Morozov ja metropoliit Eugeni – kaks lugu, üks propaganda

Morozovi kahtlustamine spionaažis ja Valeri Rešetnikovi elamisloa pikendamisest keeldumine on ühes asjas sarnased – isik on propagandas vaid taktikalise tähtsusega. Strateegiliselt on asi hoopis teine. Esimesel juhul räägime Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku vastandumisest Konstantinoopolile, mis on Russkii Miri narratiiv. Teisel juhul on tegemist mitme välispoliitilise narratiiviga korraga, kuid hoiatava “lasuga” kodumaise tarbija jaoks.

Reaktsioon metropoliit Eugeni elamisloa pikendamata jätmisele oli propaganda mõttes etteaimatav ja loogiline. Vene õigeusu kirik vastas ametlikult ja rutiinselt: „Vene õigeusu kirik vastas väidetele, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku pea, Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi tegevus ei vasta Eesti väärtustele. Need on riigi jaoks häbiväärsed, leiab Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli nõunik ülempreester Nikolai Balašov.”

Kas asi oli metropoliidis?

Kuid lisaks puhtfaktilisele (metropoliidi elamisloale) on selles loos ka maailmavaateline osa – Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku ja Konstantinoopoli patriarhaadi vastasseis.

Siit üks näide. Regnumis ilmus artikkel, kus kirjutati: “Eesti võimud tajuvad Eugenit  tüütu takistusena, kes segab kohalike õigeusklike Konstantinoopoli võimu alla sattumist. Nad on juba ammu tahtnud temast lahti saada ja on lõpuks otsustanud midagi ette võtta. Praegu eksisteerib Eesti territooriumil kaks õigeusu jurisdiktsiooni kõrvuti. Üks neist on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK), teine ​​Konstantinoopoli Patriarhaadi Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK). Samas toetab Eesti riik Moskvast eraldunud struktuure – just nemad said algselt peaaegu kogu nõukogude režiimi ajal konfiskeeritud ja 1991. aastal tagastatud kirikuvara. Kuigi MPEÕK ridadesse kuulub üle 85% õigeusklikke…”

Seda lugedes tekib tahes-tahtmata küsimus – mis on metropoliidil pistmist Eugeni elamisloaga?

Kas asi oli professoris?

Vjatšeslav Morozovi loos osutus lugu hoopis teistsuguseks ja isegi ebatavaliseks. Vene ajakirjanduse selleteemalistes artiklites puudub selge kaitseliin ega esitata vähimatki kahtlusevarju Eesti eriteenistuste selgituste kohta Morozovi kinnipidamisel.Pigem valitseb teatav distantseerumine professorist.

Toome näite. Portaalis vz.ru avaldatud artikkel kirjeldab professorit, kuid selles pole väiksematki vihjet tema kaitsmise huvist Eesti julgeolekuteenistuse eest:

“Viimased paar aastat on ta olnud hõivatud russofoobse päevakorra äärmiselt pakilise teemaga: postkolonialism ja postimperialism. See on noorte ringkondades sama moes kui soouuringud. Poliitiliselt kasutatakse selliseid töid nüüd kogu Venemaa ajaloo diskrediteerimiseks, isegi nendes aspektides, mida läänes ja liberaalsetes ringkondades pole veel võltsitud. Morozovi-suguste intellektuaalide tööd loovad Venemaast negatiivse kuvandi kui “rahvaste vanglast”, koloniaalimpeeriumist. Ainult et selle kolonialism oli väidetavalt “suunatud sissepoole” (tsitaat Morozovilt).

Kõik see on läänes muutunud omaette “teaduslikuks suunaks” ja on suunatud Venemaa kokkuvarisemisele, ainult pakendatud akadeemilisse terminoloogiasse. Ja seesama Morozov ei jätnud praktiliselt kunagi emigrantide ja liberaalsete ajakirjanduse, sealhulgas välisagentide ja äärmuslaste lehekülgedelt välja pikki tekste Vene rahva ja riigi koloniaalsest olemusest. Ta osaleb kõikvõimalikel liberaalsetel foorumitel.”

Selline ilmutus näitab üsna selgelt, et Venemaa ei vaja selliseid teadlasi. Ja loo tipuks avaldatakse kahtlusi, kas ta on üldse spioon:

«Inimesed, kes kipuvad vaatama detektiivisarju, võivad kahtlustada professor Morozovit kui «uinuvat agenti», kes on aastakümneid kangelaslikult imbunud venevastastesse ringkondadesse. Kahjuks see nii ei ole. Morozov tekkis 90ndatel, kui sellise agentuuri loomiseks lihtsalt ei olnud nõudlust ning Morozovi poliitilised ja ajaloolised vaated domineerisid Venemaa akadeemilises keskkonnas. Samuti ei olnud akadeemilises keskkonnas ressursse selliste kallite projektide loomiseks nagu “magavad agendid”. Vastupidi: Morozov on oma aja tüüpiline toode. Kui luureteenistus peaks sellise inimesega koostööd tegema, siis ainult ühekordselt ja rahaliselt”.

Anti üles? Või tehti lihtsalt sellist nägu? Tõesti, selline tõlgendus või tõlgenduste erinevus spionaažis kahtlustatavate isikute puhul ei ole tavaline. Kuid selle artikli pealkiri paneb vastavalt propagandistlikule narratiivile aktsendid paika: “kellest täpselt on juttu ja miks on nüüdseks endise teadlase kinnipidamine hoop üldse mitte Venemaa luure, vaid Venemaalt põgenenud russofoobsete liberaalide vastu?”.

“Põgenenud liberaalide” ohtlikkuse teemal ilmus ka artikkel Regnumis. Selles kirjutatakse:

“Venemaalt on viimastel aastatel Eestisse kolinud palju kodanikke, kes peavad end liberaalsete tõekspidamiste kandjaks. Nad uskusid, et lähevad “vabaduse kuningriiki” ja et nad on Eestis täiesti turvaliselt, kuid asjata. Julm reaalsus purustab selle pimeda usu; “õige” ideoloogia omamine ei taga inimesele tema turvalisust.”

Võimalik, et nende artiklite sõnumid on suunatud sisemisele auditooriumile – Olge hoiatatud, te liberaalselt meelestatud teadlased, nii juhtub teie-suguste inimestega “vabas” Euroopas!

Venemaa Balti Uuringute Keskuse juht Nikolai Meževitš, “Baltikumi valve”, läks kõige kaugemale, pakkudes välja oma vandenõuteooria ilma tõenditeta:

Kõigis neis artiklites järgitakse mitmeid propagandistlikke narratiive. Esiteks tuuakse taas välja Lääne demokraatia “silmakirjalikkus”. Öeldakse, et te võite olla nii palju demokraadid kui tahate, aga Euroopas olete ikkagi kahtlased elemendid. Teiseks rõhutatakse taas läänes valitsevat suurt russofoobiat, kus igaühes nähakse “halba venelast”. Kolmandaks, veel kord rõhutatakse Venemaa teaduse oma teed, mida Lääs ei mõista – Vene maailm on omaette tsivilisatsioon.

Ja kui vaimne elu Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku näol on vankumatu ja riiki toetav, siis peavad Vene teadlased oma ideoloogilise laengu tõttu teenima ka Vene maailma Venemaal.

Samal ajal viitavad kaks asjaolu Vene propagandistide “kavalale plaanile”. Esimene on toetav suhtumine Eesti luureameti KaPo suhtes. Vz.ru artikli pealkiri on “Läände põgenenud Vene liberaale hirmutab Eesti luure”. Või see lõik: “KaPo juht Margo Palloson (hoolimata nimest Margo on tegu tõeliselt jõhkra välimusega mehega) on Eesti vastuluuret juhtinud vähem kui aasta. Kevadel 2023, oma esimestes sõnavõttudes selles ametis, ütles ta otsekoheselt: “Vene luure residentuur Eestis on väljasaatmiste tagajärjel hävinud””.

Siin on näha veel üks propagandaklišee – sihtmärgi tähtsuse vähendamine Vene luure jaoks:

“Mitte niivõrd see, kuivõrd asjaolu et Palloson nimetas oma pea aasta tagasi peetud kõnes Venemaale reisimist peamiseks ja tegelikult ainukeseks ebalojaalsuse teguriks. Kui lähete Peterburi bensiini järele, värvatakse teid peaaegu kindlasti ja nõutakse mingit olulist materjali Harjumaa külanõukogu elust.

Mida on miljonilise rahvaarvuga Eestis veel? 1945. aastal ehitatud lennuväli Emerys (endine NSVL lennuväebaas Suurküla)? Peamised uudised selle NATO baasi kohta taanduvad peamiselt lähetatud pilootide ja tehnilise personali joobeseisundile, millele järgnevad tapatalgud kohalike elanikega. Mis on oluline ka võrdlusmaterjalina potentsiaalsete värbamisobjektide kohta.”

Teine on Morozovi artiklite ja avalduste korrektne jälgimine. Regnumi artiklist loeme: „Vene ajaloolane Aleksandr Djukov imestas omakorda: milliseid ideid propageeris Vjatšeslav Morozov Tartust? Selgub, et viimane osutas, milliseid kontseptsioone tuleks Venemaale peale Ukraina konflikti lõppu peale suruda ja kuidas seda õigesti teha.”

14. septembril 2023 avaldatud intervjuus väitis Morozov: “Rahva esindatuse küsimus tuleks tõstatada mitte ainult rahva kui terviku, vaid ka üksikute rühmade esindatuse küsimusena. On vaja selliseid esindusasutusi, mis võtaksid arvesse riigi sisemist mitmekesisust”.

Morozov märkis, et kõike seda ei saa nimetada “dekoloniseerimiseks”, tuleb rääkida sisemisest mitmekesisusest ühtsuses ja ilma otsese russofoobiata. “Selles mõttes peame töötama keele kallal <…> Tuleb tunnustada kultuuride võrdsust, <…> vabaneda ülbusest, <…> sellistest põlglikest väljenditest nagu “sovok”, “vatnik” jms,” – väitis professor kahtlustamata, et kolme kuu pärast on ta juba trellide taga. “See on meie jaoks nutikas ja ohtlik, kuid tänapäeva Euroopa poliitika (ja veelgi enam eestlaste jaoks) liiga nutikas – ja seepärast kahtlustatakse Morozovit spiooneerimises,” lõpetab Djukov.

Tema sõnul ei garanteeri “õige” poliitiline seisukoht, et EL ei tule sinu juurde käeraudadega ainult seetõttu, et sa oled venelane ja seetõttu kahtlane.

Miks peaks Djukov ühtäkki Morozovi mõtteid jälgima? Ju see oli vajalik.

Kuid nagu Vene propagandale kohane, tuleb kõik sisekasutuseks ja välisvaenlaste kasvatamiseks Venemaa propaganda “traditsioonilistesse väärtustesse pakkida”: “Ja nüüd peab KaPo ikkagi leidma selged seletused ja motiivid Morozovi arreteerimiseks. Vastasel juhul peab Margot Pallosson kahe kuu pärast, kui kohtueelne kinnipidamisaeg läbi saab, ütlema, et vahistas kitsastes ringkondades lugupeetud Vene ümberasuja näiteks Tartu Ülikooli telefoniraamatu üleandmise eest välisluure teenistustele. Ja see on täiesti võimalik. Nagu riik – nõnda vastuluure. Või siis on russofoobia selles tillukeses riigis hakanud õgima isegi lojaalseid reisikaaslasi,” kirjutab vz.ru.

Spiooni kired või kassi ja hiire mäng?

Igatahes ühes asjas on need kaks lugu sama mustriga – isik on propagandas ainult taktikaline nupp. Strateegiliselt on asi hoopis teine. Esimesel juhul räägime Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku vastandumisest Konstantinoopolile, mis on Russkii Miri narratiiv. Teisel juhul on tegemist mitme välispoliitilise narratiiviga korraga, kuid hoiatava “lasuga” kodumaise tarbija jaoks.

Eesmärgiks on isikliku spionaažitegevuse marginaliseerimine, liberaalsete vaadete marginaliseerimine Venemaal, huvide marginaliseerimine Vene luure jaoks, mitte Russki miri ehk Vene maailma marginaliseerimine, et tugevdada pimeda russofoobia narratiivi kattevarjuna.