Kas Jõuluvana on USA sõjapropaganda tulem?

25.12.2023

Jõuluvana San Francisco tänavatel 1964.a / Joe Rosenthal, The Chronicle

Kõik teavad, et tänapäeva jõulude ajal tähistavad kristlased (ja mõned mittekristlased) Jeesuse Kristuse sündi. Aegade jooksul on nii religioossed kui ka ilmalikud traditsioonid omavahel segunenud. Ellu on jäänud näiteks jõulupuu kaunistamine, kingituste vahetamine ja jõuluvana.

Selles kirjatükis uurime jõulude ja jõuluvana päritolu, sukeldume jõulutraditsioonide kujunemisse ja vaatame, kuidas jõuluvana kasutati 19. sajandil sõjaajal propagandas…

 

Jõulude päritolu

Jõule tähistati juba ammu enne Jeesuse (väidetavalt) sündi, kuna eurooplased tähistasid talvisel pööripäeval valguse saabumist. Nüüd said nad nautida pikemaid päevi ja rohkem päikesevalgust, sest aasta pimedaim aeg oli lõpuks möödas.

Üldiselt peeti talve keskpaika tähistamise optimaalseks perioodiks. Peale pikki tootmisprotsesse ei saanud mitte ainult vein ja õlu joomiseks valmis, vaid ka enamikul eurooplastest oli ka korralik värske liha varu, mis saadi kariloomade tapmisest, keda polnud võimalik talvel toita.

Washington Irving, portree aastast 1809

Kui sakslased pühitsesid paganlikku jumalat Odinit (keda nad paaniliselt kartsid ja jäid ohu eest tuppa peitu) ja skandinaavlased pidutsesid, kuni nende jõulupuu põles, siis roomlased tähistasid Saturnaale, mille käigus nad austasid põllumajandusjumalat Saturni. 25. detsembrit tähistati alles viiendal sajandil, kui paavst Julius I valis selle kuupäeva ja sulatas Saturnaali traditsioonid sünnipäevaks. Seejärel levis see komme järgmise nelja sajandi jooksul Egiptusesse, Inglismaale ja Põhja-Euroopasse.

Ameeriklased jätsid jõulud tähelepanuta kuni 19. sajandini, mis oli sotsiaalsete konfliktide periood, kuna jõugud mässasid ja tööpuudus oli suur. Bestselleri autor Washington Irving kirjutas kogumiku lugusid inglise jõulupidudustustest ja sellest, kuidas kõrgemad ja madalamad klassid segunesid rahumeelselt heasüdamliku jagamise ja hoolimise ajal. Nende lugudega lootis Irving äratada USA vastandlike klasside seas uut südamesoojust. Tegelikult mõtles ta enamiku oma lugudest lihtsalt välja, sest ta ise polnud ühelgi sellisel pühade tähistamisel, seega leiutas ta traditsiooni, mis kujundas Ameerika jõule.

Teine autor, kes on meie seas ehk rohkem tuntud, on raamatu “Jõululaul” autor Charles Dickens. Ka Dickens lootis saata viktoriaanlikule Inglismaale sõnumi heategevusest ja heategudest.

Nii sai jõuludest heategevuse ja perekonna püha, kus lapsi hellitati kingituste ja tähelepanuga, kui nad koos oma perega jõuluvana ootasid.

 

Jõuluvana päritolu

Piero di Cosimo “Püha Nikolaus”, 1480–1490

Ajaloolased on leidnud, et jõuluvana legend saab alguse püha Nikolause-nimelise mungast. Ta sai tuntuks kui laste kaitsepühak, sest ta annetas oma vara ja pühendas oma elu vaeste ja haigete aitamisele. Beneluxi riikides tähistatakse teda tänapäevalgi 6. detsembril, tema surma-aastapäeval. Tema populaarsus levis kogu maailmas 18. sajandil, kui hollandlased muutusid Ameerika Ühendriikides üha levinumaks.

Sinter Klaasist kujunes järk-järgult Saint Nick, Santa Santa, Kris Kringle… mida iganes! Seejärel sai laste kingitustega hellitamise idee kaubanduslikuma tähenduse, sest algas jõuluostude ja jõuluvana reklaamimine 19. sajandi alguses. Päästearmee jõuluvanad (need, kes Hollywoodi filmides kõnniteedel kellasid helistavad) olid jõuluvanaks riietatud töötud mehed, kes kogusid annetusi Päästearmee tasuta jõulu-supiköögi ülalpidamiseks. Populaarkirjandus andis talle ikoonilise punase ülikonna ja valge habeme, nagu seda kujutas Ameerika luuletaja Clement C. Moore, kelle read on jäädvustatud jõululauludes.

Sarnaseid kingitustega seotud karaktereid leidub kõikjal maailmas. Sakslased ja šveitslased tähistavad Christkindi, inglit meenutavat kuju, kes teeb kingitusi neile, kes on hästi käitunud. Samamoodi ootavad skandinaavlased Püha Luciat ja Jultomtenit, inglased Father Christmasit, prantslased Père Noëli, venelased Babushkat ja itaallased La Befanat.

 

Jõuluvana kui Ameerika sõjaaegne propaganda?

Kuigi Clement C. Moore kasvatas jõuluvana tuntust oma teosega “Püha Nikolause külaskäik” (“A Visit from St. Nicholas”), siis väidetavalt tegi Jõuluvana populaarseks hoopis Ameerika kodusõda.

Poliitiline karikaturist Thomas Nast illustreeris jõuluvana 1863. aastal ilmunud ajakirja Harper’s Weekly jaanuari numbri kaanele. Nast kasutas karikatuuri loomisel oma lapsepõlve mälestusi Saksamaal toimunud Püha Nikolause pidustustest (ta emigreerus Saksamaalt, kui oli kuueaastane).

Ta loobus punasest rõivastusest patriootlikuma pildi saamiseks, jõuluvana kannab sinist valgete tähtedega mantlit ja punase-valgetriibulisi pükse. Karikatuuril jagab ta sõduritele kingitusi, samal ajal pilkab konföderatsiooni presidenti Jefferson Davist, mängides nukuga, millel on nöör ümber kaela seotud.

Esimese maailmasõja ajal ilmusid sõjaaegse moraali tugevdamiseks plakatid, millel on kujutatud jõuluvana koos onu Samiga. Üldiselt oli see nutikas katse kasutada jõuluvana abi sõjategevuses ning samas ka kujutada sõda kui konflikti kurjuse ja hea vahel, kus jõuluvana aitab “häid” ja võitleb “pahade” vastu.

Jõulud 1942.a.

Loe originaalartiklit siit.

 

Kuvatõmmised on pärit loos kasutatud allikatest.