Narratiiviröntgen: Kokkuvõte

30.12.2023

Läbi eelneva aasta analüüsis Propastop eraldi rubriigis erinevaid Venemaa narratiive ja propagandakampaaniaid, alustades Vene maailma narratiivist. Need analüüsid said nimeks narratiiviröntgenid, kus röntgenikiirtena kasutatati avalikke andmeid narratiivi struktuuri paljastamiseks. 

Rubriigis valgustati röntgenikiirte abil läbi palju erinevaid narratiive, sealhulgas “Russkii Mir” ehk Vene maailma mõiste, Venemaa võimas tuumarusikas,  Suur Isamaasõda, Krimmi kuulumine Venemaale, lääneriikide kehtestatud majandussanktsioonide olematu mõju Venemaale ja paljud teised Venemaa poolt levitatavad narratiivid.

Miks on Venemaa propaganda ja nende loodud narratiivid nii võimsad? Nõukogude ajal olid inimesed välismaailmast ja erinevatest alternatiivsetest infoallikatest ära lõigatud, kogu nende info tuli ühest kodumaisest allikast. Nii oli lihtne inimesi ajupesta. Tänapäeval näeme, kuidas Venemaa küll piirab teatud ühismeediaplatvormide ligipääsu, ent soovi korral on võimalik alternatiivseid infoallikaid. Sellest hoolimata eelistavad inimesed uskuda lihtsaid vastuseid, mis kõlavad kuidagi kokku nende teinekord kummalise maailmapildiga. 

“Minu arvates kasutab Kremli propaganda ära seda, et nende valenarratiivides on alati üks protsent tõde. Isegi, kui elanikkond neid sõnumeid lõpuni ei usu, külvavad need avalikkuse teadvuses kahtlust.” ütleb Ukraina juurtega Berliini Ida-Euroopa ja rahvusvaheliste uuringute keskuse teadur Tatiana Zhurzhenko.

Millised olid peamised narratiivid, mida röntgenikiirte abil läbi valgustati?

Esimene röntgen keskendus “Russkii Mir” ehk Vene maailma mõistele. Vene maailma mõiste juured ulatuvad 11. sajandisse, kuid kaasaegne kontseptsioon sündis 1990. aastatel Gleb Pavlovski ja Petr Štšedrovitski eestvedamisel. Esialgu oli see suunatud väljaspool Venemaad elavatele venelastele, aga tänaseks on see muutunud oluliseks Kremli siseriiklikuks tööriistaks. Vene maailma peamine eesmärk on ühendada kõik venelased ühise identiteedi alla, pakkudes postsovetlikule eksistentsile alternatiivi ja võimaldades neil taas tunda eneseväärikust. Narratiiv eitab eraldi rahvusi Ukrainas ja teistes endistes liiduvabariikides ning toetab Venemaa mõjuvõimu laienemist. Kuigi Venemaa sõda Ukrainas on kahjustanud Kremli mõjutustegevust lääneriikides, on vene maailma narratiiv siseriiklikult endiselt tugev ja levinud.

 

Venemaa tuumarusika narratiiv on pikaajaline hirmutamise kampaania, mis püüab saavutada mitmeid eesmärke. Ajalooliselt seostub tuumarelvade areng Nõukogude Liiduga, kuid pärast selle lagunemist päris Venemaa endale suurima tuumarelvade arsenali maailmas. Seda narratiivi kasutatakse nii välis- kui ka siseriiklikult. Pärast USA ja Nõukogude tuumarelva võidurelvastumise perioodi on Venemaa hoidnud end maailma tipus tuumarusika arvukuse poolest, kuigi majanduslikult ja sõjaliselt on ta teistest maha jäänud. Putini soov on näidata Venemaad suurjõuna ning tuumarusika narratiiv aitab tal seda saavutada.

Oma osa on ka vajadusel mõjutada lääneriikide otsustajaid ning kodanikke, kes toetavad Ukrainat. Putini soov on tekitada tuumahirmu,  mis mõjutaks otsust mitte sekkuda Ukraina konflikti. Samuti on ähvardused suunatud Venemaa enda kodanikele, et luua ühtne vaenlane ja tugevdada kontrolli.

Tuumarusika narratiiv on kindlasti osa laiemast pingest Venemaa ja lääneriikide vahel ning see jääb tõsiseks ohuks, kui Putin peaks otsustama tuumalöögi kasuks. 

 

Üks venelaste jaoks väga oluline narratiiv on seotud Suure Isamaasõja ja selle rolliga tänapäeva Venemaal. Suur Isamaasõda, mida Nõukogude Liit pidas 1941–1945 natsi-Saksamaa vastu, on muutunud Venemaa jaoks võimsaks müüdiks, mis kujundab riigi mälu, identiteeti ja välispoliitikat. 

Termini “Suur Isamaasõda” looja oli 1941. aastal Nõukogude ajalehe Pravda toimetaja Yemelyan Yaroslavski ja see muutus nõukogude propagandamasina üheks keskseks elemendiks. Narratiivi eesmärkidena tuuakse välja selle kasutamine sisepoliitilisel tasandil, kus see aitab ühiskonnal ületada nõukogude ajast pärit killustumist ning luua ühtne identiteet. Samuti kasutatakse seda välispoliitilisel tasandil, kus Venemaa püüab sundida naabreid integreeruma majanduslikult, poliitiliselt ja sõjaliselt. Kolmandaks sihtrühmaks on lääs, millele Venemaa tahab näidata, kuidas ta suutis võidelda absoluutse kurjuse vastu.

 

Suure Isamaasõja narratiivis keskendutakse eelkõige nõukogude sõdurite kangelaslikkusele ja riigi juhtide geniaalsusele, jättes liitlased ja nende rolli võitluses fašismiga tagaplaanile. Narratiivröntgen toob välja, et Venemaa mälupoliitika eesmärgiks on luua messianistlik müüt, mis varjaks Nõukogude ajaloo varjukülgi ja õigustaks tulevasi sõdu ja sekkumisi. Kuigi ajaloolased said 1990. aastate alguses osaliselt juurdepääsu kaitseministeeriumi arhiividele, naasis Putin kiiresti stalinistliku ajalookäsitluse juurde.

Lisaks eelnevale on välja toodud see,  kuidas Ukraina sündmused on tõstnud esile fašismivastase võitluse narratiivi, proovides seostada Ukraina vastaseid jõude fašistidega. Venemaa propagandakanalid püüavad jälgijatele selgitada, et Ukraina sõda on uus isamaasõda, mille Venemaa võidab.

Kokkuvõtteks saab välja tuua, et Suure Isamaasõja narratiiv on Venemaa jaoks tugev vahend mälu kujundamisel, identiteedi loomisel ning siseriikliku ja välispoliitilise agenda mõjutamisel.

 

Narratiiv Krimmi kuulumisest Venemaale tugineb Katariina Suure ajaloolisele müüdile, mis ühendas poolsaare Vene impeeriumi ja Bütsantsi pärandiga. Venestamine algas Katariina ajal, kes asustas poolsaare ümber ja kiusas taga Krimmi tatarlasi. Putin esitab Krimmi annekteerimist 2014. aastal õiglase vastusena ajaloolisele ebaõiglusele ning rõhutab poolsaare “püha ja tsivilisatsioonilist” tähendust Venemaale. 

Narratiiv on suunatud peamiselt venekeelsele kogukonnale, kus Krimmi nägemine põlise Vene territooriumina loob ühtsuse ja patriotismi tunde. Rahvusvaheliselt on see mõjutanud poliitikakujundajaid, kes on toetanud Krimmi kuulumist Venemaale, kuid Ukraina kriis ja Venemaa sissetung 2022. aastal on mõjutanud selle vastuvõtmist läänes.

 

NATO laienemisega seotud narratiiv pärineb 1990. aastate algusest ja räägib sellest, kuidas NSV Liidule lubati, et NATO ei laiene ida suunas. Venemaa süüdistab läänt selle lubaduse rikkumises, et õigustada Ukraina vastu suunatud agressiooni. Narratiivi eesmärk on luua lääne reetmise kuvand, tugevdada siseriiklikku ühtsust ja õigustada Venemaa laienemist endise nõukogude ruumi suunal. Lääne riikide väidetav reeturlikkus aitab luua ühise vaenlase kuju ja mobiliseerida ühiskonda. Narratiivi eesmärgiks on takistada NATO laienemist, panna piir Ukraina ja teiste endiste nõukogude vabariikide liitumisele ning õigustada Venemaa agressiooni.

Mõlemad viimatimainitud narratiivid on osa Putini püüdest tugevdada Venemaa mõjuvõimu, õigustada oma tegevusi ja mobiliseerida kodanikke. Venemaa narratiivide vastuvõtmine sõltub suuresti publiku teadlikkusest ja poliitilisest kontekstist.

Röntgenikiirtega vaadati läbi ka Venemaa seisukoht, et Venemaa ei vaja kaubavahetust Läänega, vaid saab oma kaupu eksportida ja vajalikku importida ülejäänud maailmast. Venemaa narratiiv rõhutab, et maailma jagunemine kaheks kaubandusblokiks muudaks kõik vaesemaks. Venemaa välisminister Lavrov on öelnud, et “Globaalne Lõuna” ei taha enam loenguid Läänelt. See narratiiv on seotud Venemaa propagandaga, kus rõhutatakse majanduslikke aspekte ja väidetakse, et Venemaal on palju liitlasi ning Läänt pole vaja.

Narratiiv on saanud alguse ÜROs, kus mitmed arenevad riigid ei toetanud üksmeelselt Ukraina hukkamõistu. Samuti on seotud arenevate riikide esiletõusuga, kus Hiina ja India majandus kasvab, vähendades Lääne osakaalu maailma SKPs. Venemaa soovib näidata, et maailm ei sõltu enam Lääne tahtest ning arenevate riikide roll suureneb.

Sõnum on suunatud Venemaa siseriiklikule kasutusele, kutsudes üles kodanikke nägema riiki suure ja võimsana. Samuti on suunatud lääneriikidele, et kahtluse alla seada Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid. Lisaks püütakse hoida arenevate riikide liidreid ja elanikke oma poolel. 

Hetkel on Venemaa kaubavahetus teatud neutraalsete maadega suurenenud, kuid suhted arenevate riikidega võivad olla keerulised, eriti kui arvestada nende omavahelisi erimeelsusi. Arenevate riikide omavaheline kaubandus võib mõjuda negatiivselt nende endi majandusele ning maailm jagunemine kaubandusblokkideks tooks kaasa olulise SKP languse ja kallimad kaubad ning teenused. Seega võib Venemaa narratiiv osutuda majanduslikult ebaõigustatuks ning lääneriikidega äri ajamine jääb vältimatuks.

Läbi valgustati ka propagandanarratiiv, mille kohaselt on Venemaa läbi ajaloo pidanud oma sõna, samal ajal kui Lääs on olnud sõnamurdlik. Üheks peamiseks näiteks on väide, et Lääs lubas mitte laieneda NATO-ga ida suunas pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Artikkel näitab, et selline lubadus tegelikult puudus, kuid Venemaa kasutab seda narratiivi edukalt enda huvides.

 

Venemaa president Vladimir Putin õigustas Krimmi annekteerimist lääneriikide tegevusega Kosovos, tuues paralleele ÜRO harta ja rahvusvahelise õigusega. Sellel on mitu eesmärki, sealhulgas Ukraina rünnaku legitimeerimine ja soov taastada Külma sõja julgeolekuarhitektuur, et Läänel poleks ainuõigust piiride muutmisel.

Viimaste arengutena on ÜRO rahvusvaheline kohus käskinud Venemaal Ukraina invasioon peatada, kuna puuduvad tõendid genotsiidi kohta, ning rahvusvaheline kriminaalkohus on välja andnud Putinile arreteerimisorderi väidetavate sõjakuritegude tõttu. Venemaa välisminister Sergei Lavrov kinnitas hiljuti ÜRO peaassambleel, et Venemaa tunnustas Ukraina iseseisvust 1991. aastal, kuid skeptikud kahtlevad Venemaa tegelikes kavatsustes.

Kokkuvõttes rõhutatakse, et Venemaa narratiiv põhineb valikulisel tõlgendusel ajaloost ning jätkab oma poliitika ja ambitsioonide toetamist infosõjas.

 

Venemaa kasutab kaasmaalaste narratiivi, et siduda välismaal elavaid venelasi endaga ja õigustada agressiivset välispoliitikat. Pärast NSV Liidu lagunemist jäi endistes liiduvabariikidesse suur hulk venekeelseid elanikke, keda Venemaa peab “kaasmaalasteks”. Narratiiv hõlmab vene keele ja kultuuri arendamist, võitlust ajaloo võltsimisega ning kaasmaalaste õiguste kaitsmist, luues mulje, et nad on kohalikes riikides tagakiusatud vähemus. See on osa Venemaa lähivälismaa doktriinist, mille abil õigustatakse agressiivset välispoliitikat. Venemaa rahastab kaasmaalaste organisatsioone ja kasutab erinevaid meetodeid, sealhulgas luuret. Narratiiv on suunatud nii maailmale kui ka kaasmaalastele endile, eesmärgiga taastada Venemaa superriigi staatus. Ukraina konflikt on mõjutanud Venemaa propaganda usutavust, eriti seoses Vene õigeusu kirikuga.

 

Putin loob narratiivi, kus Venemaa esindab moraalseid ja traditsioonilisi väärtusi, samas Lääs on langenud liberalismi ja dekadentsi lõksu. Putin rõhutab erilist Vene identiteeti, mis põhineb ajalool, suurusel ja õigeusklikul moraalil. Selleks on kehtestatud seadused ja piirangud, näiteks “homopropaganda” keelustamine. Venemaa rõhutab traditsiooniliste väärtuste globaalset kaitset, kujundades avalikku moraalitunnet ja sekkudes kodanike vabadustesse. Moraalituse ohuna näeb Venemaa välismaise kultuuri mõju.

Narratiiv suunatakse eelkõige Venemaa elanikele, kuid mõjutab ka välispoliitikat, võimaldades liitu traditsiooniliste väärtustega riikidega. Putin näeb end Lääne inimestele päästjana, kellele pakutakse “vene maailma” alternatiivi. Sisuliselt õigustab see Venemaa agressiooni Ukrainas.

 

Venemaa traditsioonilised sõjanarratiivid keskenduvad ajaloolistele sõdadele, kus alandusele järgnes võit ja taassünd. 1812. aastal Prantsusmaa rünnaku järel kujunes välja püsiv sõja baasnarratiiv. Venemaa ajaloo teine narratiiv näitab ebaõnnestunud sõdasid, mis viivad suurte muutusteni, olgu reformide või vapustuste näol. Putin kasutab neid narratiive, et õigustada Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kui geopoliitilist katastroofi, süüdistades selles Läänt. Sõda Ukrainas esitletakse vabastussõjana, ehkki eesmärke pole saavutatud. Kuigi sõda on ebaõnnestunud, toetab enamik venelasi seda, tänu Putini tugevale kontrollile meedia üle ja loodud narratiividele. Hoolimata tagasilöökidest hoiab Putin kõrget toetust, kasutades narratiivi, mis esitleb sõda vastasseisuna USA ja Euroopaga. Venemaa ajaloo traditsiooniliste sõdanarratiivide kasutamine võimaldab Putinil säilitada avaliku toetuse, isegi ebaõnnestunud sõja korral.

 

Üks Venemaa levitatavatest narratiividest rõhutab endise idabloki riikide jõukuse allikana Nõukogude Liidu majandust. Narratiiv rõhutab, et kõik positiivne pärineb Venemaalt, sealhulgas kultuur ja leiutised. Samuti väidetakse, et endised idabloki maad pole saavutanud midagi ilma Nõukogude Liidu tugeva majandusliku aluseta. 

Venemaa propageerib narratiivi, et nende majandus on võimas ja suudab lääne survele vastu seista, pakkudes kvaliteetseid tooteid. See algas juba oktoobrirevolutsioonijärgses võrdluses kapitalismi ja sotsialismi vahel. Narratiiv on suunatud peamiselt sisetarbimiseks, suurendades patriootilisi tundeid. Eesmärgiks on säilitada venelaste toetus isegi rasketel aegadel ning veenda välisriike Venemaaga leppima, väites, et sanktsioonid ei mõju. See kajastab Venemaa ajaloolist mustrit uhkustada vägeva riigina.

Tegelikkuses sõltub Venemaa majanduse tulevik suuresti naftahinnast ja võimest lahendada siseturu ning väliskaubanduse probleeme.

 

Üks vaadeldavatest teemadest oli Ukraina laste deporteerimine Venemaale ning sellele järgnev ajupesu ja venestamine. Putin väidab, et lapsi päästetakse sõjatsoonist, kuid Ukraina president Zelenskõi sõnul on Venemaa tahtlikult katkestanud sidemed laste ja nende sugulaste vahel. Narratiivröntgenis tuuakse välja, et Venemaa on alates sõjategevuse algusest vastu võtnud 4,8 miljonit Ukraina elanikku, sealhulgas 700 000 last. Umbes 19 000 last on Ukrainast ära viidud, paljud neist Venemaa ja Valgevene asutustesse. Laste deporteerimine on osa Venemaa süstemaatilisest tegevusest, mis rikub Genfi konventsiooni ja inimõigusi. Lääneriigid teevad jõupingutusi laste tagasisaamiseks, kuid lahendusi pole veel leitud. Teadmata täpselt, kui palju lapsi on deporteeritud ja kus nad täpselt asuvad, on oluline, et rahvusvaheline üldsus oleks teadlik sellest olukorrast ja astuks samme laste kaitseks ja tagasitoomiseks.

 

Kuigi Venemaa väidab end soovivat rahu, näitavad faktid, et Kremli sõnumid on eksitavad. USA president Joe Biden hoiatas Venemaa agressiooni eest Ukrainas ja rõhutas vajadust seista vastu Putinile. Venemaa rahutuvi-narratiiv, mis eitab agressiooni kavatsust NATO vastu, käriseb, kui vaadata Venemaa ajaloolisi sõjalisi sekkumisi. Analüütikud kahtlevad Venemaa tegelikus soovis rahuleppeid, kuna Putin on korduvalt rikkunud kokkuleppeid ja esitanud ähvardusi. Lääneriigid seisavad Venemaa agressiooni vastu, kuid rahulepete saavutamine näib ebatõenäoline. Venemaa elanike hulgas on kasvanud rahu toetajate arv, kuid Putini režiimile võib sõda olla kasulikum kui rahu. Sõjauuringute Instituut märgib, et Putin ründas Ukrainat jõu laiendamise ja NATO hävitamise eesmärgil, mitte kaitseks.

 

Venemaa sõda Ukraina vastu toimub narratiivi “Russkii Mir” ehk Vene maailma kaitsmise kontekstis. See narratiiv muutub siseriiklikult olulisemaks ja mõjutab kultuuri. Ukraina venekeelse elanikkonna langus ja vene kultuuri tarbimise vähenemine on vähendanud “Russkii Miri” mõju. Kuid agressiivne narratiiv ja tsensuur hävitavad vene kultuuri, näiteks muusika- ja filmikunstis. Venelaste populaarsed artistid, nagu Alla Pugatšova ja Andrei Makarevitš, on sõja ja režiimi vastu, mis toob kaasa nende boikoti ja väljaarvamise kultuurist.

 

Sõda mõjutab ka vene filmitegijaid, kelle loomingut tsenseeritakse ja välismaale pagevad kunstnikud kogevad tagakiusamist. Venemaa kultuuriruumis toimuv hakkab meenutama nõukogude aega, kus vaenulik suhtumine välismaale pagenud kultuuriikoonidesse oli tavaline. Putin püüab saavutada oma eesmärke kultuuriürituste propaganda ja tsensuuriga. Kriitilise sisuga filmidest ja loomingust võetakse välja provokatiivsed elemendid ning toetust saavad vaid režiimi poolt heaks kiidetud projektid.

 

Putini režiim on sõjast hoolimata suutnud säilitada majandusliku heaolu suurlinnades, kuid mujal riigis toetatakse rahulolu säilitamiseks erinevaid riiklikke toetusi. Kultuuriväljal püüab režiim saavutada eesmärke propaganda ja tsensuuriga, mis meenutab nõukogude aega. Putin takistab ka välismaailmaga suhtlemist, kuna vene filmid ja kunst ei pääse rahvusvahelistele festivalidele.

Putin väidab, et ta kaitseb “Russkii Miri”, aga tegelikult hävitab tema režiim vene kultuuri, piirates kunstnike vabadust ja surudes peale tsensuuri. 

 

Venemaa propageerib väidet, et riigis on väikerahvaste olukord suurepärane ning väidab, et neil pole kunagi olnud koloniaalseid kalduvusi. See narratiiv sai alguse Tsaari-Venemaa ja Nõukogude Liidu aegadest ning on suunatud nii siseriiklikule kui ka rahvusvahelisele publikule. Venemaa esitleb end kui mitmekultuurilist riiki, kus kõik rahvad elavad harmooniliselt koos. Tegelikkuses aga rakendas Nõukogude Liit kolonialismi võtteid, püüdes rahvaid assimileerida.

Narratiivi eesmärgiks on kinnitada, et Venemaa toetab kõiki rahvaid ja keeli, ning delegitimeerida enda vastaseid. Propaganda rõhutab lääneriikide probleeme ja koloniaalminevikku, samas varjates Venemaa tegelikku käitumist. Seda suunatakse nii Venemaa sise- kui ka välispoliitikale, veendes kodanikke, et Venemaa on parim võimalik riik. Kolmandas maailmas kasutatakse narratiivi, et rõhutada Venemaa sõprust ja vastanduda läänemaailmale.

Viimastel aastatel on väikerahvaste olukord Venemaal halvenenud, eriti seoses keelepoliitika ja muude piirangutega. Propaganda aitab õigustada selliseid muutusi ning mobiliseerib väikerahvaid Venemaa huvide nimel, mõjutades isegi sõjaväelise konflikti puhul rahvusvähemuste osalust.

 

Kokkuvõtteks saame öelda, et Propastopi narratiivröntgenid valgustasid läbi ühe väiksese valiku Venemaa propagandakampaaniatest, keskendudes erinevatele narratiividele ja nende eesmärkidele. Kõigi nende narratiivide eesmärgid hõlmavad ühiskonna ühtsuse loomist, identiteedi tugevdamist, välispoliitilise mõju suurendamist ja kodanike mobiliseerimist. Toodi välja, kuidas erinevad narratiivid on seotud Venemaa ajaloo, kultuuri ja poliitikaga, luues mitmetasandilise lähenemise mõjutustegevusele. Kuigi mõned narratiivid on suunatud peamiselt siseriiklikule publikule, nagu “Venemaa traditsioonilised sõjanarratiivid”, on teised, nagu näiteks  “Krimmi kuulumise küsimus”, suunatud peamiselt välismaal elavatele venekeelsetele kogukondadele. Välja toodi ka propagandanarratiivide paindlikkus ja nende võime kohaneda erinevate olukordadega, säilitades samal ajal Kremli soovitud sõnumi.

Kõiki lugusid saad täispikkuses lugeda https://www.propastop.org/category/narratiivirontgen/

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.