Narratiiviröntgen: Kas Venemaa peab sõna ja Lääs on valelik?

Üks tähtsamaid Venemaa propagandanarratiive seisneb selles, et Venemaa on pidanud läbi ajaloo keerdkäikude oma sõna, olles seega aus, õiglane ja hea. Lääs seevastu on aga alati olnud sõnamurdlik, rikkunud lepinguid ja taganenud lubadustest – Venemaa tegevus ongi olnud peamiselt vastus sellele. Narratiiviröntgen uurib, kui palju selles tõtt on.

Venemaa kasutab oma tegevuse, sh Ukraina-vastase agressiooni õigustamiseks mitmeid narratiive, kuid üks, mis annab justkui moraalse õiguse naaberriikide asju otsustada, seisneb näpuga Läänele näitamises. Kui Lääs tohib, miks siis Venemaa mitte?
Üks paremaid näiteid selle kohta on Venemaa narratiiv, mille kohaselt oleks Lääs justkui lubanud, et NATO pärast Nõukogude Liidu lagunemist ida suunas ei laiene. Nagu Narratiiviröntgen on juba kirjutanud, ei pakutud NSV Liidule külma sõja lõppedes ametlikku garantiid NATO laienemise piiramise kohta, kuid ometi kasutab Venemaa riiklik meedia seda suhteliselt edukalt oma propagandas, näidates Venemaad ohvrina ja Läänt reetlikuna.

Kuidas see narratiiv sündis?

Ukraina sõja kontekstis on varaseim teadaolev näide selle narratiivi kasutamisest Venemaa presidendi Vladimir Putini ametlik kõne 18. aprillil 2014, päeval, mil Venemaa riigiduuma nö võttis Krimmi Venemaa koosseisu vastu. Putin teatas selles kõnes, et Krimmi iseseisvuse väljakuulutamine kohalike võimude poolt on võrreldav Kosovo ühepoolse eraldumisega Serbiast. „See on täpselt see, mida Krimm teeb praegu, see on legitiimne ega vajanud riigi keskvõimult mingit luba,“ ütles Putin.

Veel enam: Putin viitas ÜRO harta rahvaste enesemääramist käsitlevale punktile („Arendada rahvusvahelisi sõbralikke suhteid rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte austamise alusel ja rakendada muid meetmeid üldise rahu kindlustamiseks.“) ja ÜRO rahvusvahelise kohtu 22.07.2010 otsusele, mille kohaselt ei sisalda üldine rahvusvaheline õigus iseseisvusdeklaratsioonide keeldu. „Kristallselge, nagu öeldakse,“ kommenteeris Putin.

Samas kõnes tegi Putin veel ühe seose: nimelt peaks Krimmi soovi Venemaaga ühineda tema sõnul eriti hästi mõistma sakslased, sest „erinevalt mõnedest toonastest ja praegustest liitlastest“ toetas Venemaa Saksamaa Liitvabariigi ja Saksamaa Demokraatliku Vabariigi taasühendamist 1990. aastal. „Ma eeldan, et Saksa kodanikud toetavad samuti venelaste püüdlusi ajaloolise Venemaa taasühendamiseks.“

Veel märkis ta: „Poliitika rakendamisel praktikas eelistavad meie Lääne partnerid – eelkõige USA – juhinduda mitte rahvusvahelisest õigusest, vaid tugevama õigusest. Nad usuvad oma erakordsusesse, et neil on õigus määrata maailma saatus, et neil on alati õigus.“ Putin pidas silmas seda, et 1999. aastal pommitas NATO Jugoslaaviat ilma ÜRO julgeolekunõukogu mandaadita, samuti Lääne sõjalist tegevust Afganistanis, Iraagis ja Liibüas.

Putin kordas neid jutupunkte oma pöördumises 2022. aasta 21. veebruaril, kui teatas Luhanski ja Donetski rahvavabariikide – Ukraina okupeeritud osade – tunnustamisest.

Mis lugu see meile räägib?

Sellega soovis Venemaa president näidata, et Krimmi annekteerimine vastas nii lääneriikide praktikale, ÜRO hartale kui ka rahvusvahelisele õigusele. Kui lääneriigid ei tunnista Krimmi Venemaa osana, siis kirjutavad nad seega kahepalgeliselt iseenda loodud õigusruumi endale sobivalt – Venemaa-vastaselt – ümber. Lääneriikide kaksikmoraal on üks Venemaa olulisi jutupunkte.

Võtame eelneva nüüd pulkadeks lahti.

ÜRO hartas sedastatud enesemääramisõigus lähtus koloniaalvaldustes või muul moel varem kindlaks määratud territoriaalsetest piiridest, mitte etnilis-kultuurilistest kogukondadest. See nähtub ka keskvõimude ja rahvusvaheliste organite tõrksusest, näiteks Kataloonia puhul, seda lubada või tunnistada. Rahvusvähemustel pole kunagi automaatselt õigust ühepoolselt iseseisvuda või lahku lüüa, mistõttu ei saa olla ka nn krimmi rahvast, kes seda teeks.

Putini võrdlus Kosovoga on kohatu juba sellepärast, et jätab kõrvale fakti, et Miloševići režiim rõhus Kosovo albaanlasi rängalt. NATO pommitamist juhtinud kindral Klaus Naumann tunnistas Haagi sõjatribunalil, et Miloševići lahendus Kosovo probleemile oli etniliste albaanlaste mahalaskmine. Krimmis midagi taolist ei olnud. Ja kuigi ÜRO rahvusvaheline kohus jättis selgelt vastamata küsimusele, kas rõhutud rühmade iseseisvumine saab rahvusvahelise õiguse järgi olla ÜRO harta järgi praktiseeritav – keelatud see tõesti pole, nagu Putin märkis –, sai Kosovo iseseisvumine maailmalt moraalse legitiimsuse, mida Venemaa sekkumine Krimmi kunagi ei saa.

Kosovo kuulutas end Serbiast iseseisvaks 2008. aastal ja seda on tänaseks tunnistanud 107 ÜRO 193st liikmesriigist, sh USA ja enamik ELi riike. Krimmi on Venemaa osana tunnistanud vähesed riigid nagu Kuuba, Nicaragua, Venezuela, Süüria, Afganistan ja Põhja-Korea.
Teiseks oli Kosovo aastaid ÜRO järelvalve all. ÜRO julgeolekunõukogu tunnistas Serbia territoriaalset terviklikkust, kuid ei välistanud samas Kosovo iseseisvust. Äsja, 24. septembril toimus Kosovos vägivallapuhang, mistõttu pidi sekkuma ka ELi erisaadik, kutsudes Serbiat ja Kosovot naasma dialoogi juurde. Serbia ei tunnista endiselt Kosovot iseseisva riigina.

Venemaa oli (ja on) jõuliselt Kosovo iseseisvuse vastu, põhjendades seda mh Serbia territoriaalse terviklikkuse tähtsusega. Venemaa peab Balkanimaid oma mõjusfääri kuuluvaks ja Serbiat oma liitlaseks, kellega teda ühendab õigeusk. Venemaa ajalookäsitluse järgi ei põhjustanud Kosovo kriisi Miloševići korraldaud Kosovo albaanlaste etniline puhastus, vaid hoopis USA oma liitlastega, kes kasutasid ära postsovjetliku Venemaa nõrkust, et hävitada tema kauaaegne liitlane Serbia.

Seega on mingis mõttes tegu Putini kättemaksuga, ebameeldiva 2008. aasta Kosovo lahenduse uuesti läbimängimisega Krimmis-Ukrainas, mis aitab saavutada mitut eesmärki korraga.

Kellele see suunatud on?

On üldteada, et Venemaa põhjendas Ukraina vastast rünnakut vajadusega see „denatsifitseerida“ ja „peatada venekeelse elanikkonna genotsiid“. Kuigi seda, et Ukraina juudi päritolu president Volodymyr Zelensky oleks nats, on raske uskuda, võib natsiteema ja venelaste päästmise-taasühendamise narratiiv Suure Isamaasõja pärandi tõttu kodupublikule siiski maha müüa. On ju fašismi hävitamine, vaat et ainuisikuliselt maailma päästmine, paljude Venemaa elanike jaoks olla diskursus, mille kaudu määrab Venemaa endale maailmas juhtiva koha.

Küll aga mitte maailmale kui sellisele. Seetõttu on loogiline, et Venemaa tegevuse näiline seadustamine läbi võrdluste lääneriikide tegevusega, näiline vastavus ÜRO hartaga jms on suunatud ülejäänud maailmale, eriti aga Läänele, sest tema suunas ju näppu viibutatakse.

Samas hammustab Lääs nende võrdluste ebakohasuse läbi, ent muu maailm, kes ajaloolist tausta nii palju ei tea, ei pruugi seda teha. Seega võiks isegi väita, et pigem on narratiiv suunatud kolmandale maailmale, kuid leiab kasutust kõikjal.

Mis on selle eesmärgid?

Paralleelide tõmbamisel Lääne tegevusega Kosovos ja mujal on mitu eesmärki. Kui Putin tegi oma seda eelmainitud pöördumises Luhanski ja Donetski rahvavabariikide tunnustamisel, oli tema sõnum selge: kui Lääs tohib Kosovo piirid paika panna, võib Venemaa seda teha ka „rahvavabariikide“ puhul Ida-Ukrainas.

Kolm päeva hiljem, Ukraina „erioperatsiooni“ alguspäeval (24.02.2022), põhjendas Putin oma kõnes sissetungi sarnaste väidetega, nagu NATO oli teinud 1999. aastal Jugoslaavia pommitamisel. Ehk siis: kohaliku elanikkonna kaitsmine genotsiidi eest, kontrolli alt väljunud natsionalistliku valitsuse peatamine, inimõiguste tagamine, (natside) julmuste ärahoidmine. Kui Lääs tohtis Jugoslaaviat pommitada ja Kosovot Serbiast eraldada, siis on ka Venemaal õigus midagi sarnast Ukraina puhul – põhjused on justkui samad.

Raamatu „Russia´s War“ („Venemaa sõda“, 2023) autor Jade McGlynn on kindel, et Kosovo ja Jugoslaavia pidev mainimine, nende kasutamine näidetena Lääne tegevusest pole juhus. „See on katse sissetung Ukrainasse legitimeerida, veel enam: Kremli analoogiad Ida-Ukraina ja Kosovo võrdlemisel näitavad, et Venemaa valitsuse eesmärk Ukraina ründamisel on Külma sõja julgeolekuarhitektuuri taastamine, et Läänel ei oleks enam ainuõigust piiride ja režiimide muutmisel“.

Kuidas sellel praegu läheb?

2022. aasta märtsis käskis ÜRO rahvusvaheline kohus (ICJ) Venemaal Ukraina invasioon koheselt peatada, sest pole tõendeid, mis toetaksid Kremli põhjendusi sõjategevuseks, mh selleks, nagu korraldataks Ukraina idaosas venekeelse elanikkonna vastu genotsiidi.
Täpselt aasta aega hiljem andis rahvusvaheline kriminaalkohus (ICC) välja Putini arreteerimisorderi seoses väidetavate sõjakuritegudega ja okupeeritud Ukraina aladelt laste illegaalse väljaviimisega.

Äsja, 25. septembril, tegi Vene välisminister Sergei Lavrov ÜRO peaassambleel toimunud pressikonverentsil avalduse, milles kinnitas: „Venemaa tunnistas 1991. aastal Ukraina iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust“ – seega ka Krimmi Ukraina osana. „Meil pole mingit probleemi Ukraina territoriaalse terviklikkusega,“ lisas Lavrov. Ta tegi seda vastusena küsimusele: „Kas Venemaa tunnistab Ukraina suveräänsust?”

Kui nii, siis ei tohiks Venemaal Krimmi tagastamisega probleemi olla. Ent eelnevatele näidetele tuginedes võib kindel olla, et tegu on järjekordse etendusega infosõjas. Narratiiv, millele tugineb Venemaa praeguse režiimi poliitika ja ambitsioon, pole kuhugi kadunud.

Video Lavrovi intervjuust:

Surprise, surprise!
Russia recognizes the territorial integrity of Ukraine within the framework of the Declaration of State Sovereignty of July 16, 1990. This was stated by Russian Foreign Minister Sergey Lavrov in his press-conference during the 78th session of the United… pic.twitter.com/VjddO6cihv

— Anton Gerashchenko (@Gerashchenko_en) September 24, 2023