Narratiivröntgen: Venemaa püüab end näidata ohvrina

05.08.2023

Venemaa propagandast kõlab tihti läbi väide, et läänemaailma käitumine ohustab Venemaad, mistõttu viimane peab end kaitsma ja mõnikord ka ennetavalt ründama. Selle narratiivi järgi polevat Venemaa käitumine olnud kunagi agressiivne, vaid tegemist olevat püüetega säilitada oma riigikorda ja kultuuri. Ka sõda Ukrainas olevat ainult enesekaitsest tingitud ja see käivat tegelikult terve läänemaailma vastu, kes püüdvat Venemaad sealtkaudu rünnata.

 

Kuidas see narratiiv sündis?

Selle juured põlvnevad 15. sajandi lõpust, kui hakkas levima idee Moskvast kui kolmandast Roomast (teine Rooma  oli Bütsantsi-aegne Konstantinoopol), Vana-Rooma impeeriumi pärijast, ja selle valitsejatest kui ortodoksse ristiusu kaitsjatest. Sellisena pidi Venemaa võitlema kõigi ümbritsevate barbaritega.

Seda narratiivi on toetanud ka Venemaa valitsev ajalookäsitlus, alates Vene ajaloo isaks hüütud Nikolai Karamzinist (1766–1826), kes pani sellele suuresti aluse. 

Lugu ise on sajandite vältel läbinud mitmesuguseid muutuseid, kuid põhijoontes on see jäänud samaks – Venemaa on kui vaenulikest jõududest ümber piiratud kindlus. 19. sajandiks lisandusid muslimiusulistele naabritele vastaste sekka ka Prantsuse revolutsiooniga pead tõstnud valgustusideed.

Pärast oktoobripööret sai Venemaast endast revolutsiooni eksportija, keda ümbritsesid vaenulikud kapitalistlikud riigid, kelle eesmärgiks oli töörahva paradiis lämmatada.

Praegune propagandanarratiiv Venemaast kui välisjõudude pideva rünnaku all olevast riigist, keda Lääs püüab allutada, surudes talle pähe enda reegleid, on nende ajalooliste ideede edasiarendus. Islamiusuliste, revolutsionääride ja kapitalistlike vereimejate asemele on lihtsalt tulnud liberaalne demokraatia ja muud globalistlikud jõud.

 

Mis lugu see meile räägib?

See narratiiv räägib meile Venemaast, kelle iseseisvust pidevalt ohustavad välised jõud, eeskätt just Läänest. Nii olevat Ukraina venemeelne ekspresident Viktor Janukovitš kaks korda kukutatud Lääne mahitusel. Samad jõud olla püüdnud kukutada ka Valgevene juhti Aljaksandr Lukašenkat ja korraldada riigipööret Venemaal pärast 2012. aasta presidendivalimisi. Ja otse loomulikult pidavat nad praegu toetama Ukrainat sõjas Venemaa vastu – mida muidugi ei tohi sõjaks nimetada.

Tartu Ülikooli doktorant Daniel Tamm toob oma artiklis antiteetilisest identiteediloomest, mis käsitleb enda minapildi loomist vastandumise kaudu, välja viis narratiivi, mida Venemaa oma selle raames raames jutustab. Need on lood Venemaast kui ümberpiiratud kindlusest, russofoobsest Läänest, Vene maailmast, Ukrainast kui fašistlikust riigist ja separatismi käes kõdunevast Euroopa Liidust. Neist vähemalt neli esimest on otseselt seotud narratiiviga, mis kujutab Venemaad kui teiste riikide ohvrit.

Venemaa peab ümberpiiratud kindlusena kaitsma end välismaailmast tulevate ohtude vastu – eeskätt tulevat need muidugi Läänest. Lääs ei suutvat Venemaad mõista ja kannatavat lihtsalt russofoobia all, rünnates pidevalt nii Venemaa kui ka naaberriike. Selle tagajärjel olevat osa Vene maailmast Venemaast eraldatud teistesse riikidesse. Teisisõnu, see tsivilisatsioon, mille keskmeks on Venemaa, ulatuvat tegelikult riigipiiridest väljapoole, mis andvat Venemaale õiguse sekkuda teiste maade asjadesse.

Kuna Ukraina olevat fašistide võimu alla sattunud riik, kus elavate inimeste vabastamiseks olevatki alanud praegune sõda, mida ei tohi sõjaks nimetada, siis tegelikult jätkavat Venemaa lihtsalt Teisest maailmasõjast tuttavat missiooni. Selleks on fašismi ja natsionaalsotsialismi väljajuurimine kogu maailmast. Sarnast narratiivi on Venemaa levitanud tükk aega enne täiemõõdulise sõja puhkemist Ukrainas ja tegelikult juba enne Krimmi annekteerimist 2014. aastal. Seda lugu edastab nii Vene riiklik retoorika, aga samuti levitatakse seda kultuuris, olgu ajalooraamatute või ka näiteks filmide või teleseriaalide näol.

Ilmekas näide on selle koha pealt Karen Šahnazarovi 2012. aasta film „Valge Tiger“, mille peategelane, Teise maailmasõja aegne Nõukogude tankikomandör Naidenov jälitab müstilist üleni valgeks värvitud Saksa tanki Tiger, mis suudab hävitada kõik oma vastased. Naidenovi enda väitel polevat selles kõiges aga rohkem müstikat kui Darwini evolutsiooniteoorias. Tankide keelt mõistev mees teab, et seda Tigerit kardavad isegi teised Saksa tankid. Pärast sõja lõppu jääb valge Tiger kadunuks, kuid Naidenov usub, et too on vaid peidus ja ootab oma aega. Nii ootab temagi.

 

Kellele see suunatud on?

Selle narratiivi peamine sihtrühm on Venemaa enda elanikud, kellele see jutustab lugu, miks režiim käitub sellisel moel, nagu see käitub. Seejuures tasub märkida, et see pole suunatud ainult venelastele, vaid ka teistele Venemaal elavate rahvaste esindajatele.

Nagu väikerahvaste olukorda käsitlevas Narratiivröntgenis juttu, toimub nendega Venemaal protsesse, mida postkoloniaalses diskursuses nimetatakse enesekolonialisatsiooniks. Väikerahvad võtavad üle vene keele ja mõtteviisi. Suurem osa neist on Venemaa kodanikud ja on valmis ka Venemaa eest sõdima.

Teine sihtmärk on aga levitada oma vaatenurka mujal maailmas. Seal on see eeskätt suunatud potentsiaalsetele Venemaale kaasatundjatele, peamiselt läänemaailmas. Harilikult suhtuvad nad umbusklikult läänemaailma demokraatiasse. Nad arvavad, et riigivõim on kõikjal üpriski sarnane. Kuna aga USA on maailmas domineeriv riik, siis on tollele vastu astumine nende meelest õigustatud. Seega on ka Venemaa nende meelest automaatselt õigel poolel, USA poolt toetatav Ukraina aga sõdib praeguse maailmakorra säilimise eest.

 

Mis on selle eesmärgid?

See on otsapidi seotud paljude teiste Vene propagandanarratiividega.

Siseriiklik eesmärk on luua ühtne Vene identiteet, mis vastanduks läänemaailmale. Selleks maalib riiklik propaganda läänest võimalikult halvustava pildi. Koomilisel moel peegeldades nõukogudeaegset propagandamasinat, kujutavad Venemaa ametlikult levitatavad lood Läänt ühest küljest Venemaale eluliselt ohtlikuna, teisest küljest aga sedavõrd mandunu ja mädana, et see peaks kohe-kohe omaenda raskuse all kokku varisema.

Raskused ja probleemid, millega vene inimesed igapäevaelus kokku puutuvad, nagu materiaalne kitsikus, tulenevad selle narratiivi järgi eeskätt muust maailmast. 

Antiteetilise identiteediloome puhul hoiabki minapilti peamiselt koos kujutlus ähvardavast vastasest, keda kirjeldatakse enda „pahupidise peegelpildina ehk vastasmärgiliselt“. Vastaseid kujutatakse võimalikult halvas valguses, nende sihiks olevat Venemaa ja selle kultuur hävitada.

Selle vastase, tema võõra maailma vastu tuleb järelikult võidelda, mis legitimeerib praegu Venemaal valitsevat režiimi, kes enda sõnade järgi just sellega tegelebki. Eesmärgiks on taastada Venemaa kunagine suurus maailmavõimuna, mis külma sõja lõpus kaotati.

See aitab ka tõrjuda süüdistusi agressiivses käitumises, sest igale Venemaa sammule olevat selle loo järgi eelnenud rünnak või provokatsioon väljapoolt. Nii püüdvat lääneriigid pöörata valitsevat korda nii Venemaal kui ka selle naaberriikides.

Kõiki, kes Venemaad kritiseerivad, olgu nad välismaalased või ise venelased, saab süüdistada lihtsalt russofoobsuses. Ukraina fašistlikuks tembeldamine aitab seda narratiivi aga siduda looga kangelaslikust võidust Teises maailmasõjas.

Antiteetilisest identiteediloome üks jooni on ka vastuolude viimine moraalsele tasandile, must-valgeks heaks ja kurja, oma ja võõra vastasseisuks. Kuna igasugused on vastased on kurjad ja eluohtlikud, siis pole nende tegevusel ainsatki õigustust. Venemaa juhtkond aga on hea, sest võitleb selle ümbritseva kurja vastu.

Nii pole ka Venemaa kunagi milleski süüdi, sest olevat vaid kurjade jõudude pealetungi tõrjuda püüdev ohver. See omakorda aitab õigustada igasugust agressiooni kui ainult enesekaitset või äärmisel juhul ennetavat rünnakut.

Ja kuna vene tsivilisatsiooni piirid olevat palju avaramad kui Venemaa riigipiir, siis olevat viimasel juba ainuüksi sellepärast õigus püüda laiendada enda mõjusfääri naaberriikides.

 

Kuidas sellel praegu läheb?

Siseriiklikus propagandas on see praegu üks peamisi lugusid, millega pommitatakse venelasi igast võimalikust kanalist. Venemaa on selle järgi vaid Lääne rünnaku ohver, kellega tegelikult Ukrainas konflikt käivatki. Ukraina, kus olevat võimul fašistlik režiim (juudist presidendi juhtimisel, aga sellistest pisiasjadest ei lase korralik Vene propagandist end segada), olevat vaid ettur Lääne pealetungis ja katses Venemaad ümber piirata.

Nagu paljuga Venemaa propagandas, kaasneb ka selle narratiiviga mõndagi paradoksaalset. Kuigi Venemaa positsioneerib ennast konservatiivsete, traditsiooniliste väärtuste ja tõelise, ortodoksse ristiusu kaitsjana allakäinud Lääne vastu, kus mehed polevat enam mehed ega naised naised, kus valitsevat homoseksualismi ja muude pattude kultus, siis kuulub märkimisväärne osa Venemaa toetajaid vasakpoolsete hulka, kes just igati vähemuste õiguseid edendavad.

Vasakliikumise toetus Venemaale on üheltpoolt juba nõukogude ajast pärinev harjumus. Teisalt on endiselt tegemist hegemoonilisele Läänele ja eeskätt USA-le vastanduva riigiga, mis annab Venemaale vasakpoolsete silmis täiendavalt usutavust.  

Venemaa kui ohvri narratiiv läheb nende uskumustega hästi kokku. Seda annab kohandada ka mitmel pool lääne teadusmaailmas moekate teooriatega, näiteks postkolonialismiga. Sellisesse raamistikku paigutatuna on Venemaa hegemoonilise jõu poolt allutatav perifeerne piirkond. Nii näiteks on Euroopa Ülikooli Instituudi ajalooprofessor Alexander Etkind kirjutanud Venemaa sisemisest koloniseerimisest – euroopaliku eliidi ja lihtrahva kultuurilisest lõhest.

Sellest teooriast on lähtunud ka Tartu Ülikooli nüüdseks endine professor, Venemaa kasuks spioneerimises kahtlustatav Vjatšeslav Morozov, kelle kirjatöödest peegeldub tihtipeale läbi idanaabri tegevust postkolonialistlikus raamistikus selgitav noot, püüdes samas rõhutada, et see ei tähenda selle õigustamist. Siin muidugi tasub märkida, et Lääne vasakmõtlejate jaoks on see, keda koloniseeritakse, automaatselt ohver ja järelikult keegi, keda tuleb toetada. Kas ja mil määral valmisid Morozovi uurimused propagandistlikel kaalutlustel või tõsisest veendumusest, kes seda nüüd nii täpselt oskab öelda.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.