Ilmar Raag: Ainult 16% venelastest eelistavad traditsioonilist meediat

Autor:
kapten Ilmar Raag
kommunikatsiooniekspert ja filmilavastaja

Vene infotegevus Ukraina sõja ajal

Esimene mulje on, et Venemaa ülikardetud infooperatsioonid kadusid sama kiirusega, kui ülejäänud Vene armee kuulsus. Omal moel on see tõde, ent teisalt sõltub selline analüüs kindlasti ka vaataja positsioonist. Nii Eestis kui ka Ukrainas on juurdepääs Vene propagandale oluliselt piiratud ja seetõttu on raske kõigest aru saada. Siiski võib rääkida mõningatest trendidest.

Interneti tähtsuse tõus ja televisiooni langus

2022. aastal Venemaa meediatarbimise uuring osutas, et üle poole vastanutest jälgisid võrdselt televisiooni ja internetti (53%). Selle suhtelise võrdsuse taga oli aga trend, kus televisiooni vaatajate hulk on viimastel aastatel langenud ja interneti kasutajate hulk tõusnud. Võib arvata, et see trend jätkub. Ainult 16% venelastest eelistavad ikka veel traditsioonilist meediat. See aga omakorda tähendab, et Solovjovi, Kisseljovi või Skabejeva mõju on oluliselt nõrgem, kui veel kümme aastat tagasi. Samal ajal on just sõda andnud tõsise tõuke Telegrami erinevates kanalites alternatiivsete info allikatele.

Telegrami kanalid tervikuna kujutavad endast väga eriilmelist ja kaootilist infokeskkonda, kus levivad ühtemoodi hästi desinformatsioon ja ka tõde, mida föderaalsed kanalid on proovinud varjata. Kremli infopoliitika ei ole seda trendi maha maganud ja on mitmed blogijad ka kodustanud või ise tekitanud. Tähelepanuväärne on, et Putin pidas vajalikuks kohtuda just sõjablogijatega 13. juunil 2023, selleks et rääkida suure hulga NATO tankide kaotusest Ukrainas.

Piltlikult öeldes võivad nüüd VF Kindralstaabi pressiteated küll ütelda ühte ja teist, aga nende tõlgendus sõltub sellest, kuidas Vene sotsiaalmeedia sellest rääkima hakkab. On tõenäoline, et kogu info sõja kohta ei ole keskselt juhitud, sest muidu ei oleks Girkin või Wagneriga seotud Greyzone saanud nii populaarseks. Televisiooni nõrkusest räägib seegi, et kuni mässukatseni puudus Jevgeni Prigožin teleeetrist. Wagneri tegevust üritati enamasti maha salata, ent sellest hoolimata tõusis Prigožin populaarsuselt Putini järel teiseks meheks Venemaal. Tema tegevust hindas positiivselt 55% küsitletutest. See aga omakorda näitas, et Kreml ei suuda hoida ühte keskset narratiivi. Signaalid, mis osutavad rivaalitsevatele grupeeringutele Vene võimuvertikaalis, võivad ainult kinnitada, et Vene infokeskkond ei ole enam ühtne. Kui Girkinil ja Prigožinil oli võimalik esineda „tõerääkija“ rollis, mis kritiseerib Vene juhtkonda väga teravalt, siis osutab see ka nende selja taga seisvatele mõjukatele inimestele.

Sõja mahasalgamine

Samal ajal toimib ka traditsiooniline sõjakommunikatsioon, mis sisu mõttes ei ole originaalne ja peegeldab sarnaseid nähtusi kasvõi II maailmasõja ajast. Venemaa kõige olulisem strateegilise kommunikatsiooni kampaania seisneb endiselt sõja mahavaikimises. Putin räägib sõjast väga harva võrreldes Zelenskõiga. On ilmselge, et selline infostrateegia töötab eelkõige koduse publiku peal. Ja see on venelastele hetkel kõige tähtsam. Just seepärast vaikitakse üldjuhul maha kõik Vene raketid, mis on tabanud Ukraina tsiviiltaristut. Kui vahel harva võetakse sel teemal sõna, siis on esimeseks taktikaks toimunu lihtsakoeline eitamine või Lääne infooperatsiooniks pidamine. Nii nagu see toimus Butša puhul.

Kuid kas ja kui palju peaks rääkima enda ja vastase kaotustest?

Järgneb…