Narratiiviröntgen: Kuidas lääne ajakirjandus tahtmatult Kremli narratiive toetab

Turismikonsultant Mart Reimann viis detsembris Hersoni lähistele ühele merejalaväeüksusele valgevenelaste annetatud raha eest ostetud ja Eestis lahinguvalmis remonditud džiibi. Tänulikud merejalaväelased olid just eelmisel öösel tulnud teiselt poolt Dnipro jõge missiooni täitmiselt, kuid näitasid talle neli tundi Hersoni linna ja ümbruskonda.

Seepärast vihastas Reimann väga, kui vaid päev hiljem, 16. detsembril avastas ta New York Timesis ilmunud artikli pealkirjaga „Ukraina merejalaväelaste enesetapumissioon Dnipro jõe ületamisel.“

Reimann oli merejalaväelaste käest kuulnud vastupidist – teispool kallast loodud sillapeal ööbisid ukrainlased Krinki külas, kus on piisavalt kuivi keldreid. Põhiline võitlus venelastega käis automaatidega roostikus, kus venelased kartsid ukrainlasi kui tuld.

Kuigi venelased lauspommitasid suurtükkidest sillapead, rääkisid ukraina sõdurid muheledes kui edukalt ja väikeste kaotustega õnnestub neil võidelda väikeste rühmadena roostikus.

Seevastu NY Times tsiteeris Maksõmi: „Me istusime öö otsa vees ja meid tulistati kõigist torudest. Mu kamraadid surid otse mu silmade all.“

Emotsionaalsele tsitaadile järgnes üldistus: „Jõeületustel osalenud sõdurid ja mereväelased kirjeldasid pealetungi jõhkra ja kasutuna, sest Ukraina vägede rünnakud on jõekallastel või isegi vees tagasi löödud veel enne, kui nad teisele poole jõuavad.“

Seejuures viitas NY Times just merejalaväelastele, kes olid võidelnud Hersonist 20 kilomeetri kaugusel asuvas Krinki külas. Aga just samast külast meestega oli suhelnud ka Reimann.

Eelnev oli näide sellest, kuidas ka maailma kõige usaldusväärsemad meediakanalid, kel jätkub raha ja inimesi sõja kajastamiseks sündmuskohalt, võivad seda teha tahtmatult Kremli narratiive toetades.

Seda konkreetset New York Timesi lugu ja selle laadseid lugusid võimendavad tuhanded muud meediakanalid maailmas, kel pole võimalik oma korrespondente rindele saata. Kahjuks käitub nii ka Eesti ajakirjandus.

Kõige rohkem kujundab Ukraina sõja narratiive loomulikult tegelikkus. Ukraina sisendas Vene poolele mullu kevadest alates kavakindlalt, et kohe-kohe on algamas võimas pealetung. Selline pealetungi-narratiiv ise oli vajalik vastase hirmutamiseks, vene sõdurite võitlustahte halvamiseks.

Mullu kevadel ja suvel toetas lääne ajakirjandus Ukraina vastupealetungi-narratiivi, otsides sellele loost loosse kinnitust. Ja leidis kinnitust ka neil juhtudel, kus tegemist oli tagantjäreletarkusega soovmõtlemisega.

Kui oktoobriks oli selge, et Ukraina vastupealetung on läbi kukkunud, siis nihkus narratiivi-pendel teise äärmusesse. Lääne ajakirjanduse esindajad hakkasid Ukrainas otsima kinnitust vastupealetungi läbikukkumisele. Sealt edasi hakati kirjeldama kogu Ukraina kaitseväe tegevust ebaõnnestumise ja valeotsuste jadana.

See aitas tahtmatult Kremlil asuda mulluse aasta lõpus üles ehitama kogu maailmale hästi mõjuvat vastunarratiivi. Ühel osal sellest vastunarratiivist oli põhi all: kuna USA Kongressis toppas järgmise olulise abipaketi vastuvõtmine ja Euroopa Liidus toppas Ungari vastuseisu tõttu Ukraina riigile rahaabi eraldamine, siis muutuski Ukraina olukord halvemaks.

Ent USA Kongressi ja Euroopa Ülemkogu otsustel ei olnud mingit otsest mõju sündmustele Ukraina rinnetel. Sellegipoolest muutus sõjakorrespondentide, või nende New Yorkis, Washingtonis ja Londonis asuvate toimetajate meelsus.

Seda infot, mida suvel tõlgendati Ukraina kasuks, hakati tõlgendama Ukraina kahjuks. Loomulikult jätkas Kreml oma infooperatsioone Ukrainat toetavate riikide avalikkuse ja poliitilise eliidi mõjutamiseks. Ent pettunud lääne ajakirjandus hakkas ise käituma moel, mis põhjendamatult toetas Kremli narratiive ning halvendas Ukraina olukorda infosõjas.

Toimis kahe teguri koosmõju: varem pigem kriitikavabalt Ukraina vastupealetungi suhtes ootusi üles kruttinud lääne ajakirjandus hakkas nüüd otsima Ukraina nõrkusi seal, kus neid tegelikult polnud.

Aga lisaks võimendati erinevalt varasemast varmalt Kremli selliseid sõnumeid, mis sobisid kokku narratiiviga „Ukraina äpardus 2023 aastal“.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Indrek Kannik toob näiteks, et viimase paari kuu perspektiivis on kõige jaburam lääne ajakirjanduse võimendatud Kremli versioon justkui oleks Venemaa valmis kohe alustama uut suurrünnakut Harkivile. Mõne versiooni kohaselt isegi Kiievile.

„Ma tahaks väga näha, kelle või millega?“ imestab Kannik. „Aga kindlasti aitavad need totakad pealkirjad kaasa sellele, et Läänes tekiks tunne, et Venemaa on kõikvõimas ja parem on teha järeleandmisi ja vältida nii kõige hullemat. Ma muidugi ei välista, et samal eesmärgil levitavad seda ka mõned eskalatsioonihirmus Lääne anonüümsed ametnikud.“

Mida siis teha?

Suhtuda kriitiliselt ka maailma parimate meediakanalite tegevusse olukorras, kus nende väited ei ole vettpidavad.
Tuleme tagasi loo alguse juurde. Turismikonsultant ja geograafiadoktor Mart Reimann võttis pärast ameerika suurlehe lugemist ühendust oma kontaktisikutega Ukraina merejalaväes. Need kinnitasid, et nende kogemus erineb täielikult New York Timesi kirjeldusest.

Reimann ei jätnud jonni ja saatis oma semudele Ukraina mereväest konkreetsed New York Timesi tsitaadid, milles räägiti masendavast vees ligunemisest meeleheitliku missiooni ajal.

„Järgnes konkreetne vastus, et kuivi kohti on piisavalt, kus olla ja ööbida. Lootusetuse tunnet ja meeleheidet ei ole nende teada keegi Krinkis ei enne ega praegu tundnud,“ vahendas Mart Reimann, kes geograafiadoktorina ajas kaardil järge tuvastamaks nii oma infoallikate ööbimiskohti kui põhilisi võitluspaiku. Ja veendus, et seal, kus New York Timesi väitel olid frustreeritud merejalaväelased, püsis võitlusvaim tegelikult kõrgel.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.