Narratiiviröntgen: Vene tsivilisatsiooni kolmainsus

Vene tsivilisatsiooni kolmainsus on narratiiv, mille kohaselt ei eksisteeri eraldi rahvustena ukrainlasi ja valgevenelasi – nad on üksnes ühe suure pan-vene rahvuse alamrahvad. Narratiiviröntgen katsub selgusele jõuda, kuidas selline väärareng alguse sai ning kui elujõuline see on.

“Kogu-Vene rahvas” (vene keeles: общерусский народ) või “kolmainsuslik vene rahvas” (vene keeles: триединый русский народ), mida tuntakse ka kui pan-vene rahvust, on termin, mis tähistab ideoloogiat, mis näeb vene rahvast “kolmainsusena” alamrahvaste hulgas: Suur-Venemaa, Väike-Venemaa ja Valgevene.

Kuidas see narratiiv sündis?

Ajaloolane Zenon Kohut nimetab seda ideed vene tsivilisatsiooni kolmainsusest “ühenduse paradigmaks”, ning see on olnud Vene riigimeeste ja intellektuaalide vaikimisi seisukoht alates varauusajast, mil Moskva suurvürstiriik (Moskoovia) hakkas ühendama erinevaid idaslaavi maid ja rahvaid oma kontrolli alla.

Terminid “Suur-Vene” ja “Väike-Vene” tulenevad kreeka keelest ning Konstantinoopoli oikumeenilised patriarhid kasutasid neid alates 14. sajandist. Terminid pärinevad Bütsantsilt, kes identifitseerisid slaavlastega asustatud põhjapoolset territooriumi kui “Suurt Venemaad” ja lõunapoolset kui “Väikest Venemaad”. Terminid olid geograafilised ning “Väike” (või “sisemine”) viitas piirkonnale, mis oli lähemal Bütsantsile, “Suurem” (või “välimine”) viitas kaugematele piirkondadele, Moskooviale.

Varaseimaks kirjalikuks väiteks ühise Vene etnilise identiteedi kohta peetakse Kiievi Püha Ülestõusmise kloostri arhimandriidi Innokenti Gizeli 17. sajandi kirjutist, milles ta defineerib ümber Ukraina maa ja rahva osana Venemaa enda ajaloost. Seega loodi iroonilisel kombel see Venemaa keisririigi ideoloogia alustala tegelikult kunagi Kiievi preestrite poolt, kes leidsid, et see on kaval nipp katoliku kirikuga konkureerimiseks.

“Kogu-Vene rahva” mõiste tõusis poliitiliselt tähtsaks 18. sajandi lõpus, olles vahendiks Venemaa keisririigi nõudmiste õigustamisel jagatud Poola-Leedu ühisriigi idaosadele. Vene identiteedina rõhutati idaslaavi elanikkonna erinevusi teistest. See mõiste laienes ideedele ühtsusest “emakese Venemaa” sees, mis hõlmab kõiki “üht verd” inimesi. Vaadet “kogu-Vene” rahvast, mis koosneb Suur-Vene, Väike-Vene (ukrainlaste) ja Valgevene (valgevenelaste) venelastest edendati jõuliselt 19. sajandi Vene impeeriumi haridussüsteemis.

Alates 2000. aastate algusest on Venemaa-keskne jutustus kogu-Vene rahvast taasaktiveeritud osana Kremlis algatatud desinformatsioonikampaaniast, mille kõige tuntum näide on ilmselt Vene presidendi Vladimir Putini 2021. aasta juulis avaldatud essee “Venelaste ja ukrainlaste rahvuslikust ühtsusest”.

Mis lugu see meile räägib?

See narratiiv rõhutab sügavat ühtsust idaslaavlaste – venelaste, ukrainlaste ja valgevenelaste vahel, kelle kõigi juured ulatuvad keskaegsesse Kiievi Vene ühisriiki – ning viitab sellele, et tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene riikidel peaks olema nii täna kui ka tulevikus jagatud poliitiline saatus. See räägib meile loo kolmest Vene vägilasest või kolmest slaavi kaunitarist, keda ühendab nii päritolu, usk kui eesmärk.

Selle vaate lisajäreldusena väidetakse, et eristuvad Ukraina ja Valgevene identiteedid on välismaise manipuleerimise tulemus. Putinistlik ajalookäsitlus tugineb Tsaari-Venemaa eliidi arusaamale, et konkureerivad võimud edendavad teadlikult Ukraina ja Valgevene rahvuslust geopoliitilise vahendina Venemaa nõrgestamiseks.

Lugu ühest suurest vene rahvusest, mida välismaised kurjad jõud lõhestada püüavad, haakub väga selgelt “vene maailma” narratiiviga, mida vaatlesime Narratiiviröntgeni esimeses loos.

Sarnaselt “Vene maailma” narratiivile tugineb ka “kogu-Vene” rahva narratiiv tugevalt religioossele vundamendile, rõhutades isegi oma nimes kolmainsust – kolme hõimu ühtsust ühises õigeusklikus religioonis ning sellise asjade korralduse justkui jumalikku seatust.

Kellele see suunatud on?

Eelkõige on see suunatud Vene kogukonnale nii Venemaal kui piiri taga, kuid kindlasti soovitakse sellega mõjutada ka ukrainlasi ja valgevenelasi.

Ajalooliselt on Vene rahvuslik identiteet – peamiselt see, kuidas venelased mõistavad, mis moodustab Venemaa ja Vene rahva – olnud lahutamatult seotud Ukrainaga. Alati, kui see oluline side oli ebastabiilne, tekkis kohe eksistentsiaalne küsimus: “Mis on Venemaa?”.

Nii venelased, valgevenelased kui ukrainlased loevad oma rahvuse ja ja vahel ka riikluse alguseks muistset Kiievi Russi (9.-13. sajand). Vanavenelased polnud ajaloolase Andres Adamsoni sõnul siiski etnos, vaid poliitilistel põhjustel ühendatud erikeelne hõimusegu.

Adamson nendib, et väga suure, laia pintsliga tehtud üldistusena võiks öelda, et (Moskva-)Venemaaks muutus hiljem see osa Vana-Venest, mis tunnistas pikemaks ajaks Mongoli Kuldhordi ülemvõimu, ning Ukrainaks ja Valgeveneks see osa, mis seda teha ei tahtnud ja eelistas sõltuvust või liitu Leedu suurvürstiriigi ja hiljem Poola-Leeduga, kui selline võimalus tekkis.

George Shevelov, slaavi filoloogia professor Columbia Ülikoolis, lükkas juba 1950ndatel ümber väite, et kunagi oli üks “vene” keel, mis hiljem jagunes kolmeks idaslaavi keeleks. Ta tõestas, et idaslaavlased ei moodustanud kunagi ühte etnost ning nende keeled on alati olnud erinevad. Näiteks valgevene ja ukraina keelte häälikulised omadused kujunesid välja juba 8. sajandil, kaua enne kaasaegse vene keele tekkimist. Küll kohalike eripäradega, ent kirikuslaavi keelel põhinev kirjakeel püsis siiski ühisena kuni 17., osalt isegi 18. sajandini.

Seega on Kogu-Vene rahva narratiiv eelkõige vastuseks venelaste endi identiteediprobleemile. Ukrainlaste ja valgevenelaste tunnustamine iseseisvate ja venelastest erinevate huvide ning tulevikuga rahvustena sunniks venelasi ka nende endi sajandite jooksul kultiveeritud imperialistlikku identiteeti jõuliselt ümber hindama.

Teisalt kõnetab see narratiiv ka traditsiooniliselt venemeelsete riikide eliite ja elanikkonda. Nende vaadete pooldajaid leidub riikides, mis jagavad slaavi ja/või õigeusu kogukonnatunnet Venemaaga, eriti Serbias, Bulgaarias ja Kreekas.

Ka paremäärmuslikud liikumised ja poliitilised parteid Lääne-Euroopas – sealhulgas Austrias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias – on enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse järginud Vene kolmainsusliku rahva müüti.

Mis on selle eesmärgid?

Kogu-Vene rahva kontseptsioon (общерусский народ) viitab sellele, et Vene impeeriumi piirid 18. ja 19. sajandil olid loomulikud, mitte kunstlikud, kuna need ühendasid kolm slaavi hõimu, mis moodustasid “vene rahva”. Lisaks aitas sõna “народ” (rahvas) kasutamine vene keeles sünonüümina “riigi” või “rahvusega” loomulikustada Vene riigi valitsemist erinevate alluvate “rahvaste” üle.

Kõige vahetumalt õigustab see narratiiv Venemaa käimasolevat vallutussõda Ukrainas ning ka sõja alguse puhul tehtud telepöördumises peatus Putin pikalt sel teemal. Selle narratiiviga saab selgitada Vene sõdurite poolt Ukrainas toime pandud julmusi ning Ukraina laste tahtevastast küüditamist Venemaale, kus neist kahtlemata “päris venelasi” üritatakse kasvatada.

Enne täiemahulise invasiooni algust Ukrainasse hellitati Kremlis ilmselt ka lootust, et narratiivi mõju ukrainlastele on olnud suurem ning rahvuslikud meeleolud ja soov omariiklust kaitsta väiksemad. See lootus on nüüdseks kustunud, kuid vähemalt siseriiklikult võimaldab see narratiiv oma kodanikke mobiliseerida.

Kuidas sellel praegu läheb?

Sõda loob ja hävitab rahvuslikke identiteete. Ukraina jaoks tähendab käimasolev sõda, olenemata selle tulemusest, kindlasti uut rahvuslikku alusmüüti ning moodustab seega kindla ideoloogilise aluse ühtsema Ukraina kodanike ühiskonna ja stabiilsema tsiviilühiskonna arendamiseks. Lahingute, võitlusvapruse, ohverduste, kangelaslikkuse ja märtrite lood teevad lõpu esimese ja teise maailmasõja järel tekkinud vaidlustele ja lõhestatud riiklikele sümbolitele ja kujutistele.

Venemaa seevastu seisab silmitsi vastupidise protsessiga: pan-vene identiteedi lõplik hävimine, kui see ühel hetkel pärale jõuab, raputab venelaste identiteedi alustalasid. Imperialistliku identiteedi peab asendama rahvuslik identiteet. Praegu on märke vene rahvuse sünnist Venemaal siiski keeruline leida ning Kremli popragandakanalid kordavad Vene tsivilisatsiooni kolmainsuse narratiivi väsimatult.

Kuni Venemaal ja Valgevenes püsivad võimul tänased režiimid, ei ole maha maetud ka unistust ühise slaavi riigi loomisest. Erimeelsusi tekitab vast ainult küsimus, kelle juhtimise all see ühendriik peaks olema.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.