Narratiiviröntgen: Venemaa traditsioonilised väärtused – mis need on ja milleks?

Venemaa president Vladimir Putin on juba mõnda aega üritanud kujutada Venemaad kui riiki, mis seisab „õigete“ traditsiooniliste moraalsete, sotsiaalsete ja religioossete väärtuste eest, samas kui Lääs on vajunud liberalismi ja dekadentsi sohu. Ukraina on selle narratiivi järgi globaalse kultuuride heitluse tallermaa, mille libisemist „õigest“ mõjusfäärist „valesse“ ei saa lubada.

Kreml lähtub kontseptsioonist, et Venemaa erilise koha globaalsel areenil määrab ainulaadne Vene identiteet, mis põhineb tema ajalool, suurusel ja õigeusklikul moraalil. Samas annab „traditsiooniliste väärtuste kaitsmine“ justkui õiguse moraalinorme ignoreerida või endale sobivalt tõlgendada. See on Kremli vastus globaalsetele protsessidele, mida Venemaal seostatakse Lääne ülemvõimu, liberaalsete ja individualistlike väärtuste pealesurumisega.

Kuidas see narratiiv sündis?

Üks varasemaid kordi, kui Putin rääkis Läänele Venemaa n-ö erilisest ja omaette arenguteest, oli 2007. aastal Müncheni julgeolekupoliitika konverentsil ning seda peetakse tema avalikult antiliberaalse poliitika üheks lähtepunktiks, sest samal aastal rääkis ta moraalse ja vaimse ühtsuse tähtsusest ka Vene parlamendi ees. Sellega oli liikumine konservatiivsuse ja nn traditsiooniliste väärtuste riiklikuks ideoloogiaks tegemise suunas alanud.

2013. aastal keelas Venemaa „homopropaganda“, nt on seadusega keelatud geisuhte võrdsustamine heteroseksuaalse suhtega, mittetraditsioonilise seksuaalsuhete või üleüldse geiõiguste tutvustamine alaealistele. Samal istungil kiitis Duuma heaks seaduse, mis lubab „usuliste tunnete solvamise“ eest määrata kuni kolmeaastase vanglakaristuse.

Sama aasta detsembris ütles Putin oma iga-aastases kõnes parlamendi ees juba selgelt välja, et Venemaa on traditsiooniliste väärtuste globaalne kaitsja, samas kui lääneriikides need hääbuvad. Väärtustena nimetas ta traditsioonilist peret ja religioossust, mitte vaid materiaalseid, vaid ka vaimseid väärtusi, ent samuti ka maailma mitmekesisust ja humanismi.

2014. aasta parlamendikõnes rõhutas Putin, et „Venemaa poliitika prioriteetideks peavad olema traditsioonilised väärtused“. Samal aastal võttis Duuma vastu seaduse, millega keelati ebatsensuursus meedias ja kunstis.

Kõik need on märgid, mis viitavad pöördumisele konservatiivsete väärtuste poole ja riigi jõupingutustele kujundada avalikku moraalitunnetust, sekkudes kodanike valikuvõimalustesse ja -vabadustesse.

2022. aasta oktoobris Sotšis toimunud Valdai rahvusvahelise diskussiooniklubi aruteludel väitis Putin, et Lääne lapsi õpetatakse, et „poiss võib muutuda tüdrukuks ja vastupidi“ ning et see on „inimsusevastase kuriteo piiril“. Detsembris kirjutas Putin alla dekreedi, milles rääkis võitlusest globaalse kultuurilise ülemvõimu pärast ja hoiatas, et on hulk riike, mis suruvad agressiivselt peale neoliberaalseid vaateid, millele Venemaa peab vastu seisma. Samal ajal peetud kõnes nimetas ta Läänt „saatanlikuks“ ja „moraalinorme eiravaks“ ja kordas dekaad tagasi algatatud mantrat: Lääs on oma liberaalsusega – erinevalt Venemaast – traditsioonilistest ja religioossetest, „õigetest“ inimlikest väärtustest ära pöördunud.

Nüüdseks lõplikult välja kujundatud narratiivi järgi on Venemaa unikaalses seisus, et kaitsta ja levitada konservatiivseid vaateid, olles traditsiooniliste moraalsete väärtuste peamine bastion.

Milles seisnevad „traditsioonilised väärtused“?

Putin võttis juba 2014. aasta parlamendikõnes teema kokku nii: „Meie prioriteetideks on terved pered ja terve rahvas, traditsioonilised väärtused, mille oleme pärinud oma esivanematelt, ühes keskendumisega tulevikule, stabiilsusele kui arengu ja progressi elulisele tingimusele, teiste rahvaste ja riikide austamisele ning Venemaa julgeoleku ja riigi õigustatud huvide kaitse tagamisele.“ See näitab, et traditsioonilised väärtused, välis- ja julgeolekupoliitika on selles narratiivis kokku seotud.

Tähtsaimaks ametlikuks dokumendiks, mis ankurdab traditsioonilised väärtused Venemaa pikaajaliseks eesmärgiks, peetakse rahvusliku julgeoleku strateegiat. Selle 2015. aasta tekstis nimetatakse „traditsioonilisi väärtusi“ juba koguni üheksa korda. Strateegias räägitakse traditsiooniliste vene vaimsete ja moraalsete väärtuste taaselustamisest ja noorema põlvkonna suhtumise kujundamisest ühtsete väärtuste kohta, sh religioossed traditsioonid ja patriotism.

Tähelepanuväärne on, et ohuna Venemaa julgeolekule defineeritakse selles traditsioonilise vene moraalsuse kadumine välismaise kultuuri ja infovälja leviku tagajärjel.

2021. aasta versioonis on väärtuste nimekirja täiendatud, nendeks on: elu, väärikus, inimõigused ja vabadused, patriotism, kodanikuteadvus, isamaa teenimine, üllad moraaliideaalid, tugev perekond, konstruktiivne töö, vaimse eelistus materiaalsele, humanism, kaastunne, õiglus, kollektivism, vastastikune toetus ja lugupidamine, ajalooline mälu ja põlvkondade järjepidevus, Venemaa rahvaste ühtsus.

Traditsioonilised väärtused otseselt seotud religioossete väärtustega, mida esindab Vene õigeusu kirik. Selles kontekstis on üks põhjapanevamaid üllitisi juba 2011. aastast pärinev Vene õigeusu kiriku eestvõttel sündinud dokument nimega „Põhiväärtused – rahvusliku ühtsuse vundament“. Selles määratletakse 17 väärtust nii üksikisiku kui riigi tasandil: usk, õiglus, rahu, vabadus (mida piirab moraalne vastutus), ühtsus (erinevate etniliste, sotsiaalsete, poliitiliste rühmade), moraalsus, väärikus, ausus, patriotism (sh valmidus kodumaa nimel vaeva näha), solidaarsus, kaastunne (abivajajate suhtes), perekond, austus oma kultuuri ja rahvuslike traditsioonide vastu, (materiaalne ja vaimne) heaolu, töökus, valmidus ohvreid tuua. Paljuski kattuvad need Putini poolt nimetatud väärtustega.

Seos õigeusu kirikuga

Kõik need väärtused tõstavad selle narratiivi kohaselt Venemaa Läänest moraalselt kõrgemale. Kuid ühel riigil ei saa olla väärtustele monopoli ning Venemaa puhul taanduvad need suuresti kolmele põhiväärtusele, mida on rõhutanud ka Venemaa õigeusu kiriku pea, patriarh Kirill: usk, perekond, isamaa. Inimõigused ja -vabadused pole tema sõnul nii tähtsad ning on laenatud Lääne filosoofiast. „Keegi ei eita inimõigusi ega inimväärikust, aga kas neid saab [tähtsuselt] panna kohe pärast „elu“?“ küsib patriarh Kirill. Sellest vaatest jäävad inimõigused kui individuaalsed õigused alati alla kollektiivsetele, sekulaarsed religioossetele, ja viimased, olles muudetud uues ideoloogias võimu instrumentideks, keskenduvad hoopis kohustustele oma isamaa ja perekonna suhtes.

Nii pole juhus, et võim ja vaim on „traditsiooniliste väärtuste kaitsel“ ühinenud, patriarh Kirill lubab Ukraina hakklihamasinas kangelaslikult surevatele Vene sõduritele kõikide pattude andeksandmist ning preestrid õnnistavad tanke ja rakette, mis saadetakse tapma samuti õigeuskliku vennasrahva esindajaid.

Traditsiooniliste väärtuste nimel sõjategevust vallandades seatakse aga tõsiselt ohtu väärtused kui sellised, sest asi pole selles, et need väärtused oleks halvad, vaid selles, et neid kasutatakse vägivalla õigustamiseks.

Moraalse kahepalgelisuse musternäiteks on Moskva patriarhaadi alla kuuluva õigeusu katedraali pommitamine Odessas 23. juulil 2023. Vaid mõni aasta varem käis kirikut sisse õnnistamas patriarh Kirill isiklikult. Ukraina õigeusu kirik lõi 2022. aastal Moskvast lahku, kuid pole veel lõplikult sidemeid katkestanud ning Vene õigeusu kirik loeb seda enda osaks.

Kokku on Venemaa Ukrainas pommitanud vähemalt 80 õigeusu kirikut, kaitstes näiliselt „traditsioonilisi väärtusi“. Raske on kokku viia eelmainitud Venemaa ametlikult defineeritud väärtuste kaitset ja haiglate-kirikute pommitamist, kuid ometi see narratiiv siseriiklikult kuidagi toimib. Sellel on mitu põhjust.

Kellele see suunatud on? Mis on selle eesmärgid?

Kreml on näinud palju vaeva, et konstrueerida Venemaa identiteet, mis keskendub Venemaale kui traditsiooniliste (ja heade) väärtuste kaitsjale ning selle vastandina Lääne kujutamisele allakäinud väärtuste propageerijana (ning Ukrainat selle ohvrina/reeturina).

See mängib aktiivset rolli Venemaa välispoliitikas, sest moraalsete tegurite olemasolu selles, kuidas Venemaa tõlgendab maailmapoliitikat, annab põhjenduse riigi välispoliitilistele sammudele.

See annab võimaluse ka liiduks Hiina, India, Iraani ja Türgiga, mida peetakse traditsiooniliste väärtuste kantsideks. Nii kasutab Kreml seda narratiivi korraga nii uute kultuurilis-normatiivsete kui geopoliitiliste joonte tõmbamiseks.

Venemaa pakub lausa „päästmist“ neile Lääne inimestele, kes tahavad sealt lahkuda ja on valmis „vene maailma“ (russkii mir) omaks võtma. Vene propagandakanal RIA Novosti kirjutas, et 2024. aastal hakatakse Moskva lähedale ehitama küla, kuhu majutatakse paarsada USA ja Kanada perekonda, kes on emigreerumiseks juba soovi avaldanud. Enamik neist on ultrakonservatiivsed katoliiklased, kellest tahes-tahtmatult on saanud Vene õigeusukiriku, aga ka Putini režiimi liitlased.

Väljamõeldud lahing läänelike väärtuste ja Venemaa „traditsiooniliste väärtuste” vahel on osa Kremli püüdest õigustada oma tegevust Vene kodanike silmis, asetades nad globaalse võitluse tallermaale, kus Venemaa on agressiooni sihtmärk. Läbi selle on narratiiv suunatud eelkõige Venemaa elanikele ja nn vene maailmasse kuuluvatele inimestele selleks, et anda Venemaa eksistentsile sisu ja välispoliitilistele sammudele, sh sõjategevusele, õigustust.

See põlistab ka Venemaa valitseva eliidi võimu, sest näitab, et nende poliitika on „hea“ ja seetõttu on neil ka moraalne õigus valitseda.

Samal ajal, kui rahvale räägitakse, kui halb ja moraalselt langenud Lääs on, pole Venemaa eliidil mingit probleemi saata oma järeltulijad „moraalselt allakäinud“ Läände õppima ja elama. Selle kohta on palju teateid, näiteks kirjutab belsat.eu, Kremli desinformatsiooni vastane portaal, et Vene kõrgete ametiisikute ja ärimagnaatide järeltulijad eelistatakse saata Suurbritannia, USA ja Šveitsi ülikoolidesse ja koolidesse, aga vahel ka Prantsusmaale või Saksamaale. Palju on näiteid selle kohta, kuidas eliit puhkab Läänes, sageli ka NATO riikides nagu Türgi, Kreeka ja Itaalia.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa valitsuses ja ühiskonnas valitseb üksmeel traditsioonilised väärtuste osas: et need olemas, on Lääne rünnaku all ja vajavad kaitset. Hoolimata teatud ambivalentsusest on mõiste religioosse tähendusega läbi imbunud ja seondub eelkõige moraali ja pereväärtustega.

Mis lugu see meile räägib?

Putini narratiivis on ka tõsiseltvõetavat kriitikat. Multikulturalism ja ebaõnnestumised sisserändajate ühiskonda lõimumisel on tõepoolest mitmes Lääne ühiskonnas tekitanud probleeme ja pingeid.

Samuti mainib Putin tühistamiskultuuri, mis algas õigustatud lähtepunktist (tähelepanu juhtimine naiste seksuaalsele ärakasutamisele, vägivallale jm), kuid on jõudnud välja kohta, kus MeToo-temaatikal süüdistatud, kuid mitte süüdi mõistetud inimest on lihtne n-ö ühiskonnas tühistada.

Ka transsooliste inimestega seoses on probleeme, millele polegi kerge lahendust leida, näiteks sporti puudutav. Putin märkis eelviidatud kõnes, et „kui mees kuulutab end naiseks ja otsustab tõstmises või mõnel muul spordialal võistelda, kaob naiste sport üldse ära.“ Kus on tänapäeva kirevas maailmas piir, kus sugu vahetanud inimesel oleks lubatud uue omandatud soo kaaslastega võistelda, on küsimus, mille üle veel vaieldakse. Näiteks keelas rahvusvaheline jalgrattaliit (UCI) 17. juulist 2023 transsoolistel sportlastel naiste kategoorias võistlemise ka siis, kui testosterooni tase ei ületa teatud normi. Rahvusvahelisel vehklemisliidul (FIE) on transatleetide jaoks välja töötatud määrustik, kuid näiteks USA ja Suurbritannia on kehtestanud oma reeglid. Arutatakse, kas luua soovahetajatele oma võistlusklass jne.

Kuid Lääne kultuuriruumi probleemidele osutamine ja sellele vastandumine on pigem imperialistlike ambitsioonide suitsukate. Aastail 2012–2016 sulas Vene rahvusliku identiteedi diskursus ja riigi välispoliitiline doktriin kokku. Välispoliitika tuleneb nüüd pigem Vene identiteedi ideoloogiast kui maailmakorra realiteetidest, mis on välja kujunenud rahvusvaheliste suhete teoorias ja praktikas. Selle alla läheb ka agressioon Ukraina vastu. Lääne demokraatlikel ühiskondadel on seda raske, kuid vajalik mõista.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.