Narratiiviröntgen: majandussanktsioonide mõju Venemaale

Lääneriigid on Venemaale erinevaid majandussanktsioone kehtestanud juba viimased üheksa aastat. Kremli kinnitusel on nende mõju aga olematu ning Venemaa majandusel läheb paremini kui kunagi varem. Narratiiviröntgen proovib selgusele jõuda, milline on patsiendi tervis tegelikult. Vaatleme anamneesi, paneme diagnoosi ning koostame ka prognoosi.

Lääneriikide sanktsioonid Venemaale kehtestati esmakordselt märtsis 2014, pärast seda kui Venemaa annekteeris Krimmi, ning need on järjest eskaleerunud, et karistada üha laiemat valikut tegevusi. Propastop kajastas neid sanktsioone ja nende võimalikku mõju 2022. aasta märtsis. Sanktsioonid ongi saanud demokraatlike riikide eelistatud vahendiks Venemaaga tegelemisel. Kuigi need piirangud on kestnud juba pikka aega ning muutunud järjest karmimaks, kõlab arvamusi, et tegelikult nad ei tööta, nad ei mõjuta oluliselt Venemaa majandust, võibolla vastupidiselt soovitule isegi tugevdavad Putini režiimi ning tõukavad Venemaad üha enam Hiina rüppe.

 

Kuidas sündis narratiiv ebatõhusatest sanktsioonidest?

Seda narratiivi on Kreml teadlikult levitanud sanktsioonide algusest peale ning selle kinnituseks on toodud erinevaid makromajanduslikke näitajaid, mis viitavad, et Venemaa majandus on osutunud vastupidavaks. Venemaa esitatavad andmed ei ole aga usaldusväärsed ning nende tõele vastavust on keeruline kontrollida.

Alates sõja algusest on Putini režiim haaranud raudse kontrolli majandusstatistika avaldamise üle, heites valikuliselt kõrvale ebasoodsad näitajad. Enne sõda avaldati majanduse statistilisi andmeid igakuiselt, kuid nüüd piirab Kreml ekspordi ja impordi statistika avaldamist, nafta ja gaasi igakuiseid tootmisandmeid, kapitali sisse- ja väljavoolu infot, suurettevõtete finantsaruandeid, keskpanga aruandeid, välismaiste otseinvesteeringute infot jms. Isegi Venemaa riiklik lennuagentuur lõpetas äkitselt andmete avaldamise lennuliikluse ja lennujaamade reisijate mahtude kohta.

Selle infovaeguse tulemuseks on suur segadus Venemaa majanduse olukorra hindamisel ning kasvu või languse prognoosimisel. Kui Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) prognoosb Venemaa majanduse kogutoodangule sel aastal 2,5 protsendilist langust, siis Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) koguni 0,7 protsendilist kasvu. 2022. aastal toimunud SKP langust hinnati erinevate asutuste poolt samuti erinevalt, ning see ulatus 2,2 protsendist (IMF-i andmetel) kuni 3,9 protsendini (OECD andmetel).

Samas tunnistab IMF ka ise, et neil puudub täielik ülevaade sellest, mis Venemaal toimub, kuna nende enda majandusteadlased on riigist lahkunud ja nad on sõltuvad Venemaa riiklikust statistikast, mida neil ei õnnestu kontrollida.

 

Mis lugu see meile räägib?

Selline segadus Venemaast sõltumatute ja rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioonide ning ekspertide hinnangutes on soodne kasvulava Kremli narratiivile Venemaa majanduse tugevusest ning lääne majandussanktsioonide ebaefektiivsusest. See narratiiv räägib, et sanktsioonid ei suuda kahjustada Venemaad, kuna see on lihtsalt liiga suur ja vastupidav. Ükski teine Venemaa suurusega riik pole alates 1945. aastast silmitsi seisnud suurte sanktsioonidega.

Narratiiv kinnitab, et lääne firmade lahkumine Venemaalt ja erinevad impordipiirangud ei ole majanduse jaoks probleem, kuna Venemaa suudab kõik vajaliku asendada kodumaise omatoodanguga. See pigem isegi kasvatab Venemaa majandust ja loob uusi töökohti.

Ametlik tööpuudus Venemaal tõepoolest järjest langeb ja oli 2023. aasta mais rekordiliselt madalal 3,2 protsendi juures. Reaalsus on aga see, et juba 2022. aasta kolmanda kvartali lõpuks oli peaaegu viis miljonit Venemaa töötajat erinevates varjatud tööpuuduse vormides. Pea 70 protsenti neist olid tasustamata puhkusel. Kui vahe tasustamata puhkusel olemise ja töötuse vahel tundub semantiline, siis see nii ongi. Tegelikult on pea 10 protsenti Venemaa tööjõust tööta. See on võrreldav 1990. aastate keerulise ajaga, mil 10 kuni 13 protsenti venelastest olid töötud. Kui vaadata näiteks Venemaal levitatavaid veidralt koomilisi propagandaklippe sõjaväeteenistusse astumiseks, siis sealgi on väeteenistuse alternatiiviks masendav töötupõli. Ametlikus statistikas on kõik mobiliseeritud ja sõtta värvatud loomulikult täishõivega töötajad.

 

Venemaa majanduse kogutoodangu mahtu on kasvatanud ka järsult suurenenud sõjatööstuse toodang, kuid kui seda eksportida ei õnnestu, siis see riigi tegeliku jõukuse kasvule kuidagi kaasa ei aita. Rosstati andmetel kasvas 2023. aasta jaanuarist juunini võrreldes eelneva aastaga toodang sektorites “valmistoodang peale masinate ja seadmete” (relvad ja laskemoon), “arvutid, elektroonika ja optilised tooted” (radariseadmed, raadioelektroonika) ning “muud transpordivahendid ja -seadmed” (sõjalennukid, tankid ja soomustatud sõidukid) 20-30 protsenti. Sõjaväevormide toodang kasvas koguni 76 protsenti. Kogu tööstustoodangu üldine kasv esimese kuue kuu jooksul oli eelmise aastaga võrreldes samas vaid 6,2 protsenti.

Ka Venemaa keskpanga juht Elvira Nabiullina tunnistas 21. juulil toimunud pressikonverentsil, et “majanduskasvu taastumine on jõudmas lõpule” ning majanduskasv saab peagi olema “tasakaalustatum ja mõõdukam,” mis viitab parimal juhul stagnatsioonile.

 

Kellele see suunatud on?

Eelkõige on lugu sellest, kuidas kollektiivne lääs Venemaad sanktsioonidega kõigest väest kiusab, kuid seda täiesti tulutult, suunatud kodumaisele publikule. Valdav osa Venemaa elanikest (erinevatel hinnangutel 70-80 protsenti) ei ole kordagi kunagise NSV Liidu piiridest lahkunud ning neil ei ole välispassi puudumisel seda võimalustki. Neil on keeruline võrrelda oma elatustaset teiste riikide elanike omaga ning dollari kursi muutus rubla suhtes nende elu oluliselt ei mõjuta. Poeriiulid Venemaal tühjaks ei ole jäänud, lihtsalt Coca-Cola asemele on tulnud Dobrõi Cola või mõni muu kodumaine koolajook.

Kui aga tulebki ette koondamisi või maksutõuse, siis on selles süüdi lääne sanktsioonid, mitte riigi ebapädev juhtimine. Pealegi – lahendus on ju olemas – mine ise või saada isa või poeg sõjaväkke ja rahamured kaovad.

Teine oluline sihtrühm Venemaa elanike kõrval on lääneriikide erinevad arvamusliidrid ja poliitilised otsustajad. Kui neile õnnestuks kuidagi selgeks teha, et sanktsioonidel tegelikku mõju Venemaa majandusele ei ole, siis oleks märksa lihtsam jõuda ka nende sanktsioonide tühistamiseni.

 

Mis on selle eesmärgid?

Kaugem eesmärk ongi kindlasti saavutada sanktsioonide tühistamine, kuid lühemas perspektiivis võimaldab see narratiiv tekitada pingeid ja lõhesid lääneriikide vahel. Briti julgeoleku ja kaitsevaldkonna mõttekoja RUSI (The Royal United Services Institute) finantskuritegude ja julgeoleku uuringute keskuse direktor Tom Keatinge nentis tänavu aprillis ERR-ile antud intevjuus, et näiteks Ungaris läbi viidud küsitluse kohaselt oli 97 protsenti vastanutest sanktsioonide vastu.

Ta leiab, et Euroopa Liidus on selgelt erinev suhtumine sanktsioonidesse. Mida kaugemal rindejoonest või piirist Venemaaga, Valgevenest või Ukrainast ollakse, seda vähemtõsiselt teemasse suhtutakse. Samas on ühtsus sanktsioonide toimivuse seisukohalt väga tähtis.

Siseriiklikult võimaldab narratiiv lääneriikide kiuslikkusest elanikke mobiliseerida ning selgitada kõikvõimalikke vajajäämisi riigivalitsemises ja inimeste elukvaliteedis. Kremli narratiiv kinnitab ka, et tegelikult läheb lääneriikide elanikel veelgi halvemini, kuna nende kehtestatud sanktsioonid löövad neid endid veel valusamaltki (värvikas näide Venemaal levitatud jõulureklaamist, kus eurooplased Venemaa gaasi ja elektri puudusel pidid jõulud külmas ja pimedas vastu võtma.

 

 

Kuidas sellel praegu läheb?

Kuna Venemaa majanduse langus ei ole tõepoolest olnudki kaugeltki nii kiire ja järsk, nagu näiteks Maailmapank veel eelmisel aastal prognoosis, siis võib öelda, et narratiivil läheb päris hästi.

Ka Tom Keatinge leiab oma ERR-ile antud intervjuus, et lääne poliitilised liidrid olid 15 kuud tagasi väga kehvad narratiiviloomes ja retoorikas. Nad jätsid mulje, et sanktsioonid laastavad Venemaa majanduse ning Putini sõjamasin hävitatakse majanduslikult üleöö. Oli rumalus sellist muljet jätta, kuna sanktsioonid töötavad alles pikema aja jooksul.

Ka IMF-i optimistlikud hinnangud ja prognoosid, mis põhinevad peamiselt Venemaa ametlikul statistikal, on leidnud laialdast kajastamist sõltumatus lääne meedias (CNN, Washington Post, Politico jne).

Samas, kuna Venemaa sõjategevus Ukrainas on silma paistnud oma jõhkrusega, ei ole lääne poliitilised liidrid sanktsioonide tühistamisest pärast täiemahulise sissetungi algust enam rääkinud ning seega narratiiv oma pikemaajalist eesmärki justkui ei täida.

Ka kogu objektiivne majanduslik teave viitab siiski sellele, et Venemaa majandus laguneb üha enam õmblustest, majandustegevus paljudes sektorites on langenud 60 kuni 95 protsendi ulatuses ning Putin kaotab energiasektori ekspordis päevas 500 miljonit dollarit võrreldes tema eelmise aasta hiigelkasumitega.

Ka hirm, et sanktsioonid lükkavad Venemaa üha rohkem Hiina rüppe ei ole täitunud. Investoreid Venemaale ei tule ka lõuna poolt: alates veebruarist 2022 pole registreeritud ühtegi uut investeeringut Hiina, India ega Lähis-Ida ettevõtetelt. Põhjuseks on see, et alates sõja algusest on Putini valitsus kehtestanud rangeid kapitalikontrolle ja omandiõiguse piiranguid välismaistele investoritele, tõrjudes nii eemale ka äriettevõtteid “sõbralikest” riikidest. Import Hiinast ja Türgist on samas dramaatiliselt kasvanud. See kasvatab aga nende riikide, mitte Venemaa majandust. Kasvav impordi maht koos nõrgeneva rublaga kütavad ka inflatsiooni – sama teevad ka valitsussektori defitsiidiga kulutused.

Pikas perspektiivis võib kasvav eelarvedefitsiit eri ekspertide hinnangul teha keeruliseks sotsiaalse stabiilsuse säilitamise – seda tulenevalt elanikkonna reaalsete sissetulekute vähenemisest ja keskvõimude piiratud võimest osta eliidi, sealhulgas jõustruktuuride lojaalsust. Reservide ammendumise ja väliste toetuste (eriti Hiinast) puudumise korral on tulevikus suure tõenäosusega oodata makroökonoomilist kokkuvarisemist.

See ei juhtu küll veel homme-ülehomme, sest reserve Venemaal esialgu jätkub, kuid mitte lõpmatult – Venemaa rahandusministeeriumi andmetel moodustas 2023. aasta esimese kuue kuu föderaalse eelarve defitsiit (2,6 triljonit rubla) 38 protsenti Venemaa Rahvusliku Heaolu Fondi (Фонд национального благосостояния России) (6,8 triljonit rubla) järelejäänud “likviidsest osast”.

Kuni Kremlil kohalike propagandistide ja nuiameeste palkadeks raha jätkub, elab ka narratiiv ebatõhusatest lääne sanktsioonidest oma elu Venemaal edasi.

 

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.