Putini propaganda ülesanne Aafrikas on vastanduda läänele

Ameerika Hääle Vene korrespondent Danila Galperovitš kirjutas 28.-29.juulil Peterburis toimunud Venemaa-Aafrika tippkohtumisest artikli, millest toome välja olulisema.

Propaganda komistas… rassismi otsa

Ideoloogia on endiselt olemas ja see ideoloogia on läänevastasus, nendib Johannesburgi Witwatersrandi ülikooli professor William Gumede: „Vene propaganda Aafrikas oli tõhus just seetõttu, et see esitles Venemaa sõda Ukrainas Venemaa sõjana läänega, kus Ukraina on lääne esindaja. Seda tehti, pidades silmas tugevat läänevastasust paljudes Aafrika riikides, mis mäletavad oma koloniaalminevikku. Paljudes riikides on need tunded tugevad nii tavakodanike kui ka juhtkonna seas.”

Ta märkis ka, et Aafrika riigid on samuti arusaadavatel põhjustel tundlikud rassismi suhtes ning Venemaa on propageerinud desinformatsiooni, et Ukraina on rassistlik riik.

Johannesburgi ülikooli professor rõhutab aga, et just sellise propagandistliku seisukohaga on Kremlil probleem: “Putin õõnestas tugevalt oma muljet endast, kui rääkis kuu aega tagasi tema juurde tulnud Aafrika rahuvalvemissiooniga keiserlikul toonil, katkestades ja andes neile mõista, et nad teavad juba kõike, mida nad tahavad talle öelda. See oli missioon, mida Aafrikas väga järgiti, sellest räägiti laialdaselt ja paljud pidasid tema lähenemist neile rassistlikuks.”

Kuid juba selle aasta veebruaris avalikustati sotsiaalvõrgustikes ulatuslik kampaania, mille eesmärk oli Venemaa reklaamimine ja Ukraina diskrediteerimine Aafrika prantsuskeelsetes riikides.

Ja Venemaal on kõik plaanipäraselt

Strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse (CSIS) rahvusvahelise ohu uurimisprojekti direktor Catrina Doxsee: “Kõige olulisem sõnum Putini jaoks, mida ta tahtis Aafrika liidritele ja ka kõigile vaatlejatele edastada, on see, et kõik läheb hästi ja Venemaa täidab jätkuvalt kõike, mida lubab, ning muretsemiseks pole põhjust. Muidugi näeme, et see signaal saadetakse ajal, mil Putin on just talunud kogu oma valitsemisaja suurimat väljakutset oma võimukontrollile Venemaal. Praegu näeme tema režiimis mõrade tekkimist ja kuigi Putini režiim ei kuku kohe homme kokku, tekib neid mõrasid aina rohkem.”

Selles kontekstis avaldati Catrina Doxsee sõnul ka “Kremli koka” Jevgeni Prigožini fotod tema kohtumisest Peterburis ühe Aafrika diplomaadiga tippkohtumise ajal, eelkõige selleks, et kinnitada: Wagneri grupiga on kõik korras, see on jätkuvalt olemas ja jätkab seetõttu oma tegevust Aafrikas.

Siin on Läänel Catrina Doxsee sõnul raskusi mitte avaldada Aafrika riikidele liigset survet, et panna need Vene palgasõdurite teenustest keelduma: “Üks suurimaid hirme sellega seoses on see, et see mängib kaasa narratiiv “kas meie või nemad”, sundides neid riike valima kas “Team Russia” või “Team West”. See võib julgustada selliseid riike Wagneri grupi teenuseid veelgi rohkem kasutama, selle asemel et neist loobuda.

Aga lääs on maha jäänud

Catrina Doxsee on veendunud, et lääs suudab näidata oma valmisolekut aidata Aafrika riikide elanikke: „Eelkõige on see vajalik selleks, et vastata nende riikide kodanike ees seisvatele väga reaalsetele probleemidele. Üks keerukustest, mida me näeme, ja vaakum, mida Venemaa on suutnud ära kasutada, on see, et tõepoolest napib, eriti USA-s, aga laiemalt läänes, pikaajalisi elujõulisi alternatiive.Ssee tõesti toimiks Aafrikas.”

William Gumede rõhutab, et Lääs ei tohiks Aafrikaga maha rääkida: „Lääs peaks tõesti Aafrikaga kauplema võrdsetel alustel. Aafrika riigid nõuavad seda ja Venemaa ütleb, et nii suhtleb ta Aafrikaga. Näiteks on Aafrika riikidel kaubandustõkete tõttu väga raske valmistooteid USA-sse või Euroopasse tarnida ning nad saavad saata ainult toorainet. See on kriitiline. Aafrika vajab läänega olulisi kokkuleppeid, mille mõju nad võiksid tunda.”

Putini Aafrika

Putini partnerid Aafrikas on sageli riigipöörde režiimid, kes ei soovi valimisi välja kuulutada ega anda võimu tsiviilvalitsusele. Nigeri riigipööre on vaid viimane näide sellest, kui lihtne on tsiviilvalitsusel langeda kohaliku sõjaväe saagiks. Jamestowni fondi vanemekspert Janusz Bugajski märgib, et Aafrika liidrid ei mõista, kuivõrd Venemaa ise on koloniaalriik koos kogu varasema abiga Moskvast koloniaalvastastele liikumistele Aafrikas: „Venemaa esitleb end rahvaste vabaduse kaitsjana koloniaalsõltuvusest, aga seab need rahvad vastu ka nn lääne imperialismile, rääkides USA hegemooniast, unipolaarsest läänemaailmast ja kõik põhineb sellel. Samas tasub vaadata Venemaa enda võimustruktuuri, mis peaks olema küll föderaalriik, kuid tegelikult on tsentraliseeritud autokraatia.”

Ta võrdleb Vene kolonialismi lääne kolonialismiga: „Aafrikas kehastusid Euroopa kolonialismi traditsioonid kõige suuremal ja halvimal kujul. Kõigil suurematel Euroopa riikidel olid seal kolooniad. Ka Venemaa tegi seal mõningaid jõupingutusi, kuid edutult – tema põhilised koloniaaltegevused võeti ette Siberis, Kaug-Idas ja Kaug-Põhjas. Seetõttu ei kogenud Aafrika enda peal Vene kolonialismi, küll aga teised. Ja lääneriigid läksid lõpuks oma kolooniatest lahku, Venemaa aga isegi kahel lagunemisperioodil, algul impeerium, seejärel NSVL, ei läinud neist kõigist lahku ja hoiab neid kolooniaid siiani.”

Sellest tulenevalt arvavad eksperdid, et Venemaa pöördub võitluses läänega “globaalse lõuna” poole, soovib saada nende riikide toetust. Ja lääs longib sabas vaadates pealt, mida Venemaa neile kõigile neil rinnetel “müüb”. See sai eriti selgeks sõja puhkemisega Ukraina vastu.

Loe kogu artiklit Ameerika Hääles.