Narratiiviröntgen: Venemaa traditsioonilised sõjanarratiivid – kuidas Putin neid edukalt kasutab?

18.12.2023

Venemaa ajaloolist sõjanarratiivi määratlevad suuresti imepärased muutused, mis pööravad isegi kõige alandavamad kaotused triumfideks.

„Sama mustrit järgivad kõik traditsioonilised lood suurtest Vene sõdadest – olgu see poolakate vastu 17. sajandil, rootslaste vastu 18. sajandil, prantslaste vastu 19. sajandil või sakslaste vastu 20. sajandi,“ kirjutas Oxfordi ülikooli professor Andrei Zorini vaid kaks päeva enne täiemahulise sõja algust Ukrainas ajakirjas Economist. „Pärast esialgseid kaotusi, mis viisid riigi täieliku hävingu äärele, mobiliseerib tugev juht rahva ja hävitab vaenlase.“

Väga selgelt tekkis Venemaal tänini toimiv ajalooline baasnarratiiv sõja kohta juba 1812. aastal, mil Venemaad ründas Prantsusmaa isevalitseja Napoleon Bonaparte. Venelased kogesid sõja algusest tohutut alandust, kui Napoleon Moskva vallutas. Seda suurema uhkusega meenutavad Kremli palgalised telepropagandist alatihti, kuidas vene kasakad sõja lõpus Pariisi tänavatel triumfeerisid.

Putin kasutab seda traditsiooni juba pikemat aega edukalt ära. Viimase 20 aasta jooksul on tema propaganda püüdnud venelasi veenda, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ei olnud nende riigi vabastamine kommunistlikust diktatuurist, vaid „20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof“. Seda lauset teatakse Eestis hästi, aga tähelepanuta on jäänud väite teine pool: geopoliitilise katastroofi põhjustasid Lääne vene-vastased intriigid.

Hiljutises intervjuus populaarsele youtuberile Jelizaveta Osetinskajale, kes Venemaal tunnistatud välisagendiks, täpsustas Zorin baasnarratiivide liigitust. „Sõdade kohta on Venemaal kaks baasnarratiivi,“ selgitas kaasaegse vene keele professor Zorin. „Üks on suur vabastussõda – meile tungis kallale vaenlane, järgnesid kohutavad katsumused, aga hoolimata esialgsetest kaotustest, võitsime meie!“

Teine ajalooliselt tekkinud ning venelaste teadvuses kinnistunud narratiiv on ebaõnnestunud sõdade narratiiv. See näitab tsaari või hilisemate valitsejate ebaõnnestumist ning isiklikku võimetust oma ülesannetega toime tulla.

„Sellistele sõdadel järgnevad Venemaal kas suured reformid või suured vapustused,“ rääkis Zorin. „Selline oli esimene Krimmi sõda (1853 – 1856), Jaapani sõda (1904-1905), Afganistani sõda (1979-1988). Nende tulemusel hakkas Venemaal juba päris halb.“

Nii õnnestunud kui ebaõnnestunud sõja narratiivi ühendab see, et lüüasaamisele järgneb taassünd. Õnnestunud sõja puhul toimub taassünd lahinguväljal. „See on hea tsaari tunnus – pöörata lüüasaamine võiduks,“ ütles Zorin.

Ebaõnnestunud sõja puhul on Venemaa reageerinud täieliku perestroikaga – kas revolutsiooni või suurte reformidega. Esimese Krimmi sõja järel mõistis Venemaa haritud eliit vajadust riiki kaasajastada. Paljuski see ka õnnestus, sest esimese maailmasõja hakul oli Venemaa elatustase kiiresti tõusnud.

Seevastu esimese maailmasõja järel toimus Venemaal kaks järjestikkust revolutsiooni ning monarhia asemel pääsesid võimule kommunistid. Suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni mõju ulatus Venemaa piiridest kaugele ning kestis pea terve 20. sajandi.

On veel kolmandat sorti sõda, mis ei sobi kumbagi narratiivi, selle näiteks tõi Zorin Talvesõja (1939-1940) Soomega. „Aga Soome sõda vaikitakse maha, sest see ei olnud võit, kuigi ei olnud ka täielik kaotus,“ selgitab Zorin.

 

Putin esitleb Ukraina sõda vabastussõjana

Eelneva taustal võib tunduda, et president Vladimir Putin võttis Ukrainale 2022. aasta veebruaris kallale tungides suure poliitilise riski, sest ebaõnnestunud sõjad on Venemaa ajaloos tekitanud suuri sisepingeid.

Objektiivselt pole Putin saavutanud ühtki algselt välja kuulutatud eesmärki – eelkõige Ukraina muutmist Kremli kontrollitavaks vasallriigiks. Seepärast kaldub ka professor Zorin seda sõda hindama pigem kattuvaks ebaõnnestunud sõja narratiivile: „Ukraina sõda veel käib, me ei tea, millega see lõppeb, aga see kipub teise narratiivi poole, mis tähendab grandioosseid muutusi. Edukaks sõjaks ei nimeta seda seni keegi ja edukalt lõppeda see ei tohiks. Edukaks ei pea seda sõda isegi need, kes seda toetavad.“

Ent siinkohal tekib vastuolu Venemaa elanike hinnanguga sõjale ning nende hinnanguga president Putini tegevusele. Hoolimata ebaedust ning tohututest inimkaotustest on täheldatav üks erinevus varasemate sõdadega võrreldes –vene ühiskonna enamus vaatab sõjast kas mööda või valdavas enamikus toetab seda.

Venelaste rahulolu eluga on sügisel 2023 ülikõrge, võrreldes varasema 30 aastaga (levada.ru)

Venelaste üllatavat ükskõiksust sõja suhtes kinnitavad ka vastused Levada keskuse igakuisele küsimusele, millised sündmused teile eelmisest kuust kõige rohkem meelde jäid? Novembris pidas ainult 14% venelastest „sõjalist erioperatsiooni“ kõige rohkem meelde jäänud sündmuseks. Seevastu Iisraeli-Hamasi sõda oli eredaim mälestus novembrist 21% venelaste jaoks. Veel ilmekamad olid need arvud oktoobris, kui koguni 37 protsendile venelastest jäid kõige eredamalt meelde sündmused Iisraelis ning vaid 13 protsendile „sõjaline erioperatsioon“.

 

Kas te jälgite Ukrainas toimuvat? (oktoober 2023) Vastusevariandid: Väga tähelepanelikult, tähelepanelikult, suurema tähelepanuta, üldse ei jälgi, pole sellest kuulnudki (levada.ru)

 

Putin pikaajaline strateegia peseb edukalt ajusid

Selle ebareeglipärase hoiaku põhjuseks on Putini tugev kontroll vene inforuumi üle ning pikkade aastate jooksul ettevalmistatud sõjanarratiiv. Selle kohaselt ei tunginud mitte Venemaa 2014. ja 2022. aastal Ukrainale kallale, vaid kaitses oma huve USA, NATO ja kollektiivse lääne rünnaku eest.

Vene avalikkust õnnestus nii meediat kui ühismeediat järjest tugevamalt kontrollides veenda selles, et 2014. aastal toimus Ukrainas mitte väärikuse revolutsioon, vaid lääne rahastatud ebaseaduslik riigipööre.

Venemaa propagandamasin töötas täistuuridel loomaks narratiivi, mille kohaselt 2014. aasta sündmuste ohvrid polnud rindel oma riigi vabaduse eest hukkunud ukrainlased, vaid Donetski ja Luhanski oblastite rahulikud elanikud, kes vabatahtlikult soovisid ühineda Venemaaga.

Neis ulatuslikes Kremli jutupunkte korrutanud meediakajastustes ei kukkunud Ukraina poole rindejoont ükski mürsk ega saanud surma ükski laps. See-eest kinnistus iga venelase teadvusse Inglite Allee Donetskis, kus asub mälestustahvel sajakonna väidetavalt pärast 2014. aastat Ukraina pommirünnakutes hukkunud kohalike laste nimedega. Kõrvalepõikena – 2022. aasta talvel pärast täiemahulise sõja algust levitasid ka Eesti venekeelsetes ühismeediagruppidest just naised fotosid Inglite alleest ning õigustasid sellele viidates Venemaa kallaletungi Ukrainale.

Kremli progandal õnnestus sellele vundamendile 2022. aasta alguses „ehitada“ ohvrinarratiivi järgmine korrus. Selle kohaselt oli Venemaa „sunnitud“ Ukrainat 2022. aasta veebruaris massiivselt ründama, sest NATO liikus Vene piiridele ohtlikult lähedale. See polnud agressioon, vaid kriminaalkoodeksist mõistet laenates käitumine „hädakaitse olukorras“.

 

Miks sõda koondas venelased Putini taha

Venemaa ainsa sõltumatu ja usaldusväärse avaliku arvamuse küsitlusi teostava firma Levada keskus sotsioloogi Aleksei Levinsoni hinnangul on president Putin mõistnud, et just sõda tagab talle kõige suurema toetuse.

 

„Putin on oma 20-aastase võimuloleku ajal vältel proovinud paljusid rahvaga suhtlemise viise, sealhulgas (deltaplaaniga) lendamist ja (batüskaafiga) sukeldumist,“ ironiseeris Levinson. „Need ei töötanud üldse. Me teame, sest me mõõtsime tema toetust.“

Seevastu õnnestunud operatsioon Krimmi annekteerimiseks tõstis toetuse president Putini tegevusele 60% tasemelt ligi 90 protsendini. Putini reiting püsis kõrgel baastasemel, kuni 2018. aastal otsustati Venemaal tõsta pensioniiga. See kukutas ka presidendi reitingu taas 60% baastasemele.

„Jaanuaris 2022 hakkas lõhnama sõja järele, Putini reiting tõusis 70 protsendini. Sõda algas – reiting tõusis 80 protsendini,“ kirjeldab Levinson avaliku arvamuse muutumist. „Kiievi vallutamine oleks pidanud saama triumfiks, kuid Kiievit ära ei võetud. Toetus Putini tegevusele presidendi ametis hangus 80% tasemel ning püsib seal juba poolteist aastat.“

Seda hoolimata valusatest tagasilöökidest sõjas. Vaid korraks tõi Putini reitingu 7% võrra alla mullu sügisel läbi viidud „osaline mobilisatsioon“.

Levada sotsioloogil on sellele näiliselt ebaloogilisele hoiakule loogiline selgitus: venelaste enesehinnang sõltub sellest, kas USA neid austab või mitte.

„Aga kuidas teha nii, et USA meid austaks? (Nõukogude) Minevikku on jäänud edusammud kosmoses, viilumängus ja balletis. Praegu on ainus võimalus ennast tõestada sõjaline jõud,“ ütleb Levinson.

Otsest vastasseisus USAga, kolmandat maailmasõda, kardab mitte ainult vene eliit vaid ka rahva enamus. Seepärast esitleb Putini režiim sõda Ukrainaga kui vastasseisu USAga. Ka Euroopa riikide toetust Ukrainale esitatakse Kremli propagandas kui Washingtonist tulnud korralduse täitmist.

Kui varasemalt on ebaõnnestunud sõjad tähendanud Venemaa valitsejate jaoks suuri sisepoliitilisi pingeid, siis Putin on õnnestunult pööranud kallaletungi Ukrainale kaitsesõjaks.

Londoni Kings Colledge´i Vene instituudi direktor ja Venemaa poliitika professor Sam Greene kinnitab selle analüüsi paikapidavust. Ka tema hinnangul on vene inimestel tavaks koonduda mitte siis, kui asjad lähevad hästi, vaid siis, kui nad on halvad.

„Kriisi süvenemine ei vähenda vajadust ühendava sümboli järele, vaid suurendab seda,“ kirjutas Greene hiljuti. „Ühendav sümbol ei pruugi olla positiivne: venelasi võib sama hästi kui võit motiveerida ka pahameel või välisoht. Putin teab seda. Putin ei pea sõda võitma, et edukas olla. Ta peab lihtsalt sõda jätkama.“

Kuniks Putin suudab kontrollida avalikku arvamust oma narratiivide kehtestamise abil, püsib tema tagala tugevana.

 

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.