Narratiivröntgen: kes on Venemaa kaasmaalased?

Venemaa levitab kaasmaalaste narratiivi, mille eesmärgiks on siduda tugevamalt välismaal elavaid venelasi, et kasutada neid ära oma eesmärkide ajamiseks, aga ka õigustada enda agressiivset välispoliitikat. Venemaa püüab etendada välismaal elavate venelaste kaitsjat, kasutades seda ühe vahendina oma kunagise superriigi staatuse taastamisel.

Kuidas see narratiiv sündis?

Kaasmaalaste narratiiv oma praegusel kujul sai alguse Nõukogude Liidu lagunemisega 1991. aasta lõpul, mil värskelt iseseisvunud või iseseisvuse taastanud endistesse liiduvabariikidesse jäi elama suurel arvul venekeelseid elanikke. Hinnanguliselt oli nende hulgas tervelt kuuendik kõigist venelastest ehk umbes 25 miljonit inimest. Neile lisandus mitu miljonit keeleliselt venestunud inimest, venelastele lähedase identiteediga.

Enamasti oli tegemist NSV Liidu ajal mujalt riigi piirkondadest ümberasunutega, mitte põliselanikega. Nende rahvuslik taust on tegelikult kirju, kuid Vene käsitluses võib vastavalt hetkehuvidele lugeda neid kõiki tervikuna „kaasmaalasteks“. See mõiste on üpris laialivalguv ja võib sõltuvalt kontekstist hõlmata kitsamalt Venemaa kodanikke, laiemalt aga kõiki vene kultuuri, keelt, ajaloolist pärandit, religioosseid ja vaimuväärtusi jagavaid inimesi.

„Kaasmaalaste“ osakaal on eri riikides erinev, mõnes on ka põliselanikkond suuresti vene keelele üle läinud. Pärast NSV Liidu lagunemist osa ümber asunutest lahkus. Kesk-Aasias, kus euroopalikele väärtustele vähem rõhku asetatakse, toimus ka etniline puhastus, mille käigus venekeelseid massiliselt lahkuma sunniti. Selliseid sündmusi Tadžikistanis on kirjeldanud Pjotr Aleškovski oma romaanis „Kala. Ühe rände lugu“ (2006 ; e.k 2017). Iroonilisel kombel on Kesk-Aasia riigid praegu mõnes mõttes NSV Liidu suhtes kõige soodsamalt meelestatud elanikkonnaga.

Kaasmaalaste temaatika on seotud nn lähivälismaa käsitlusega. See mõiste hõlmab ametlikus välispoliitilises doktriinis endise Nõukogude Liidu liiduvabariike, sealhulgas ka Baltimaid. Venemaa sõnakasutuse ja käitumise põhjal aga jääb mulje, et sealses riiklikus mõttemaailmas kuuluvad sellesse rühma ka ülejäänud idablokki kuulunud Euroopa riigid. Kui Kesk- ja Ida-Euroopa võttis suuna läänele, siis oli Venemaa reaktsioon sellele valulik, nagu hiljem ka Balkani riikide puhul.

Süsteemsemaks muutus lähivälismaa-poliitika pärast Vladimir Putini võimulepääsu. Varem esinesid teravamate sellekohaste avaldustega pigem Vene poliitilised äärmuslased, mitte riigi juhtkonda kuulujad. Putini ajal võttis Venemaa lähivälismaa suhtes ühelt poolt senisest rohkem kasutusele majanduslikke mõjutusvahendeid, teisalt hakkas rakendama ajalooteemalist propagandat massimeediast ajalooliste filmideni ja kolmandaks läksid välispoliitikas aina enam käiku luure meetodid. Kõik need tendentsid ilmnesid ka kaasmaalaste poliitikas, kui Vene riik hakkas rahastama kaasmaalaste organisatsioone.

Mis lugu see meile räägib?

Venemaa kaasmaalaste poliitika toetub kolmele sambale:

• vene keele ja kultuuri arendamine,
• võitlus ajaloo võltsimisega ning
• kaasmaalaste õiguste kaitse.

Juba selle nimi kõlab kui väide, et osa mõne riigi elanikkonnast kuuluks rohkem Venemaale kui oma asukohamaale ja vajab erilist poliitikat. Samas on selle poliitika ajajad püüdnud luua võrdlusi Briti Nõukoguga, kuigi tegelikkus on hoopis teine.

Kokkuvõtlikult on eesmärgiks jätta mulje, et Nõukogude Liidu lagunedes välismaa riikidesse elama „sattunud“ kaasmaalased on lähivälismaal kohalike – fašistide – poolt tagakiusatud vähemus, keda Vene riik peaks toetama.

Propastop kaardistas viis aastat tagasi Venemaaga seotud võrgustikke Eestis ja tõi tookord nendevahelise tööjaotuse ja sidemete põhjal välja kuus erinevat tinglikku liigitust. Ühed on tegevad peamiselt protestiaktsioonide korraldamisel ja nendel osalemisel. Teised esindavad Eestit rahvusvahelistes organisatsioonides ja proovivad seal kõlama panna sõnumit, nagu kiusataks siin taga venekeelseid inimesi või rikutaks nende inimõiguseid. Kolmandad haldavad propagandaportaale. Neljandad on peaasjalikult ametis Eesti süüdistamisega fašismis. Üks konkreetne rühmitus on aga Vene fondiga Russki Mir seotud vene keele õpetajad ja noorsootöö tegijad. Kõik need on otsapidi seotud ka kaasmaalaste liikumisega.

Kellele see suunatud on?

Ühelt poolt on see suunatud tervele maailmale. Kaasmaalaste poliitika toimib Venemaa lähivälismaa doktriini ühe õigustusena. Naaberriikides elavad kaasmaalased annavad Venemaale vabanduse ajada endale iseloomulikku agressiivset välispoliitikat ja sekkuda nende riikide siseasjadesse. Näiliselt tehakse seda oma kaasmaalaste toetamiseks, päriselt aga enda välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ehk paljuski lihtsalt poliitiliste lahkhelide külvamiseks. See pole tegelikult nüüdse Venemaa eripära. Nagu nendib juba markii Astolphe de Custine oma algselt 1839. aastal ilmunud raamatu „Kirjad Venemaalt“ (e.k 2023) kokkuvõttes: „Euroopa on Venemaa jaoks saak, mis meie lahkarvamuste tõttu talle varem või hiljem kätte langeb. Venemaa õhutab meie juures anarhiat, lootuses, et saab selle mõjul tärkavat korruptsiooni ära kasutada, kuna see ühtib tema vaadetega.“

Teisalt on narratiiv eeskätt suunatud just neile kaasmaalastele. „Venemaa kaasmaalaste poliitika on suunatud endistel NSVLi aladel elanud inimestele, venekeelsetele kogukondadele ning nendele, kes tunnevad vaimset sidet vene keele, kultuuri ja riigiga,“ kirjutab Margus Gering oma magistritöös.

Mis on selle eesmärgid?

Venemaa kaasmaalaste poliitika eesmärgiks võib pidada Venemaa kui superriigi staatuse taastamist, mille üheks vahendiks ongi kaasmaalaste Venemaa mõjualas hoidmine. Sisuliselt on tegu viienda kolonni hoidmise ja säilitamisega. Omakorda selle üks vahendeid on ajaloo moonutamine, alates lihtlabasest enda vastaste fašistideks sõimamisest kuni palju keerulisemate laimukampaaniateni.
Võib ju mõelda, et kas keeleõpetajaid ja noorsootööga ametis inimesi tõesti tuleks panna ühte patta tegelastega, kes süüdistavad eestlasi fašismis või inimõiguste rikkumises. Siiski on Venemaa arusaam sellistest tegevustest omajagu teistsugune kui näiteks sakslastel või prantslastel, kes ju samuti riiklikult toetavad oma kultuuri levitamist.

Vene välispoliitikas on mõiste „humanitaarne trend“, mis väärib tähelepanu juba ainuüksi kasutatud termini poolest. Kui mujal maailmas tavaliselt räägitakse Joseph Nye eeskujul „pehmest jõust“, siis venelased on kasutusele võtnud teistsuguse väljendi. Humanitaarne trend näeb ette tõepoolest vene keele ja kultuuri levitamist maailmas ning väljaspool Venemaad elavate vene päritoluga inimeste koondamist ühtseks vene diasporaaks. Selle välispoliitilise kontseptsiooni eesmärgid aga sobivad väga ühemõtteliselt Venemaa geopoliitiliste ambitsioonidega. Mais 2009 Venemaa presidendi kinnituse saanud „Vene Föderatsiooni rahvusliku julgeoleku strateegia 2020. aastani“ ei püüa isegi varjata seda, et ühtne diasporaa peaks olema riigile oluline vahend välispoliitika eesmärkide saavutamisel.

Leedust pärit USA politoloog Agnia Grigase jagab Venemaa poliitika endisest Nõukogudest Liidust välja kasvanud riikide ja/või nendes elavate venelaste suunal seitsmesse etappi:

1. pehme võim,
2. humanitaarpoliitika,
3. kaasmaalaspoliitika,
4. infotegevus,
5. passide jagamine,
6. sõjaliste vahenditega kaitsmine,
7. annekteerimine.

Nendel etappidel pole tingimata kindlat järjekorda ja kõikide riikide puhul ei pruugi ollagi plaanis kõiki rakendada. Poliitika riikide kaupa võib olla üsna erinev, kui vaadata juba Baltimaade varasemate kogemust. Ajal, mil Eestis läks asi välja pronksiöö mässu ja küberrünnakute korraldamiseni, püüti Lätis rakendada mõjuvõimu kohalike oligarhide kaudu.

Ukraina liinil on Venemaa agressiooni toetamisega tegelenud ka Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku vaimulikud ja Kremli-meelsemad koguduseliikmed. Märke nende koostööst teiste propagandakanalitega on näha ka Eestis. Vahetult enne agressiooni puhkemist, jaanuaris 2022 avaldas Moskva Patriarhaadi filiaal Eestis oma ajakirja Pravoslavnõi Sobesednik erinumbri, mis sisaldas Ukraina- ja Eesti-vastast laimu ja valesid.

Venemaal kureerib kaasmaalastega tehtavat tööd vastav valitsuskomisjon. Selle elluviimisega tegeleb igasuguseid asutusi, neist kõige kesksem on välisministeeriumi haldusalasse kuuluv autonoomne föderaalasutus Rossotrudnitšestvo (SRÜ riikide asjade, välismaal elavate kaasmaalaste ja rahvusvahelise humanitaarkoostöö föderaalagentuur), mida juhib Jevgeni Primakov, kunagise peaministri pojapoeg.

Tähelepanuväärne on see, et Välisluureameti andmeil on kaasmaalased Venemaal FSB peamise luureüksuse – 5. teenistuse operatiivinfo osakonna (DOI) – süvendatud tähelepanu all. Selle osakonna mõni juht on alati kuulunud ka välismaal elavate kaasmaalaste küsimustega tegeleva valitsuskomisjoni liikmete hulka. Samuti on FSB pikka aega seotud 1996. aastal asutatud Diasporaa ja Integratsiooni Instituudiga, mille juht on riigiduuma liige Konstantin Zatulin, ning mis tegeleb lähivälismaa uurimise ja Venemaa välispoliitika õigustamisega.

Nii FSB kui ka muud Venemaa luureorganid tegelevad kaasmaalaste seast endale kaastöötajate värbamisega, kes hangiks luureinfot. FSB täiendav huviala on aga kaastööliste leidmine propaganda levitamiseks, mis kiidaks Venemaad ja mustaks läänt.

Vene luureorganisatsioonid kasutavad ka Rossotrudnitšestvot ja selle esindusi välismaal – Vene teadus- ja kultuurikeskusi – ning ka teisi kaasmaalastega seotud asutusi oma koosseisulistele töötajatele „katte“ loomiseks. Nii on FSB töötajad hingekirjas Moskva linnavalitsusele alluvas Moskva Kaasmaalaste Majas.

Kuidas sellel praegu läheb?

Kuni Vene riik oma naaberriikide suhtes pretensioone armastab esindada, leiab see narratiiv ilmselt laialdast kasutust. Seoses Venemaa kallaletungiga Ukrainale lisandus kaasmaalaste poliitikale täiendava liinina sõja õigustamine ja lääneriikide ühtsuse õõnestamine.

Nii näiteks korraldas Rossotrudnitšestvo aprillis 2022 terves Euroopas meeleavaldusi, kaasa arvatud sõidukikolonne, Venemaa Ukrainasse tungimise toetuseks. Poliitilise liikumise KOOS käilakuju, tänavustel riigikogu valimistel Ida-Virumaal paljusid üllatanud tulemuse saavutanud AivoPetersonile esitatud riigireetmise süüdistusega seoses on koos temaga vahistatud ka Venemaa kodanikust propagandatöötaja, keda võib seostada kaasmaalaste liikumisega.

Samuti on nüüd venelaste, kuigi mitte tingimata Vene praegusele režiimile liiga sõbralike venelaste hulk plahvatuslikult kasvanud mitmes riigis, kus see varem kuigi suur polnud, näiteks Gruusias.

Venemaa kallaletung Ukrainale siiski õõnestas märgatavalt Venemaa propaganda ja selle levitajate usutavust mitmel pool maailmas. Nii on löögi alla sattunud ka sõda toetavale Moskva patriarhaadile alluva Vene õigeusu kiriku positsioon eeskätt Ukrainas, aga mujalgi.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.