurepärane – hävis ju kogu linn, teatati ainult raudteesõlme pommitamisest, mis juba kuu aega ei olnud tegutsenud. Selle asemel võinuks ju kuulutada, et vastase kaitserajatistele linnas anti purustav löök,“ kirjutas Tõnisson ajakirjas Kultuur ja Elu 1/2014.

Tõnisson leiab, et rünnaku sihtmärgi ja saavutatud tulemuse maha vaikimine ei olnud juhuslik. „Ilmselt olid 6. ja 7. märtsi õhurünnakud Narvale juba kaugelt ette salastatud. Salastamise eesmärk pidi seisnema selles, et oli otsustatud korraldada suurejooneline ideoloogiline diversioon „vaenlase alatuse” paljastamiseks ,“ kirjutab Tõnisson.

Linnahaigla sünnitusosakonna hoone tagavaade

Tõnissoni väiteid kinnitavad ajaloolase Andres Toode uurimused sellest, kuidas väidetavalt sakslaste purustatud ehituspärandit kirjeldati, hinnati ning presenteeriti. Toode leiab Tallinna Linnaarhiivi 2022.a välja antud kogumikus „Vana Tallinna 31 (35)“, et hindamise keskmes oli „kahjude rahalise maksumuse „disainimine“ ja propagandistlik ärakasutamine“.

Põhjalikus teadusartiklis „Väärtuslikud sõjapurustused. Ehitusmälestiste sõjakahjude hindamine Narva näitel“ kirjeldab Toode hindamiskriteeriumite ja metoodika pealiskaudsust, muutlikkust ja madalat usaldusväärsust. See omakorda muutis kahjude hinnad groteskselt suureks, et seos „päris elus“ kehtivate hindadega kadus. Nii leidis kahjude hindamise komisjon, et Peeter I maja taastamise väärtus on üle 52 miljoni rubla. Samas selgub napilt aasta hilisemast dokumendist, et ENSV Arhitektuuri Valitsus plaanib hoone korda teha kolme aasta jooksul ja 440 000 rubla eest. Vahe on 118-kordne.

Jaanilinna algkooli hoone

Andres Toode toob välja ka selle, et kui kahjude hindamise komisjon andis oma otsuses teda, et „on esitatud aktide põhjal teinud kindlaks, et Eesti ehitusmälestused on purustatud „Saksa okupatsiooni tagajärjel“ ja „Saksa sõjaväevõimude otsesel korraldusel“, siis komisjoni otsuse aluseks olevad eksperthinnangud selliseid järeldusi teha ei luba. „Valdavalt, s.t. enam kui 30 korral on hoonete kahjustuste põhjusena nimetatud kas „1944. aasta sõjategevuse tõttu“ või „sõjategevuse tagajärjel puhkenud tulekahju tõttu“. Mõnikord on lisatud täiendava põhjusena „pommitamised“ või „õhurünnakud“, mis viitab kas tahtmatult või varjatult Punaarmeele, sest linnas asudes sakslased ju iseennast ei pommitanud,“ kirjutab Toode.

Toode kirjutab, et juba 1942. aastal Moskvas loodud sõjakahjude hindamise riikliku komisjoni (mille all tegutses ka vastav Eesti komisjon) kogutud infol põhinesid Nürnbergi tribunalis esitatud süüdistused ja see oli aluseks kahjunõuetele Saksamaa vastu. Samas leiab Toode, et komisjoni materjalide ulatuslik propagandistlik ja poliitiline ärakasutamine viitab, et ettevõtmise tegelik eesmärk oligi NSVLi juhtkonna strateegilisi narratiive toetava tööriista loomine. „Sellist järeldust toetab ka nii komisjoni kogutud andmete kui nende põhjal koostatud materjalide madal usaldusväärsus, uurijad on ise välja toonud arvukalt näiteid neist sisalduvatest võltsingutest – millest ehk tuntuim on katse inkrimineerida sakslastele Katõni massimõrvad -, aga ka sellistest valeväidetest või -andmetest, mille puhul tõenäoliselt jääbki saladuseks, kas vale põhjuseks on teadmatus, lohakus, ükskõiksus või poliitiline tellimus,“ sedastab Toode.

 

Kuvatõmmised on pärit loos kasutatud allikatest ja Eesti Ajaloomuuseumi kogust.