Narratiivröntgen: kas Venemaa ei vajagi Läänt?

Venemaa levitab seisukohta, mille järgi pole riigil vajagi kaubavahetust Läänega, sest võib oma kaupu eksportida hoopis ülejäänud maailmasse ja sealt ka kõik tarviliku importida. Tegelikult muudaks aga maailma jagunemine kaheks kaubandusblokiks kõik vaesemaks.

„Globaalne Lõuna enam ei taha, et neile loenguid peetakse,“ ütles Venemaa välisminister Sergei Lavrov rahulolevalt BBC-le, kui G20 tippkohtumisel kiideti heaks lõppkommünikee, mis küll mõistis hukka jõu kasutamise territooriumi võitmiseks, kuid ei toonud Venemaad nimeliselt välja.

Venemaa propagandaarsenali kuulub väide, et Venemaal on maailmas palju liitlasi ja Läänt polegi venelastele enam tarvis. Iseäranis on rõhutab see propagandarünnak majanduslikke aspekte. Milleks on vaja ajada äri oma osatähtsust minetava Läänega, kes ei jaga Venemaa väärtuseid, kui võib oma kaupu müüa hoopis ülejäänud maailmale, kellega selliseid probleeme pole? Umbes nii saab kokku võtta Vene võimude sõnumi ja nagu ikka, on selles kõige muu kõrval ka terake tõtt.

 

Kuidas see narratiiv sündis?

Ei saa eitada – Venemaal on kolmanda maailma riikide seas tõesti poolehoidjaid. Praegused jõujooned muutusid selgelt nähtavaks Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, mille liikmed paljudele Lääne inimestele üllatuseks ei astunud sugugi üksmeelselt Ukraina toetuseks välja.

Sõja algusest saadik on ÜROs toimunud Venemaa kallaletungi hukka mõistvatel hääletustel umbes 40 riiki, kus elab peaaegu pool maailma elanikkonnast, jätnud kas hääletamata või hääletanud vastu. 58 riiki ei osalenud hääletuses, kas heita Venemaa välja ÜRO inimõiguste nõukogust. Ka mõnigi Venemaa vastu hääletanud riik pole kiirustanud sanktsioonidega liituma. Economist Intelligence Uniti hinnangul elab kaks kolmandikku maailma elanikkonnast riikides, mis on Venemaa suhtes ametlikult neutraalsed või toetavad.

Teiselt poolt on saa ka seotud laiema narratiiviga, mis käsitleb arenevate riikide esiletõusu. Lääne roll maailmas on viimastel aastakümnetel tõepoolest kahanenud. Eeskätt Hiina ja India, aga ka teiste arenevate riikide majanduse osakaal maailmas sisemajanduse koguproduktist (SKP) kasvab, Lääne oma kahaneb.

USA, ELi, Austraalia, Jaapani, Kanada ja Ühendkuningriigi majandus moodustas mullu umbes 56 protsenti maailma sisemajanduse koguproduktist (SKP). Aastal 2000 ulatus see osakaal üle kolmveerandi. Valdav osa sellest muutusest läheb Hiina esiletõusu arvele – riigi osakaal maailma SKPs kasvas aastatuhandevahetuse 3,6 protsendilt mullu 18 protsendi lähedale.

Ka tehnoloogias pole lääneriigid enam ainsad, kellel on oskusteave tippklassi toodangu valmistamiseks. Nii suutis Huawei hoolimata USA poolt Hiina suhtes kehtestatud kiibiblokaadist tuua turule mobiiltelefoni, mis on võimeline konkureerima iPhone’iga.

 

Mis lugu see meile räägib?

Ühelt poolt väidab see narratiiv, et maailma asjad ei sõltu enam sellel määral Lääne tahtmisest, kui oleme harjunud. Teistel, seni väheolulisemaks peetud riikidel on oma seisukohad, mida nad aina enam välja tahavad öelda ja mille eest nad on üha enam suutelised seisma.

Kui lääneriikides nähakse sõda Ukrainas läbi Teise maailmasõja prisma ja võrreldakse Putinit Hitleriga, siis kolmandas maailmas meenub esimesena hoopis külm sõda, kus Nõukogude Liit oli tihtipeale liitlane koloniaalvõimude vastu – või Lõuna-Aafrika puhul võitluses apartheidirežiimiga. Neil maadel ongi tihtipeale dilemma, kas olla vana liitlase poolt või seista demokraatlike riikide seas.

Kolmandas maailmas ärritab paljusid ka Lääne avalikkuse tähelepanu sõjale Ukrainas, kui väljaspool Euroopat toimuvad konfliktid jäävad suuresti märkamata, aga ka toetus Ukraina pagulastele, kui mujalt maailmast pärit pagulasi koheldakse teisiti.

Arenevate riikide inimesed meenutavad lääneriikide ettekäändeid Iraaki või Liibüasse tungimisel, mida nad tõsiselt ei võtnud, ja leiavad, et etteheiteid Venemaale ei maksa rohkem uskuda. Sageli polegi neil küsimus selles, kas Venemaal on õigus või mitte, vaid pigem vimmas Lääne vastu.

 

Kellele see suunatud on?

Ühelt poolt on see sõnum suunatud sisemaiseks kasutuseks. Lääne kaupade kadumine poelettidelt ilmselt ei ärata Venemaal paljudes just erilist rõõmu. Propaganda, et Venemaa saab ka ilma Lääneta hakkama, aitab koondada oma ridu ja tekitada rahvas patriootlikku meelsust: neid riike, kes tegelikult meie kaupu tahavad, on maailmas palju.

Teiselt poolt on see suunatud lääneriikide juhtidele ja elanikele, et veenda neid Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide kasutuses. Arutelu sanktsioonide kasulikkuse või kasutuse kohta on ajakirjanduses ja mõttekodades pidev.

Kolmandaks on selle sihtmärgiks aga arenevate riikide liidrid ja tavaelanikud, et hoida neid edaspidigi oma poolel.

 

Mis on selle eesmärgid?

Siseriiklikuks sihiks on veenda Venemaa elanikke nägema oma riiki suure ja võimsana, kellel on palju liitlasi ning kes ei vaja enam Lääne armuande. Välispoliitiliselt on sihiks püüda Lääne inimesi veenda, nagu oleks Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid asjata kulu, mis riiki majanduslikult tegelikult ei mõjuta.

Lisaks sellele on ilmselt aga eesmärgiks ka tõepoolest majandussuhete arendamine. Üheks tähtsamaks liitlassuhteks peab Venemaa ilmselt kuulumist arenevate riikide omamoodi juhtrühma BRICS, mille liikmeteks praegu on ka Brasiilia, Hiina, India ja Lõuna-Aafrika. Tegemist on arvestatava jõuga – neis riikides elab kokku ligikaudu 40 protsenti maailma rahvastikust ja nende majandus moodustab enam kui veerandi globaalsest SKPst. Sellest muidugi valdava osa annab Hiina – ülejäänud neli riiki panustavad kaheksa protsendi võrra.

Alates aastavahetusest rühmitus laieneb kuue riigi võrra ja selle liikmeks saavad ka Araabia Ühendemiraadid, Argentina, Egiptus, Etioopia, Iraan ja Saudi Araabia. Siit on tore luua pealkirju, et rühmitus enam kui kahekordistub, nagu Briti leht The Guardian tegigi. Kui aga vaadata mitte riikide arvu, vaid majanduslikku kaalu, siis lisandub nende kuue riigiga BRICSile vaevalt kolm protsenti maailma SKPst. Tõsi on muidugi seegi, et blokiga liituvad naftat eksportivate riikide rühmituse OPEC kolm olulist liiget.

President Putin on käinud välja ka mõtte, et BRICSi põhjal võiks moodustada omaette kaubandusbloki.

Paradoksaalsel kombel tihendab areneva maailma majandussidemeid Venemaaga riigi naftale kehtestatud piirhind, tänu millele saavad vaesemad maad osta Vene naftat ja naftatooteid maailmaturu hinnast odavamalt ja hoida selle abil vaos oma inflatsiooni.

 

Kuidas sellel praegu läheb?

Pärast täiemõõdulise sõja puhkemist Ukrainas ja Venemaa vastu kehtestatud sanktsioone, on hüppeliselt kasvanud riigi kaubavahetus mitme maaga, kes on Venemaaga neutraalselt joont hoidnud. Samas pole aga tegemist sugugi vankumatu rindega.

Kui võtta kaks sellesama BRICSi kõige suuremat riiki, Hiina ja India, siis nemad on pärast Teist maailmasõda mitu korda ka sõjaliste kokkupõrgeteni jõudnud. Praegugi pole nende suhted pehmelt öeldes just südamlikud.

Carnegie India direktor Rudra Chaudhuri nentis, et India keeldumine Venemaad hukka mõistmast lähtub puhtalt riiklikest huvidest ja eeskätt asjaolust, et riigi sõjavägi on suuresti sõltuv Vene relvastusest. Relvi aga on Indial mõistagi vaja peamiselt naaberriigi Hiina vastu, nähes viimases strateegilist ohtu oma piirkonnas. Venemaa muidugi loodab eeskätt Hiina toele, ja arvutuskäik, kus „minu vaenlase sõber on minu sõber“ ei paista ilmselt India vaatest just kõige stabiilsem alus pikaajalisele sõprussuhtele.

 

Seejuures paistab Venemaal praegu olevat tõsiseid raskusi relvastuse tootmisega, et pidada sõda Ukrainas, ja on sunnitud lahingumoona otsima igalt poolt kus võimalik – kasvõi Põhja-Koreast. Pole just kindlaim pikaajaline relvatarnija – ja küllap India juhtkond näeb sedagi väga hästi.

Kui BRICSi praeguses koosseisus on kõige teravam olukord kahe suurima riigi, Hiina ja India vahel, siis rühmituse laienemine muudab selles mingisuguse konsensuse saavutamise ainult keerulisemaks. Kuidas peaks täpselt omavahel pikemas vaates kokkuleppele jõudma ühelt poolt Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid, kes mõlemad pürivad sunniislami riikide seas liidrirollile, ning teiselt poolt Iraan, kes juhib šiia-muslimite maailma, ja on kahe eelmainitu suurim piirkondlik rivaal?

Karmo Tüür ongi välja toonud, et põhimõtteliselt jaguneb praegune BRICS laias laastus kaheks, ühel pool on riigid, kes mõtlevad eeskätt oma majanduse kasvatamisele, teisel pool aga Hiina ja Venemaa, kellel on ka oma geopoliitilised ambitsioonid. Kahe poole peamine ühendav tegur paistab olevat Lääne-vastane õhin. Uute liikmete lisandumisega tuleb juurde uusi pingeid, kuid reaalset ühist eesmärki rühmitusel pole.

Kui kaaluda tõsiselt võimalust, et vaesemad riigid moodustaks omavahel kaubandusbloki, kas BRICSi põhjal või mingitel muudel alustel, siis jääb küsimus, mida nad saaksid üksteisele müüa. LHV majandusanalüütik Heido Vitsur on välja toonud, et Hiina on üks väheseid riike, kes on suutnud jõukuse poolest pikemaajaliselt Läänele järele jõuda. Pea kõigil teistel on Lääs aina rohkem eest ära läinud. Riikide majandused küll kasvavad, nende osakaal maailma majanduses kasvab, kuid Läänest kiiremini kasvab ka rahvastik ja kuigi sealsed elanikud saavad jõukamaks, jäävad nad ometi Läänega võrreldes suhteliselt aina vaesemaks.

 

Kui piirduda tooraine ekspordiga, nagu Venemaa seni peamiselt teeb, siis oleks säärase kaubandusbloki piires tegutsemine täiesti mõeldav. Kui aga riik tahab hakata eksportima peenemaid kaupu ja teenuseid, mis võiks rahvuslikule rikkusele kindlama aluse panna, siis jäävad areneva maailma riikide elanikud rikka Lääne omadest aina enam maha ega suuda ostujõus konkureerida. Seega ei jää majandusarengus kõrgemale pulgale püüdleval riigil pikemas vaates midagi muud üle, kui Lääne poole vaadata.

Seda enam, et tundub aina kahtlasem, kas arenevate maade seas üht kiiremat majanduskasvu näidanud Hiina suudab ka edaspidi samas tempos jätkata. Riigi majandus on juba mitu aastat jupsinud. Tihtipeale tõmmatakse Hiina puhul paralleele Jaapaniga, kelle Teise maailmasõja järel kiirelt arenenud majandus rahvastiku vananedes järsult pidurdus, millest esimesena andis märku 1990. aastate alguse kinnisvarakriis ja on sellest ajast saadik stagneeruma jäänudki.

Täiendav aspekt on siinjuures see, et kui arenevad riigid tõepoolest hakkaks ülemaailmse väliskaubanduse arvelt soosima omavahelist kaubavahetust, siis mõjuks see halvasti nende endi majandusele. Augusti viimasel nädalavahetusel toimunud maailma keskpankurite kohtumisel Jackson Hole’is hoiatas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) peadirektor Ngozi Okonjo-Iweala, et maailma jagunemine kaheks kaubandusblokiks tähendaks seda, et globaalne SKP oleks pikas vaates umbes viis protsenti madalam kui võiks olla. Mõni arengumaa kaotaks aga suisa enam kui kümnendiku oma SKPst.

Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) tõi oma blogis välja ka arvutusi juba olemasolevate kaubanduspiirangute kohta. Aastast 2019 alates on maailmas kehtivad kaubanduspiirangute arv peaaegu kolmekordistunud ja mullu oli neid peaaegu 3000. See muudab arvatagi kaubad ja teenused kallimaks. Lisaks põhjustavad maailmaturu killustumist ka riikide tehnoloogiline irdumine üksteisest, tõrked kapitalivoogudes ja migratsioonipiirangud. IMFi hinnangul ulatub kõigi nende pikaajaline mõju seitsme protsendini maailma SKPst – seda on samapalju kui Saksamaa ja Prantsusmaa majandus kokku.

Nii et globaalsele Lõunale ei pruugi loengud meeldida, kuid jõukamale järjele saamiseks tuleb tal lääneriikidega äri ajada. Eeskätt oma majandusarengule mõtlevate riikide – nagu suurem osa BRICSi liikmeid – jaoks teisi võimalusi tegelikult pole. Liitlassidemed Venemaaga töötavad sellele aga otseselt vastu.

 

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.