Hiina toob rahu, NATO sõja?

NATO tippkohtumine toimus kuu aega tagasi 11. juulil Vilniuses. Üheks kohtumise fookuspunktiks oli NATO tegevusulatuse laiendamine India ja Vaikse ookeani piirkonnas vastuseks Pekingi ülemaailmsele tegevusele, mis jätkab alliansi huvide, julgeoleku ja väärtuste vaidlustamist. Otsustati, et NATO süvendab sidemeid ühiste teemade, näiteks meresõiduohutuse, küberjulgeoleku, kliimamuutuste, vastupidavuse ja uute tehnoloogiate jaoks kohandatud partnerlusprogrammide abil.

See teade tehti pärast NATO Jaapani kontori tagasilükkamist, mille vastu oli ilmselt Prantsusmaa ja mis sai ka Hiinalt tugevat kriitikat. Prantsuse president Emmanuel Macron rõhutas, et NATO peaks jätkuvalt keskenduma Põhja-Atlandi piirkonnale.

Sõjamasin NATO

Brüsselis asuva China Daily ELi büroo juht Chen Weihua kirjutas artikli, milles kritiseeris NATO plaane ja järeldas, et tippkohtumine ei keskendunud mitte rahule, vaid hoopis sõjale ja sellele, kuidas pikendada Venemaa-Ukraina konflikti.

“Ameerika Ühendriikide 7. juuli teadaanne tarnida Ukrainale kassettlahingumoona, mis on keelatud enam kui 120 riigis, heitis varju NATO 31 liikmesriigi kohtumisele juba enne selle algust. NATO liikmesriikide juhtide kurdistav vaikus USA otsuse osas paljastab Washingtoni juhitud sõjalise liidu argpükslikkuse ja silmakirjalikkuse.”

Rõhutati, et NATO liikmed suurendavad oma sõjalisi kulutusi 2023. aastal 8,3 protsenti. Chen Weihua süüdistab NATOt agressiivsuses ja selles, et keeldutakse tunnistamast, et tegemist ei ole kaitsva organisatsiooniga, vaid hoopis edendab sõdu sellistes kohtades nagu Liibüa, Iraak ja Afganistan. Selle tulemuseks on lugematud süütute tsiviilelanike surmad ja miljardite suurune majanduslik kahju. Neid tuleks vaadelda kui sõjakuritegusid, mida ELi, USA ja Ühendkuningriigi lääne juhid keelduvad tunnistamast.

Just seda retoorikat on Hiina pikka aega rõhutanud esitades läänt agressiivse jõuna maailmas, mis häirib rahu ja tahab pidevalt oma mõju vägivaldselt maksma panna. Hiina näitab end jätkuvalt rahu edendajana, kuna ta ei aita aktiivselt kaasa sõjale, vaid kasutab majanduslikke ja poliitilisi vahendeid, et toetada ebasõbralikke NATO osapooli. Sellist lähenemist võib kohata nii Ukraina sõja kui ka teiste olukordade puhul.

NATO laienemine Aasiasse

Chen Weihua jätkab, et paljud endised USA ametnikud ja välispoliitika jälgijad on öelnud, et NATO laienemine alates 1990. aastatest oli Venemaa-Ukraina konflikti peamine vallandaja. Ja kuigi Prantsusmaa president Emmanuel Macron on praegu peatanud NATO plaani avada Jaapanis kontaktbüroo, siis see teema tõstatatakse uuesti juba lähitulevikus.

Autor rõhutab, et NATO jätkab oma laienemispüüdlusi ida suunas, isegi Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda. Paul Keatingi sõnu kasutades üritab NATO tuua katku Aasiasse, piirkonda, mis ei ole aastakümneid näinud ühtegi sõda – vaid enneolematut rahu ja majandusarengut.

Hiina kaitseb oma territooriumi ja mõju selles piirkonnas. See ei sobi muidugi hästi tema naabritele, nagu Jaapan ja Lõuna-Korea, kes on rohkem läände orienteeritud ja hoiavad tihedaid sidemeid USA-ga. Hiina on tuntud oma “pehme jõu” strateegia kasutamise poolest oma mõju laiendamisel kogu maailmas. Hiinlased ostavad üles kriitilise tähtsusega infrastruktuuri ja ettevõtteid Euroopas ja Aafrikas ning surub peale oma mõju väga salakavalal viisil. NATO kohalolek Aasias annaks ka Taiwanile rohkem kindlustunnet, et ta ei alluks nii lihtsalt Pekingile ja esitatud nõudmistele. Kõik see võib tuua Taiwani konflikti täiendavat hõõrdumist, sest Hiina on juba näidanud oma sõjalist jõudu viies läbi sõjalisi õppusi Taiwani lähedal ja selle õhuruumis.

NATO laienemist Aasiasse näevad hiinlased kui järjekordset katset USA ülemvõimule. Ja see neile ei meeldi mitte üks teps.

Kuvatõmmised on pärit loos kasutatud allikatest.