Ilmar Raag: Vastase elanikkonnani on suhteliselt raske pääseda

Autor:
kapten Ilmar Raag
kommunikatsiooniekspert ja filmilavastaja

Loe Venemaa kasutatavatest infokanalitest Propastopi möödunud nädala postitusest: Ilmar Raag: Ainult 16% venelastest eelistavad traditsioonilist meediat

Vene infotegevus Ukraina sõja ajal

Esimene mulje on, et Venemaa ülikardetud infooperatsioonid kadusid sama kiirusega, kui ülejäänud Vene armee kuulsus. Omal moel on see tõde, ent teisalt sõltub selline analüüs kindlasti ka vaataja positsioonist. Nii Eestis kui ka Ukrainas on juurdepääs Vene propagandale oluliselt piiratud ja seetõttu on raske kõigest aru saada. Siiski võib rääkida mõningatest trendidest.

Sõja mahasalgamine

Sotsiaalmeedias toimuvaga samal ajal toimib ka traditsiooniline sõjakommunikatsioon, mis sisu mõttes ei ole originaalne ja peegeldab sarnaseid nähtusi kasvõi II maailmasõja ajast. Venemaa kõige olulisem strateegilise kommunikatsiooni kampaania seisneb endiselt sõja mahavaikimises. Putin räägib sõjast väga harva võrreldes Zelenskõiga. On ilmselge, et selline infostrateegia töötab eelkõige koduse publiku peal. Ja see on venelastele hetkel kõige tähtsam. Just seepärast vaikitakse üldjuhul maha kõik Vene raketid, mis on tabanud Ukraina tsiviiltaristut. Kui vahel harva võetakse sel teemal sõna, siis on esimeseks taktikaks toimunu lihtsakoeline eitamine või Lääne infooperatsiooniks pidamine. Nii nagu see toimus Butša puhul.

Miks on oluline rääkida vastase kaotustest?

Üheaegselt räägitakse Ukraina väga suurtest kaotustest ja samal ajal pisendatakse absurdini venelaste kaotusi. Taolise tegevuse loogika on väga lihtne. Sõduritel, kes on kaevikus, peab olema mingisugunegi usk sellesse, et nende ohvrid ei ole asjata. Et vaenlane on võidetav. Ukraina vastavad numbrid on tunduvalt mõõdukamad, aga ka nemad peavad arvestama võitlusvaimu hoidmisega. Kummalgi poolel ei ole siin ette näidata väga innovatiivseid lahendusi, sest taolise informatsiooni tõeks pidamine on eelhoiaku küsimus. Suur kukkumine sõja pooldajate hulkades Venemaal toimus möödunud aasta septembris, kui kuulutati välja osaline mobilisatsioon, kuid praeguseks olukord stabiliseerunud. Tulihingelisi sõja pooldajaid on napilt kolmandik Venemaa elanikkonnast, kuid ülejäänud on pigem passiivsed, sest Venemaa kaotusele on puht psühholoogiliselt raske mõtelda. Vene infoteenistuste kogu lootus on sellel, et passiivne osa Vene elanikkonnast ei pöörduks konkreetselt praeguse Kremli vastu. Seepärast tuleb jätta mulje, et on olemas mingi plaan ja kõik toimib. Samal ajal aga tuleb vanematele inimestele meelde nõukogude aegne topeltmoraal, kus kõik teadsid, et ülemused valetavad, aga samal ajal enamus ühiskonnast siiski vaikis. Seega seda kommunikatsiooni võib lugeda „status quo“ säilitamise kommunikatsiooniks. Me ei leia sealt ühtegi suurt televisiooni tekitatud sündmust, vaid pigem juhivad ühiskonna agendat reaalsed sündmused ja kommunikatsioon jookseb neil sabas.

Tõeliseks vana kooli valetamiseks tasub lugeda neid „ajakirjanduslikke“ lugusid, mis räägivad, kuidas sõdurid on saanud palju raha ja kuidas nemad või nende sugulased on selle raha üle väga õnnelikud. On võimalik, et taolised inimesed tõesti eksisteerivad, aga nende videolugude lavastuslikkus torkab siiski väga tugevalt silma eriti kui võrrelda neid Telegram kanalite videoklippidega, kus vastupidiseid lugusid räägivad reaalsed inimesed.

Aeg ajalt teostavad Kremli allikad nüüd juba etteaimatava operatsiooni, kui on vaja külvata segadust. Viimati juhtus see Kahhovka tammi õhkulaskmisega, kus üheaegselt paisati eetrisse erinevaid versioone toimunu kohta. Toimus kõik sama, mida me oleme juba alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal korduvalt näinud. Lõpptulemusena nendest versioonidest ei tulenenud mitte midagi. Sõja käiku ei mõjutanud ükski Kahhovka plahvatusi seletav infokild.

Lääne suunaline tegevus

Venemaale on jäänud kaks põhilist argumenti, mis sunniks Läänt katkestama oma abi Ukrainale. Just see oleks sõja lõpetamise realistlik eeltingimus Venemaa vaates. Esimene on endiselt tuumašantaaž. See toimib peamiselt läbi üksikute poliitikute sõnavõttude või veidi naeruväärseks muutunud Medvedevi Twitteri säutsude. Keerukam on lugu Zaporižžja tuumaelektrijaamaga, kus tähtis ei ole lõpuks see, kes seal põhjustab plahvatuse, vaid ainult plahvatuse võimalikkus. On väga tõenäoline, et kui plahvatus juhtub, siis teeb Venemaa kõik, et erinevate infokildude abil tõestada Ukraina süüd. Seni aga mängitakse ainult plahvatuse võimalikkusega.

Ehkki Vene mõjuagentidel Läänes on läinud raskemaks kui varem, siis väga selgelt saab ka nende usaldusväärtus toetuda mingigi reaalse Vene edu najale. Nii ekspluateeriti 200% Ukraina ebaõnnestunud rünnakut, kus Ukraina kaotas 2023. aasta juuni alguses kaks miinimasinat ja ühe Leopardi tanki 2A6 koos mitme Bradley lahingmasinaga.

Venemaa Lääne-suunaline infotegevus peab täna arvestama sama takistusega, mis on ka Lääne enda infosõdalastel. Vastase elanikkonnani on suhteliselt raske pääseda. Seetõttu üritatakse kõige tõenäolisemalt tegutseda läbi mõjuagentide, kellel on niigi mingi kont pureda kohalike võimudega. Olgu selle parimaks näiteks Tucker Carlson või Donald Trump. Kui uskuda Oleksei Arestovichit, siis Vene trollifarmid tegutsevad endise hooga. Ukrainas näiteks on nende peamiseks sihtmärgiks venekeelsed ukrainlased. Samas ei peeta neid eriti ohtlikeks, sest sõja reaalsed sündmused on teinud ukrainlased suhteliselt immuunseks Vene propaganda suhtes.

Kõik see võib muutuda umbes oktoobriks, kui Ukraina ei ole saavutanud mingit olulist edu vasturünnakuga. Siis tuleb suur elanikkonna väsimus, mida infooperatsioonid üritavad kindlasti ära kasutada.

Kuvatõmmised on pärit loos kasutatud allikatest.