Narratiiviröntgen: Venemaa vastandlik suhtumine NATOsse

Üks Kremli narratiividest seisneb selles, et näidata NATOt agressiivsena ja nii maailma kui Euroopa piirkondlikku stabiilsust ohustavana, mille tõttu Venemaal tuleb sellele vastu seista ja ennast kaitsta – kuni Ukraina ründamiseni välja. Samas on Putin väljendanud huvi ka NATOga liitumise vastu. Narratiiviröntgen heidab valgust, millest selline vastandlik suhtumine tuleneb.

Kreml kommunikeerib nii oma kodanikele kui välismaailmale narratiivi, et kollektiivne lääs, mida kehastab kõige „kurjemal“ kujul NATO, asus Venemaaga vastasseisu uude faasi kohe pärast külma sõja lõppu. Venemaa ettekujutuse järgi keskendus NATO siis info- ja mõjuoperatsioonidele, mis väljendusid nii läbi NATO laienemise itta kui „värviliste revolutsioonide“ Venemaa ukse all, eesmärgiks Moskva-sõbralike võimude kukutamine. Chatham House´i mõttekoja analüüsi järgi oli Moskva mõistes tegu „Trooja hobuse“ tüüpi operatsioonidega, et Venemaad nõrgestada ja seestpoolt hävitada. Seetõttu olevat sõda Ukrainas NATO tegevustest tulenev ja sellega põhjendatav. 

Venemaa president Vladimir Putin ütles 2023. aasta juunis Peterburgis toimunud rahvusvahelisel majandusfoorumil viidates suurema laskeulatusega relvade ja lennukite tarne plaanile, et olemas on tõsine oht NATO tõmbumiseks otsesemalt Ukraina sõtta. Loomulikult järgnevad sellele tema sõnul Venemaa asjakohased sammud. See on vaid jätkuks Ukrainasse tungimise põhjendustele, mis on The Brookings Institutioni hinnangul selgelt vaid ettekäänded.

NATO on kehastanud Venemaa ja enne seda Nõukogude Liidu jaoks vaenlase arhetüüpi. Selleks, et Venemaa narratiivi vildakusest aru saada, tuleb vaadata NATO ajalukku. 

 

Kuidas NATO sündis?

NATO asutati 1949. aastal ja selle asutajariikideks olid Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Taani; 1952. aastal liitusid Kreeka ja Türgi. NATO mõtte sõnastas organisatsiooni esimene peasekretär, endine Winston Churchilli sõjaline ülemnõunik lord Hastings Ismay tabavalt: eesmärk on hoida venelasi eemal, ameeriklasi kaasatuna ja sakslasi kontrolli all. Kindral pidas sellega silmas seda, et NATO hoiab ära Nõukogude Liidu agressiooni Lääne-Euroopa suunal, kui heidutuseks on kaasatud ka USA, kelle toeta olnuks sõjas nõrgestatud lääneriikidel N. Liidule raske vastu seista. 

Samas kartsid Lääne-Euroopa riigid endiselt ohtu ka tulevikus taastuva Lääne-Saksamaa poolt ning parim lahendus Saksamaa kontrolli hoidmiseks oligi NATO. Veel pikka aega kehtisid Saksamaale ka militaarsed piirangud, isegi NATOs, kuid II maailmasõja kogemuse näitel oli mõistlikum variant Saksamaa kaasata ja integreerida kui isoleerida. Lääne-Saksamaa võeti NATOsse 1955. aastal, samal aastal loodi vastusena sellele käigule Varssavi Lepingu Organisatsioon, mille allkirjastasid N. Liit, Ungari, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Albaania ja Ida-Saksamaa. Ühtlasi olid sellega paika pandud külma sõja piirid.

 

Kuidas NATO laienemine on toimunud?

Ismay oli NATO laienemise tuline pooldaja ja soovis, et kogu vaba maailm „ühe vihmavarju“ alla ühineks, kuid ta seisis vastu N. Liidu soovile 1954. aastal NATOga liituda, öeldes, et see oleks sama, kui parandamatu murdvaras sooviks politseijõududega ühineda.

1982. aastal liitus NATOga Hispaania, 1990. aastal laienes see endise Saksa DV alale, seejärel Poola, Tšehhisse ja Ungarisse. Eesti liitus ühes Läti, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveeniaga 2004. aastal. Viimased liitujad on Albaania ja Horvaatia (2009), Montenegro (2017), Põhja-Makedoonia (2020) ja Soome (2023); 32. riigina ootab liitumist Rootsi. Seega on NATO kasvanud pärast asutamist riikide arvu poolest üle kahe korra. 

Endine NATO peasekretäri abi asetäitja Jamie Shea, kes töötas NATOs 38 aastat, rääkis intervjuus Warfare´ile, et tihti arvatakse, et USA sundis liitu Lääne-Euroopale peale, kuid tegelikult oli asi pigem vastupidi. „Euroopa riigid ootasid I maailmasõja ajal, et USA neile appi tuleks, aga nad jäeti hätta. USA kapseldus siis isolatsionismi,“ selgitas Shea. „Pärast II maailmasõda soovisid Euroopa riigid seda, et USA oleks tasakaalustav jõud N. Liidu vastu, algselt Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes muretsesid oma suhtelise sõjalise nõrkuse pärast.“ 

Shea rääkis, et ameeriklased nõustusid algul NATO lepinguga vaid 10 aastaks, eurooplaste survel lepiti kokku 20 aasta peale, kuid 1969. aastaks, kui NATO pidanuks laiali saadetama, oli lääs aru saanud, et NATO on vajalik, et see on kõige odavam kindlustuspoliis – pealegi kestis külm sõda. „Tänaseks on see läbi ajaloo kõige kauem kestnud sõjaline liit, isegi pikemaealisem kui Ateena juhitud liit Sparta vastu,“ märkis Shea.

Selle taga on tema sõnul NATO tõhusus ja paindlikkus. „Väiksel liikmesriigil ei pea tingimata olema suur maa-, õhu- ja merevägi, võib olla spetsialiseerumine. Näiteks Islandil pole üldse sõjaväge, aga nad saatsid Afganistani arste ja lennujuhte,“ ütles Shea.

„1990ndate algul ei olnud NATO laienemine päevakorras. Mõeldi pigem partnerlussuhetele või sõjalisele abile, näiteks Balti riikide puhul. 1990ndate keskel see muutus. Ida-Euroopa juhid tahtsid samasuguseid kaitsegarantiisid nagu lääneriikidel, ja nad hakkasid NATO uksele koputama. Kahtlemata vaatasid nad eelkõige USA kui NATO suurima panustaja ja tuumaheidutuse võimekusega riigi poole,“ selgitas Shea. 

 

Kas Venemaa võiks NATOga liituda?

Pärast N. Liidu lagunemist ei käsitletud Venemaad enam tõsise ohuna ja arvati, et idasuunaline laienemine ei too senistele liikmetele kaasa lisakulutusi ja sõjalisi riske. Ka Venemaa esindajaid kutsuti kohtumistele, et näidata, et NATO pole ohtlik ega agressiivne ning vihjati, et ka Venemaa ise võib tulevikus NATO liikmeks saada, kui see jätkab demokratiseerimise kursil. Shea sõnul siis garantiisid ei antud, nagu ei antud 90ndate algul garantiid, et NATO ei laiene itta.

Sajandivahetusel oli Jamie Shea isiklikult läbirääkimiste laua taga Moskvas, kus osales ka Vladimir Putin. „Tema hoiak oli siis märksa vähem kibestunud või tõrjuv kui praegu. Ta oli koostööaltis meeleolus,“ meenutas Shea. NATOl oli siis ka esindus Moskvas ja Venemaaga tehti laialdast koostööd. „Putin ütles minu kuuldes NATO peasekretärile: mida on NATOga liitumiseks vaja? Võib-olla oleme huvitatud! Toona ei tundunud see nii võimatu kui täna,“ kõneles Shea.   

2000. aastal ütles Putin intervjuus BBC-le, vastuseks küsimusele, kas Venemaa võiks NATOga liituda: „Ma ei näe, miks mitte.“ 2017. aastal väitis Putin Oliver Stone´i dokumentaalfilmis, et arutas Venemaa NATOsse astumist USA presidendi Bill Clintoniga, kellel polevat olnud sellele vastuväiteid. Clinton ütles Putini sõnade järgi sisuliselt: „Miks mitte?“

Mis lugu see meile räägib?

NATOt ohtlikuna kujutades libiseb Vene propaganda sujuvalt üle faktist, et NATO on olemuselt kaitseorganisatsioon, kuhu kuuluvad riigid on lubanud üksteist välise rünnaku korral kaitsta – mitte kedagi rünnata. Tuntuim on leppe artikkel 5, mille kohaselt rünnakut ühe NATO riigi vastu käsitletakse rünnakuna kõigi NATO riikide vastu, kes peavad seda riiki aitama.

Vaatamata NATO olemuslikust kaitse-eesmärgist käsitleb Venemaa selle laienemist agressioonina. Selles osas on märgiline Putini kõne Müncheni kaitsepoliitika konverentsil 2007. aasta veebruaris, kus ta sõnastas teesid, mida lääneriigid ei pannud toona piisavalt tõsiselt tähele. 

„Ma arvan, et NATO laienemine ei puuduta üldse alliansi moderniseerimist ega Euroopa turvalisuse tagamist. Vastupidi, see kujutab endast tõsist provokatsiooni, mis vähendab vastastikkust usaldust. Ning me peame küsima: kelle vastu see laienemine on suunatud?“ küsis Putin retooriliselt.

Samas tõi ta välja ka väidetavate NATO poolt Venemaale antud garantiide kaardi, tsiteerides NATO toonast peasekretäri Manfred Wörnerit mais 1990: „Fakt, et me pole valmis tooma NATO armeed Saksamaa territooriumilt kaugemale, annab N. Liidule tugeva turvagarantii.”

„Kus on need garantiid nüüd? [..] Kas te arvate, et see on rahvusvahelistes suhetes normaalne praktika?“ küsis Putin. Ta lisas, et NATO on ennekõike sõjaline ja poliitiline liit ning iga suveräänse riigi vaba voli on oma turvalisuse tagamine. „Me ei vaidle sellele vastu. Aga miks on laienemise käigus vaja rajada sõjalist infrastruktuuri meie piiride äärde, kui see pole seotud globaalsete ohtudega,“ ütles Putin, pidades viimase all silmas terrorismi. Tema toonast kõnet peavad paljud analüütikud hilisema agressiivse poliitika aluseks.

Seega käsitleb Putin ükskõik millist muud kui terrorismi vastu suunatud sõjaväeüksuste ümberpaigutust Venamaale lähemale kui mitte otsesõnu agressioonina, siis vaenuliku tegevusena – mis annab aluse väita, et NATO on agressiivne. Samas nendib ta, et riikidel on õigus oma kaitsepoliitikat ise teostada, mis peaks ju tähendama ka NATO vägede oma territooriumile paigutamise võimalust.

Kui lisada siia eelmainitud realiseerimata huvi NATOga liitumise vastu, siis tekib mitmekihiline pilt, mis selgitab Venemaa narratiivi ja kohatist solvumise väljendumist. Narratiiv NATOst kui igipõlisest vaenlasest kipub olema tööriist imperialistlike eesmärkide saavutamisel.

 

Kellele see suunatud on?

Nagu enamiku Venemaa propagandistlike narratiivide puhul, on ka sellel oma sihtgrupp nii kodu- kui välismaal. 

Kodumaal aitab NATO kui arhetüüpse vaenlase-agressori müüt põhjendada kõiki Venemaa samme, mida astutakse justkui vastukaaluks või ennetuseks. Sealjuures ka Ukraina ründamist, mis Putini sõnade järgi olevat NATO kaudsõda Venemaa vastu. Kui lääs (eelkõige NATO) ründab ühel või teisel moel Venemaad, on vastulöök ju põhjendatud. See on leidnud kõlapinda ka mõnede lääne mõtlejate seas.

Seega on narratiiv NATOst, mis Venemaad ohustab, suunatud ka läänele, eriti neile, kes Venemaal toimuvat ei mõista ja üritavad suhtlusel Venemaaga rakendada lääne standardeid. Narratiivi eesmärgiks on ka kinnistada mõtet, et Venemaal on vaja nn mõjusfääri, milleks on eelkõige endised N. Liidu vabariigid, sh ka Eesti, ent kaude ka endised Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigid. 

Narratiiv on mõeldud mõjutama ka lääne poliitikuid, näiteks Europarlamendi saadikuid, kellele saab anda Venemaale soodsaid jutupunkte, ent samuti ka neid, kes naiivselt usuvad suhete parandamise võimalusse juhul, kui lääs Venemaa nõudmistele järgi annab. Foreign Policy, nagu ka mitmete teiste analüüside andmeil veab Venemaa läänega pikaajalist vastasseisu, mis langeb aga konflikti laiema definitsiooni alla, ning demokraatia põhimõtete ohvriks toomine Venemaa rahuldamiseks ei vii mitte kuhugi.

Narratiivil on Journal of Democracy hinnangul mitu viga: Moskva on varasemalt tunnistanud Ukraina õigust NATOga ühineda, Kremli etteheited NATO laienemisele on seotud selgelt demokraatlike läbimurretega N. Liidu lagunemise järel ning kokkuvõttes polegi narratiiv suunatud niivõrd NATO kuivõrd demokraatia laienemise vastu, mis ohustab Venemaa autokraatlikku režiimi.

 

Kuidas sellel narratiivil praegu läheb?

Venemaa NATO-vastane õõnestustegevus ja sõjaline rünnak Ukraina vastu on toonud kaasa algsetele eesmärkidele vastupidise tulemuse: nõrgestumise asemel on NATO tugevnenud, äsja võeti liikmeks Soome, Rootsi liikmelisus on kiviviske kaugusel.

Putin nimetas seda pärast Türgi heakskiitu „NATO imperiaalseteks ambitsioonideks“ ja ähvardas, et juhul kui NATO toob Soome või Rootsi vägesid või rajab sinna infrastruktuuri, järgneb sellele Venemaa „kohene vastus“. Soome liitumisega pikenes NATO–Venemaa piir u kaks korda (mis annab selgitust ka teisele narratiivile, justkui oleks Venemaa NATO riikidest ümber piiratud – ka pärast Soome liitumist seda ei juhtu). 

Lisaks sellele on NATO tegutsenud ja tegutsemas sõjalise kohaloleku suurendamiseks NATO-sse kuuluvates Venemaa lähiriikides, mis kahtlemata on samuti olukorra muutumine suunas, mida Venemaa ei soovi. „President Putin tahtis vähem NATOt, aga ta saab rohkem NATOt – ja see on tähtis sõnun,“ ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg Soome ja Rootsi liitumist kommenteerides.

Putin ütles äsja, 2023. aasta detsembris sõnad, mis võiksid vaba maailma rahustada: „Venemaal pole mingit põhjust ega huvi – ei geopoliitilist, majanduslikku, poliitilist ega sõjalist – NATO riikidega sõdida.“ 

Paraku näitavad Venemaa senised sammud, et eelöeldu kehtib vaid olukorras, kus NATO mitte vaid ei näita end tugevana, vaid hoolitseb pidevalt, ajakohaselt ning Venemaa autokraatse võimu realiteetidest, mitte müütidest lähtuvalt nii kõigi liikmesriikide kui organisatsiooni kui terviku tasemel oma heidutusvõimekuse eest.

NATO ametlik seisukoht võtab selle kokku: „Venemaa kasutab tavalisi, küber- ja hübriidvahendeid, sh desinformatsiooni NATO ja tema partnerite vastu. NATO ei otsi vastasseisu Venemaaga ega kujuta sellele riigile mingit ohtu. Samas jätkab allianss Venemaa ähvardustele ja tegudele vastamist ühisel ja vastutustundlikul moel.“ 

 

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.