Narratiivröntgen: Venemaa püüab inimõiguste-alased patud teiste kaela peegeldada

Laialt levinud ja juba nõukogude ajast tuttava propagandaloo järgi rikutakse lääneriikides pidevalt inimõiguseid. Veelgi enam, lääneriigid pidavat lisaks oma kodanike inimõigustele rikkuma kogu aeg ka kolmanda maailma elanike inimõiguseid, kui sekkuvad sealsete riikide asjadesse. Üks väheseid riike, kus inimõigustega probleeme ei ole, on selle narratiivi järgi Venemaa.

Kuidas see narratiiv sündis?

Oma praegusel kujul on narratiiv sündinud nõukogude ajal. Inimõiguste mõiste oma nüüdses vormis sai alguse ÜRO Peaassamblee poolt 1948. aastal vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsiooniga (mis siiski polnud juriidiliselt siduv). Selle järgi on igaühel rida võõrandamatuid inimõigusi.

Ülddeklaratsioonile järgnes mitu juriidiliselt siduvat rahvusvahelist lepingut, mis täpsustasid erinevate õiguste mõisteid ja nende täitmise järelevalvet. Nõukogude Liit oli lepingutega enamasti ühinenud, kuid nende tekstid polnud riigi elanikele tavaliselt vabalt kättesaadavad ja võimud ei kavatsenudki neid täita. Veelgi enam, Nõukogude Liidu ametiisikud eirasid rahumeeli neidki õiguseid, mis olid riigi enda seadustes kirjas.

Inimõiguste aktivist Sergei Kovaljov on meenutanud, et kui tema ja teised poliitvangid püüdsid esitada kaebuse NSV Liidu põhiseaduse paragrahvi 125 alusel, mis tagas kõik kodaniku- ja poliitilised vabadused, siis said nad prokuratuurilt vastuse, mille järgi „põhiseadust ei kirjutatud mitte teile, vaid Ameerika neegritele, et nad teaksid, kui õnnelik on nõukogude kodanike elu“.

Prokuratuuri küüniline vastus ütleski välja, kuidas Nõukogude Liidu võimud inim- ja kodanikuõigustesse suhtusid. Kõiki seadustesse ja rahvusvahelistesse lepingutesse kirja pandud õigusi rakendati propagandistlikel eesmärkidel riigi välise maine kujundamiseks, kodanikel aga polnud mõtet neile loota.

Samal ajal aga süüdistas Nõukogude Liit lääneriike pidevalt inimõiguste rikkumises, nii läänes kui ka kolmanda maailma riikides, vähemuste ja poliitiliste vastaste tagakiusamises.

Ametlik propaganda armastas rõhutada ka näiteks seda, et nõukogude inimestele olla tagatud lisaks ka veel õigus tööle, tasuta haridusele ja tasuta arstiabile. Samal ajal kapitalistlike riikide ühiskondades valitsevat tööpuudus, haridus ja arstiabi olevat kättesaadav vaid neile, kellel on selleks raha.

Kuivõrd Venemaast sai pärast Nõukogude Liidu lagunemist kapitalistlik riik, siis õigust tööle oma kodanikele sealsed võimud enam küll ei luba. Muus osas on Vene valitsus aga suuresti Nõukogude Liidu käitumismallid üle võtnud, nii inimõiguste-alases retoorikas kui ka selles, mil määral nad ise neist päriselt kinni peavad.

Kui otsida praeguse narratiivi kaugemaid juuri, siis leiame tegelikult neid juba Katariina II ajast, kes püüdis end ülejäänud maailmale esitleda valgustatud monarhina. Ta oli kirjavahetuses mitme valgustusaja suurkujuga, nagu Voltaire ja Diderot.

Reaalsus oli tollalgi välisest pildist omajagu erinev. Nii näiteks kaotati Katariina II ajal Venemaal surmanuhtlus. Samas jäi alles ihunuhtlus, mis suurema hoopide arvu puhul oli tegelikult surmanuhtlus. Pärisorjade arv kasvas tema valitsusajal Venemaal hüppeliselt.

Katariina II lapselapselapse Nikolai I valitsusajal riiki külastanud prantslane markii Astolphe de Custine nentis oma raamatus „Kirjad Venemaalt“ (1843, eesti k 2023), et Venemaal ainult etendati läänelikkust. Tema hinnangul oli Venemaa „ühiskond, mis ei rajane inimväärikusel“. Paistab, et sajandite möödudes pole suurt midagi muutunud.

 

Mis lugu see meile räägib?

Selle narratiivi järgi on Venemaa riik, kus on inimõigustega kõik kõige paremas korras. Tegelikult, Venemaa on selle järgi üks väheseid riike, kus inimõigustega on kõik korras. Mujal maailmas polevat aga see sugugi nii.

Venemaa propagandistid toovad välja tegelikke – aga ka kujuteldavaid – inimõiguste rikkumisi mujal maailmas, eeskätt selliseid, mis on toimunud läänes või on lääneriikide poolt korda saadetud. Nende abil püüavad nad tõestada, et läänemaailma demokraatlike riikide kuvand inimõigusi austava valitsusvormina ei pidavat tegelikult paika. Venemaa väidab, et lääneriigid eiravad süstemaatiliselt ja tahtlikult inimõigusi ning on silmakirjalikud, kui kellelegi teisele inimõiguste rikkumisi ette heidavad.

Venemaa retoorikas aetakse ka tahtlikult segamini erinevad õigused, näiteks siis, kui Vene ametiisikud on süüdistatud Eestit ja Lätit inimõiguste rikkumises sellepärast, et siinsetel mittekodanikel pole võimalik osaleda parlamendivalimistel.

 

Kellele see suunatud on?

Nagu ka paljud teised Venemaa propagandalood, on seegi kaheharuline. See on suunatud nii sisemaiseks tarvitamiseks kui ka väljaspool kasutamiseks.

Riigisiseselt peaks see tekitama ühtsust lääne vastu, kes on Venemaad ähvardav „teine“. Sellele „teisele“ omistab ametlik propaganda kõik halvad omadused ja püüab kodumaad mujal valitseva omavoliga võrreldes paremas valguses näidata.

Mujal on narratiiv sihitud nii kolmanda maailma elanikele kui ka Venemaale kaasatundjatele läänemaailmas.

Kolmanda maailma puhul on sihiks tuletada meelde lääneriikide koloniaalpärandit ja sellega kaasnenud vägivalda, et luua foon, nagu poleks midagi muutunud ning kinnistada ja süvendada sealset umbusaldust läänemaailma vastu.

Sarnaselt toimib see ka Venemaale kaasatundjate puhul läänemaailmas. Tavaliselt on tegemist inimestega, kes on skeptilised läänemaailma demokraatia suhtes ja on valmis uskuma, et riigivõim pole kusagil olemuslikult erinev ning Venemaa kui USA hegemooniale vastu astuv riik võiks olla „õigel“ poolel.

 

Mis on selle eesmärgid?

See on üks Venemaa propaganda hämmastavamaid paralleeluniversumi loomise katseid. Jõhkralt inimõigusi rikkuv riik üritab selle abil tõendada, kuidas inimõiguste rikkumises on süüdi terve ülejäänud maailm, Venemaal aga olevat nendega asjad suurpärases korras. 

Narratiiv on teatud määral suguluses looga sellest, kuidas Venemaa pidavat austama rahvusvähemuste õiguseid (siia võiks ehk lingi sellele loole lisada). Seegi püüab sarnasel moel tegelikkust pea peale pöörata.

Säärase tegelikkuse võltsimise üks peamiseid eesmärke on Venemaal valitseva riigikorra kinnistamine.

Tartu Ülikooli semiootikadoktorant Daniel Tamm kirjeldab ajakirjas Sõjateadlane ilmunud artiklis antiteetilist identiteediloomet, mille puhul oma minapilti hoiab eeskätt koos kuvand ähvardavast vastasest, keda kirjeldatakse enda „pahupidise peegelpildina ehk vastasmärgiliselt“. Sellise identiteediloome peamiseks eesmärgiks on „hegemoonse korra kehtestamine kaootilistes tingimustes, sest just nende taustal ilmneb vajadus mistahes korra järele“.

Antiteetiline identiteediloome näitab vastaseid äärmiselt halvas valguses ja nende mõju all olevat osa maailmast kui iseäranis ähvardavat kohta. Sellest pääsemiseks võib kodune võim kõigist oma vigadest hoolimata näida tuttav ja turvaline. Propaganda annab mõista, et inimõigusi väärtustaval Venemaal võib küll olla puudusi, kuid elu on palju parem kui kohutavas läänes, kus maksab vaid tugevama ja/või rikkama õigus.

Kui siinkohal tekib lugejal küsimus, kas Venemaa mitte läänt oma vastasmärgina kujutades ei tegele samuti viimasele iseenda omaduste peegeldamisega, siis on ta õigel teel. Tammet toob välja ka antiteetilise identiteediloome viis diskursiivset strateegiat, millest üks sobib selle narratiivi puhul suurepäraselt: pahede ennetav projitseerimine.

Pahede projitseerimisel saab „teisele“ peegeldada ebakõlad, mis võiksid ohustada loodud identiteedi sisemist ühtsust. See kinnistab ka Venemaa juhtkonna võimu – projitseerimine loob vastanduse ja näitab, et riigijuhid tegutsevad õige eesmärgi nimel. Venemaa väidetavalt toimib vastavalt ÜRO loomisel paika pandud reeglitele, samas kui ülejäänud maailm selle narratiivi järgi rikub neid reegleid pidevalt ja karistamatult.

Projitseerimine lubab ka välispidiseid etteheiteid tõrjuda – halvad omadused ja käitumismustrid on ju juba vastasele omistatud, tema on nendes süüdi.

Riigisiseselt on seega eesmärgiks legitimeerida Venemaal valitsevat korda, rahvusvaheliselt on aga sihiks delegitimeerida lääne riigikorda nii oma kodanike, kolmanda maailma elanike kui ka kaasatundvate läänlaste silmis. Samuti liidab see ühises võimu kuritarvitamises ka Venemaa eri tasandi ametiisikuid.

 

Kuidas sellel praegu läheb?

Venemaa räiged sõjakuriteod Ukrainas, massilistest hukkamistest kuni laste Venemaale küüditamiseni, ei tohiks enam kellelegi illusioone jätta, nagu oleks tegemist inimõigustest lugupidava riigiga. 

Ukrainas aset leidev on aga ainult üks Venemaale omase inimõiguste eiramise vorme. Häbitu ja süstemaatiline inimõiguste rikkumine on Vene riigikorralduse lahutamatu osa. Seda poliitikas, kus vastaseid häbitult taga kiusatakse ja represseeritakse nii riigi kui ka kohalike võimude tasandil, aga ka majanduses, kus jõustruktuuride korruptiivne ärakasutamine on muutunud ärikultuurituse osaks.

Briti ajakirjanik Peter Pomerantsev töötas aastatel 2001 kuni 2010 Venemaal teleprodutsendina. Sellest perioodist kirjutatud memuaaride „Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Seiklused tänapäeva Venemaal“ (2014, e.k 2015) üks peatükke kannab ilmekat nime: „Ja siis sa tõused üles ja ennäe imet – sind on süüdi mõistetud“.

Mainitud peatükki tasub tsiteerida pikemalt (Heija-Liis Ristikivi tõlkes): „Seda kutsuti haaranguks ja see oli kõige tavalisem firmade ülevõtmise viis Venemaal, aastas registreeriti enam kui sada sellist juhtumit. Äririvaalid või ametnikud – need on juba ammu üks ja sama – maksavad turvateenistustele, et mingi firma juht arreteeritaks; kui juht on vanglas, konfiskeeritakse dokumendid ja registreerimistunnistused, firma registreeritakse ümber teistele omanikele ja selleks ajaks, kui algne omanik vanglast vabaneb, on uued omanikud firma ostnud, müünud ja laiali jaganud. Taolisi „haaranguid“ toimub kõigil tasanditel, alates tipust (Kreml arreteerib näiteks mõne naftakompanii omaniku, nagu näiteks Mihhail Hodorkovski, siis aga annab kompanii üle Presidendi sõpradele) kuni alla välja, kus kohalikud politseiülemad võtavad üle mööblipoe. Õigus sedasi käituda liitis ühte suure „võimuvertikaali“, mis ulatus presidendist kõige madalama liikluspolitseinikuni.“

Sellises keskkonnas pole loomulikult võimalik rääkida õigusriigist. Justiitssüsteem on selles vaid üks korruptiivse võimu teostamise vahendeid. „Õigusmõistmise“ hammasrataste vahele sattunud inimese parim lootus on tavaliselt see, et ta suudab üles leida ametiisiku, kes on tema tagakiusamise taga ja suudab ära osta kas tolle või siis kellegi, kellel on võimu sundida toda oma tegevust lõpetama.

Pomerantsev kirjeldab: „Head advokaadid ei olnud mitte need, kes suutsid sind kohtus kaitsta – otsused olid ette ära tehtud –, vaid need, kellel olid õiged sidemed ja kes teadsid, keda õigussüsteemis ja vastavas ministeeriumis määrida. See oli keeruline mäng: maksa kinni vale inimene ja sa pole muud kui raha tuulde loopinud. Tuli leida tõeline otsustaja. Ja kärmesti ilmus terve hunnik vahendajaid, kes soovisid sind veenda, et nemad ja ainult nemad teavad, kuidas õiget inimest kinni maksta.“

Kui nõukogude ajal toimusid inimõiguste rikkumised valdavalt ideoloogiliste põhjendustega – sageli ka siis, kui selle taga oli tegelikult mõni teine, näiteks omakasupüüdlik majanduslik kaalutlus, siis nüüdisaja Venemaal on ka sellise ideoloogilise kattevarjuga kehvem. Seda enam tuleb enda vigasid teistele peegeldada. Nii ongi Venemaa retoorika endiselt jäänud samaks. Läänemaailma väiksemad eksimused puhutakse suureks, oma räiged rikkumised vaikitakse maha.

Markii de Custine leidis, et Venemaa on „vangla, mille võti on keisri käes“. Taaskord, asendame selles lauses keisri Putiniga ja see kehtib ka tänapäeval.

 

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.