24.08.2023
18. augustil võis kohalikust meediast lugeda järgmist: “Tööle ruttav Postimehe lugeja teatas, et hommikul kella seitsme paiku võis Tallinna kesklinnas Konstantin Pätsi ausamba juures Estonia teatri kõrvalnäha Eesti NSV lippu. Enda sõnul teatas ta sellest politseile.” See uudis jõudis ka Venemaa ajakirjandusse.
Vahejuhtumi juures ei ole märkimisväärne mitte uudise jõudmine Vene meediasse, vaid asjaolu, kuidas seda tehti. Eriti tahaks rõhutada väljaande Tsargrad lähenemist. Esiteks tõstsid nad irooniliselt ja üllatunult esile riigi enda reaktsiooni sellele juhtumile: “Ja mis te arvate, kuidas see lugu lõppes? Terve politseimenetlus!”
Venemaa propaganda vastus juhtunule on veidi heidutav. Kuid see vastab täielikult propaganda vaimule. Lugege ise:
“Selles loos on üllatav tõsiasi, kuidas ajakirjandus ja politsei reageerisid lipu ilmumisele Tallinnas. Kriminaalmenetluse aluseks sai täiesti tavaline nähtus“, vahendab riigi pealeht. “Miks eestlasi nii metsikult ehmatas nägemus lipust, mille all nad pool sajandit elasid, võib vaid oletada. Võib-olla piisas ainuüksi Venemaa mainimisest sellise ahelreaktsiooni käivitamiseks. Ilmselge on vaid üks: unustades oma ajaloo, püüdes sellest lahti öelda, ei tee riik oma tulevikule kindlasti midagi head.”
Kolm propagandanarratiivi korraga, justkui käsu peale: endise NSV Liidu ja ENSV sümboolika Eestis on tavaline asi. Rõhutatakse ühiskonna nostalgiameeleolu. Lipp, mille all nad pool sajandit elasid, on järjekordne nostalgia ilming, pluss tänu NSV Liidule elu eest. Ajalugu unustades… – teeside näol kirjutab tänamatu Eesti oma ajalugu ümber.
Kõik on kohutavalt lihtne!
Illustratsioon kuvatõmmis portaalist tsargrad.ru.