Narratiiviröntgen: kas NATO lubas Venemaale idasuunalisest laienemisest hoiduda?

Vastupidiselt Venemaa poolt kultiveeritud narratiivile ei pakutud NSV Liidule külma sõja lõppedes ametlikku garantiid NATO laienemise piiramise kohta. Kuidas selline narratiiv siiski sündida sai ja milleks ning kellele seda räägitakse – narratiiviröntgen valgustab läbi.

Putini jutt lääneriikide antud lubadustest NATO idasuunalisest laienemisest hoiduda ei ole küll täielik väljamõeldis, kuid on siiski faktide valikuline kasutamine ja meelevaldne tõlgendamine, mis muuhulgas andis talle ettekäände alustada täiemahulist sõjategevust Ukrainas.

Kuidas sündis narratiiv kokkuleppest piirata NATO laienemist?

Narratiivi juured ulatuvad 1990. aasta veebruari, mil toimus James Bakeri, tollase USA välisministri, visiit Moskvasse, kus ta kohtus NSV Liidu liidri Mihhail Gorbatšoviga. Berliini müür oli kolm kuud varem langenud ning lääneriikide juhid arutlesid avalikult Saksamaa taasühinemise teemal. Moskvat hirmutas mõte sellega kaasnevast NATO vägede paigutamisest Ida-Saksamaa aladele.

Hiljem avaldatud märkmete kohaselt kinnitas Baker kohtumisel Gorbatšovile, et kõigile osapooltele on parem ühendatud Saksamaa NATO poliitilises ja sõjalises struktuuris kui väljaspool seda. Sellest vestlusest leiab ka narratiivile aluse pannud Bakeri sõnad: “kui säilitame kohaloleku Saksamaal, mis on NATO osa, siis ei laieneks NATO jurisdiktsioon NATO jõudude jaoks ühtki tolli itta.”

Harvardi Ülikooli juures tegutsenud külma sõja uuringute projekti juhataja Mark Kramer, kes tegeles põhjalikult avalikustatud transkriptsioonide uurimisega, kirjutas 2009. aastal avaldatud artiklis, et ida all peeti sel kohtumisel mõlemalt poolt selgelt silmas üksnes Ida-Saksamaad, kuna NATO võimalik laienemine mõnda teise endisesse Varssavi pakti riiki ei olnud tol ajal ei läänes ega idas kellelegi isegi mõttesse tulnud. Varssavi pakt lagunes alles aasta hiljem. Nii mäletab vestluse sisu ka Mihhail Gorbatšov, kes kinnitas 2014. aastal antud intevjuus: “NATO laienemise teemast üldse ei räägitud, seda ei tõstatatud neil aastatel. Ma ütlen seda täieliku vastutustundega.”

1996. aastal, väga erinevas poliitilises olukorras võrreldes aastaga 1990, sai Venemaa välisministriks Jevgeni Primakov. Käimas olid protsessid, mis viisid Poola ja Ungari liitumiseni NATO-ga 1999. aastal. Primakov oli kuulnud “mitte ühtegi tolli itta” lugu ning palus oma meeskonnal otsida Bakeri lubaduse kohta jälgi arhiividest. Valmis memorandum, mida ei ole seni küll avalikustatud, kuid mille sisu sai ilmselt teatavaks ameeriklastele, kes koostasid oma Euroopa saatkondade jaoks vastumemorandumi, mis on tänaseks avalikustatud.

Saksa ajaloolane Kristina Spohr leiab, et mida iganes erinevad lääne riikide liidrid 1990. aastal Gorbatšoviga ka arutasid, põhinesid need vestlused eeldusel, et Nõukogude Liit on olemas, ja muutusid seega tühisteks koos Nõukogude Liidu lagunemisega.

Spohri sõnul lõi Venemaa president Boriss Jeltsin hiljem sisepoliitilistel eesmärkidel narratiivi, et NATO rikkus lubadust mitte võtta liikmeteks endise Nõukogude Liidu või endise Varssavi pakti riike. Putin korjas selle hiljem üles ja “see teadlikult väär avaldus on saanud Venemaa riikliku meedia keskseks propagandamotiiviks alates 1990. aastate lõpust. Siiski tõestavad ajaloolised andmed Ida- ja Lääne-Euroopas, et sellised lubaduste murdmise narratiivid ei vasta tõele.”

Mis lugu see narratiiv meile räägib?

Venemaa ajalootõlgenduse kohaselt anti NSV Liidule, kelle järglaseks Venemaa end peab, külma sõja lõppedes erinevate lääneriikide liidrite poolt lubadus, et vastutasuks vägede väljaviimise eest Ida-Saksamaalt ei laiene NATO ida suunas ning ei võta liikmeks endiseid Nõukogude mõju all olnud riike.

Kollektiivne lääs on aga Kremli hinnangul oma lubadust murdnud ning ei hooli Venemaa julgeolekumuredest, mis on seotud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni laienemisega ning alliansi piiride nihkumisega Venemaa külje alla. 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes süüdistas Putin allianssi topeltmängus ja Venemaa julgeoleku ohustamises.

“Ma arvan, et on ilmne, et NATO laienemisel pole mingit seost alliansi moderniseerimise ega turvalisuse tagamisega Euroopas. Vastupidi, see esindab tõsist provokatsiooni, mis vähendab vastastikuse usalduse taset,” ütles ta. “Mis juhtus nende lubadustega, mille andsid meie lääne partnerid pärast Varssavi pakti lagunemist? Kus on need deklaratsioonid täna?”

Muu hulgas on Kreml ka sissetungi Ukrainasse põhjendanud NATO laienemisega ning Ukraina sooviga NATO-ga liituda.

Kellele see suunatud on?

Eelkõige on narratiiv reetlikust läänest suunatud siseriiklikuks tarbimiseks. Korduvad viited väidetavale lääne usalduse murdmisele Venemaa suhtes aitavad säilitada Venemaal anti-läänelikku konsensust. Samal ajal on NATO juhtide ebamäärane suhtumine sellesse narratiivi aastate jooksul lubanud sellel alternatiivsel ajalootõlgendusel kasvada Venemaal vaieldamatuks “faktiks”.

Teisalt kasutab Kreml seda narratiivi laialdaselt ka välissuhtluses ning see on suunatud nii välisriikide juhtidele, diplomaatidele kui tavakodanikele – ning sugugi mitte edutult. Kremli jutupunkte kordas näiteks Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kui ta 2018. aastal Peterburi rahvusvahelisel majandusfoorumil ütles: “Ma arvan, et viga, mis on tehtud viimase 20 aasta jooksul, oli see, et me NATO-s ei suutnud täielikult täita kõiki meie võetud kohustusi, mis tekitas teatud hirme, täiesti põhjendatud hirme. Meil ei olnud ka seda usaldust, mida Venemaa õigustatult ootas.”

Üks nendest, kes on toetanud Venemaa väiteid antud lubaduse kohta, on endine USA suursaadik Nõukogude Liidus, Jack Matlock, kes on korduvalt rõhutanud, nii kongressi tunnistustes kui ka alles mõne aasta eest, et Gorbatšov sai lubadusi, et kui Saksamaa ühineb ja jääb NATO-sse, ei liigu NATO piirid ida suunas.

Ka akadeemilistes ringkondades leidub jätkuvalt teadlasi ja uurijaid, kes end Kremli ajalootõlgendustest mõjutada lasevad. Näiteks ameerika teadlane Michael Mandelbaum väitis veel 2016. aastal avaldatud raamatus “Mission Failure: America and the World in the Post-Cold War Era“, et NATO laienemine õpetas venelastele kaks asja, mis polnud kaugeltki Ameerika huvides: et Ameerika lubadusi ei saa usaldada ning et lääs kasutab ära nõrka ja leplikku Venemaad.

Mis on selle narratiivi eesmärgid?

Lääneriikide väidetav reeturlikkus ja alatu käitumine aitavad luua ühise vaenlase kuju. Võimas vastane NATO näol aitab ühiskonda mobiliseerida ning tõmmata tähelepanu eemale kõikvõimalikelt vajajäämistelt riigivalitsemises ja inimeste elukvaliteedis.

Ukraina soov nende reeturitega ühineda ja Venemaa nõnda NATO piiramisrõngasse võtta on siseriiklikult mõjuv argument ka sõja toetuseks. Samas võimaldab see selgitada, miks sõda Ukrainas edeneb loodetust kehvemini – sõditakse ju kogu laieneva NATO-ga, mitte üksnes Ukrainaga.

Putin ütles oma kõnes pärast Venemaa parlamendi toetust Krimmi annekteerimisele, et Venemaa on NATO laienemise tõttu alandatud. “Nad on meile palju kordi valetanud, teinud otsuseid meie selja taga, seadnud meid silmitsi tehtud faktiga,” väitis ta.

Lääne petmise narratiiv on kooskõlas ka sellega, kuidas Moskva selgitab oma inimestele lääne Venemaa-vastaseid sanktsioone, mis on lihtsalt järjekordsed näited lääneriikide ebaõiglasest ja alatust poliitikast Venemaa suhtes.

Ka riigist väljapoole suunatuna on narratiivi üheks eesmärgiks põhjendada Venemaa sõda Ukrainas (ja varasemalt Gruusias). Kaugemas perspektiivis on selle eesmärgiks kindlasti panna piir NATO laienemisele ning veenda lääne riigijuhte ja avalikkust, et ei Ukraina ega Gruusia võtmine alliansi liikmeks ei ole võimalik. See loob eeldused Venemaa mõjuvõimu taastamisele endise nõukogude impeeriumi aladel ning “Vene maailma” laienemisele lähiriikidesse.

Kuidas tal praegu läheb?

Enne Venemaa täiemahulise sõja alustamist Ukrainas läks sel narratiivil päris hästi – Kremli jutupunkte kordasid mitmed lääneriikide mõjukad poliitikud, ajakirjanikud ja teadlased ning NATO idapoolne laienemine oli takerdunud. Aprillis 2008 Bukaresti tippkohtumisel keeldus NATO pakkumast Gruusiale ja Ukrainale kiiret teed liikmelisuse suunas.

“Venemaa on olnud üsna edukas müües narratiivi, et Saksa ühendamise aktsepteerimise eest 2+4 lepingu kaudu lubati neile, et NATO ei laieneks,” ütles endine Saksamaa mõjukas diplomaat Wolfgang Ischinger 2021. aastal RFE/RL-le. “Venemaa esitleb end ohvrina.”

Ischinger leiab siiski, et misiganes lubadusi NSV Liiduga 1990. aastal ka arutati, on karm tõsiasi, et Venemaa aktsepteeris NATO laienemist koos üksikasjalike tingimustega ning kirjalikult, kui allkirjastas 1997. aastal NATO-Venemaa Asutava Akti. Tegelikult oli ka NSV Liit juba novembris 1990 allkirjastanud Pariisi Harta, millega kohustuti ‘täielikult tunnustama riikide vabadust valida oma julgeolekukorraldused’.

Kui enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse võis lääneriikides narratiiv Venemaale antud lubadusest piirata NATO laienemist itta kõlapinda omada, siis Kremli režiimi arutu agressiivsus ning Ukrainas toime pandud sõjakuriteod on kõigile selgeks teinud, et ainus töötav julgeolekugarantii sellise naabri kõrval on NATO liikmelisus.

Soome astumist NATO-sse ei suutnud Kremli peremehed ilmselt isegi oma kõige pessimistlikumates prognoosides ette näha, ometi sai see tõeks. Seega vähemalt lääneriikides ei ole see narratiiv enam aktuaalne.

Venemaal aga elab ja õilmitseb see narratiiv jätkuvalt, nagu seni kõik teisedki, mida Kremli propagandamasin on suutnud sünnitada.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.