Narratiiviröntgen: Krimm on põline vene ala?

Kellel on ajaloole tuginedes õigus pidada Krimmi poolsaart endale kuuluvaks ja kas võib tõele vastata Kremli väide, et Krimm on tegelikult põline vene ala – narratiiviröntgen valgustab läbi ja selgitab välja.

Musta mere ääres asuv Krimmi poolsaar on olnud oluline strateegiline piirkond tuhandeid aastaid ning sellel on olnud läbi aegade erinevaid valitsejaid. Oma väga eriline roll on sel 27 000 ruutkilomeetri suurusel maalapil ka Venemaa loomismüüdis.

Kuidas sündis lugu Krimmi kuulumisest Venemaale?

Algupäraselt steppide rändrahvastega asustatud Krimmi poolsaare koloniseerisid juba 7. sajandil eKr antiiksed kreeklased. Järgmise pooleteise aastatuhande vältel jäi Krimm suures osas kreeka kultuuriga seotuks, olles erinevate hellenistlike riikide ning seejärel Bütsantsi impeeriumi kontrolli all. Siiski olid poolsaare erinevad osad erinevatel aegadel hõivatud mitmete eri rahvaste poolt. Näiteks juudid asusid Krimmi juba antiikajal ning moodustavad piirkonnas tänagi mitu erinevat kogukonda.

Keskaegsete kroonikate kohaselt vallutas Kiievi suurvürst Vladimir Svjatoslavitš 988. aastal Bütsantsi valduses olnud Hersonesose linna Krimmis. Väidetavalt just seal võttis ta pärast abiellumist Bütsantsi keisri Basileios II õe Annaga vastu ka ristiusu, pannes sellega aluse Kiievi-Venemaa ristiusustamisele.

Bütsantsi impeeriumi nõrgenemisega vallutas Krimmi Mongoli Kuldhord. Peagi võttis separatistlik Krimmi khanaat poolsaarel kontrolli enda kätte ja hiljem sai sellest Osmanite impeeriumi protektoraat. Tsaari-Venemaa liitis Krimmi endaga 1783. aastal ning keisrinna Katariina Suur rajas seejärel sinna Vene Musta mere laevastiku kodubaasina Sevastopoli, mis on praegu Krimmi suurim linn.

Sarnaselt Vladimir Putinile armastas ka Katariina Suur ajalugu ja nagu Putinil, oli ka temal vaja legitimiseerida Vene nõudmist poolsaarele ja teistele lõunapiiril vallutatud aladele, mida ta nimetas Novorossiaks (Uueks Venemaaks). Katariina tellis muistse linna Hersonesose otsimise, mis lõpuks leiti Krimmist, Sevastopoli lähistelt. Sellega tekkis Venemaal poolsaarele justkui ajalooline õigus, mis tugines Kiievi suurvürst Vladimiri ristimisele ja toonasele sõjalisele võidule.

Mida see lugu räägib?

Kiievi suurvürst Vladimir ei olnud loomulikult moskoviit, kuid Katariina Suure ajal valitses Vene impeerium ka Kiievi üle ning esitles end Kiievi-Venemaa järglasena. Keisrinna nägi Venemaad ka Bütsantsi impeeriumi järglasena ning unistas Konstantinoopoli vallutamisest türklaste käest. Seetõttu oli Krimmil Katariina ajastul loodud müüdis kaks erilist tähendust – kui Vene kristluse sünnikoht ning kui koht, mis ühendas Bütsantsi ja Vene impeeriumi läbi muistse Kiievi-Venemaa.

Just selle viitas Kremli peremees Vladimir Putin oma 18. märtsil 2014 pärast Krimmi annekteerimist peetud kõnes, öeldes et poolsaarel on Venemaale “püha ja tsivilisatsiooniline” tähendus.

Krimmi venestamine algas juba Katariina Suure ajal, kes rajas sinna uusi linnu ning asustas värskelt vallutatud piirkonda ümber slaavi talupoegi. Krimmi tatarlasi kiusati taga, endistel omanikelt võeti maad ja jagati need Vene aadlikele. Venestamine kiirenes veelgi 20. sajandil, kui Hitleri genotsiid ja Stalini terror põhjustasid Krimmi juutide holokausti ning Krimmi tatari, armeenia, bulgaaria ja kreeka päritolu elanike küüditamise.

Ajaloolane David Keys kirjutab oma Postimehes avaldatud loos, et ligi 200 000 inimest saadeti laagritesse keset kõrbelist Nõukogude Usbekistani ja mujale kaugetesse piirkondadesse ning vähemalt 40 000 inimest suri küüditamise käigus ja selle järel. Maale, kust tatarlased olid välja aetud, asustati kümneid tuhandeid venelasi. Alles siis muutus Krimm valdavalt venekeelsete elanikega asustatud territooriumiks.

Putini sõnul on Krimm aga alati olnud “Venemaa lahutamatu osa” ning selle üleandmine Nõukogude Ukrainale 1954. aastal oli viga. Kui see pärast Nõukogude Liidu lagunemist Ukraina koosseisu jäi, oli see tema hinnangul lihtsalt Venemaa “röövimine”. Putini väitel kannatas Krimmi rahvas sellest ebaõiglusest ning eriti mõjutas neid Ukraina valitsuse katsed neid “assimileerida”, võttes neilt “ajaloolise mälu” ja “emakeele”.

Kremli narratiiv väidab, et Krimm on alati olnud Venemaa osa ning selle annekteerimine Venemaa poolt 2014. aastal parandas lihtsalt ajaloolise ebaõigluse. Samuti väidab see, et ühinemine Venemaaga oli Krimmi elanike tõeline enesemääramisakt.

Kellele see suunatud on?

Eelkõige on see suunatud venekeelsele kogukonnale nii Venemaal kui mujal. Juttu Krimmist kui Venemaa põlisest alast tuleb vaadata koos narratiiviga “vene maailmast”, mida analüüsis varasem narratiiviröntgen. See viitab Venemaa muistsele võimsusele ning annab õigustuse impeeriumi taastamisele. End venelasena identifitseerivad inimesed saavad koduste probleemide asemel keskenduda oma riigi võimsusele ja väärikale ajaloole.

Teisalt on see suunatud ka rahvusvahelisele üldsusele. 2014. aastal õnnestus Venemaal Krimm suurema kärata edukalt annekteerida. Lääneriikide vastus jäi hambutuks ilmselt osaliselt just seetõttu, et Kremli narratiiv Krimmist kui põlisest vene alast ei olnud räägitud päris kurtidele kõrvadele.

Narratiiv, et Venemaa lihtsalt võttis tagasi selle, mis juba oli tema oma, kõnetas mitmeid lääne poliitikuid. Ameerika Ühendriikide president Donald Trump ütles 2018. aastal G7 liidritele, et “Krimm on Venemaa, sest kõik, kes seal elavad, räägivad vene keelt”. See oli kooskõlas tema varasema avaldusega, et “Krimmi elanikud, nagu ma olen kuulnud, eelistaksid pigem olla Venemaaga kui seal, kus nad olid.”

Euroopas on samuti rühm peamiselt parempopulistlikke parteisid ja poliitikuid, kellel on tugevad sidemed Kremliga ning kes propageerivad “Krimm on Venemaa” narratiivi. Saksamaal nõustus Alternatiiv Saksamaale (AfD) Putini väitega, et Krimmi minek Venemaale oli vastus “tõelisele avalikule tahtele”. Prantsusmaal esines sarnane retoorika Rahvusliidu juhi Marine Le Peni suust, kui ta ütles, et “Krimm oli alati Venemaa”. Itaalia tollane asepeaminister Matteo Salvini väljendas samasugust seisukohta, eitades, et 2014. aasta referendum oli pettus, ning lisades, et “on mõningaid ajalooliselt Venemaa kultuuri ja traditsioonidega seotud piirkondi, mis õiguspäraselt kuuluvad Venemaa Föderatsioonile”.

Mis on selle eesmärgid?

Kui Krimmi hõivamine õnnestub Venemaal läbi ajaloolise nõude legitimiseerida, avab see tõelise Pandora laeka. Kui Krimm kuulub Kiievi suurvürsti ristimise tõttu Venemaale, siis on Venemaal õigus otsustada ka Kiievi ja kogu Ukraina saatuse üle. Selle loogika kohaselt, mida Putin on korduvalt väljendanud mitmetes artiklites ja kõnedes, on venelased ja ukrainlased üks ja sama rahvas, ainult et Venemaa on parem ja tugevam.

Putini ajaloohuvi arvestades on tal kindlasti ka isiklik ambitsioon minna ajalukku suure juhina, kes taastas Vene impeeriumi endise vägevuse, alustades sellest, et tõi “koju tagasi” Krimmi. Krimmil on keskne roll Venemaa imperialistlikus ideoloogias ja propagandas, mis jätkab poolsaare mitmekesise ajaloo kustutamist ning esitab venelasi sealsete põliselanikena.

Kuidas sellel praegu läheb?

Venemaal on narratiiv Krimmist kui põlisest vene alast hea tervise juures ning seda levitavad jätkuvalt kõik Kremli propagandakanalid.

Ka läänes on narratiiv “Krimm on Venemaa” mõjutanud mitmeid mõjukaid poliitikakujundajaid, kes on pooldanud selle tunnustamist Vene osana, eriti kui see oleks osa suuremast kokkuleppest. Krimmi tunnustamine osana Venemaast olevat lahendus, mida väidetavalt soovitas president Trumpile Henry Kissinger. Sarnaselt esitleti toonasele Trumpi riiklikule julgeolekunõunikule Michael Flynnile “rahuplaani”, mis lubaks Krimmi Venemaale rentida 50 või 100 aastaks.

Venemaa suuremahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal muutis selle narratiivi demokraatlike lääneriikide poliitikakujundajate jaoks siiski märksa raskemini seeditavaks ning mitmed seda varem toetanud inimesed on tunnistanud oma eksimust.

Vene keisrinna Katariina II allkirjastas Krimmi annekteerimise manifesti Vene impeeriumi poolt alles 1783. aastal ning juba 1954. aastal liitus Krimm Ukrainaga. Arvestades, et kolme aasta jooksul oli Krimm okupeeritud hitlerliku Saksamaa poolt, selgub, et poolsaar kuulus Venemaale vaid 168 aastat. Näiteks Osmanite impeeriumi valitsemise all oli poolsaar palju kauem – umbes kolm sajandit – nii võiks ju hoopis Türgi Krimmi enda omaks pidada?

Samas olid 13. kuni 15. sajandini Venemaa territooriumid mongolite võimu all. Selle loogika järgi peaks Venemaa loovutama suurema osa oma maadest, kuna need kuulusid sajandeid teistele riikidele ja impeeriumidele.

Kaasaegses maailmas elamise hea külg on siiski, et riigipiirid on rahvusvahelisel tasandil kindlaks määratud ja kellelgi ei ole õigust neid ühepoolselt vägivaldselt muuta.

De facto on Krimm praegu aga Venemaa võimu all ning tegelik tõehetk saabub siis kui selgub, millistel tingimustel sõlmitakse rahu Ukrainas.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.