Miljardid Venemaa propagandale

Valitsus kavatseb tõsta ajakirjanduse käibemaksu viielt protsendilt üheksa protsendini. Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi ütles uudist kommenteerides, et “Käibemaksu tõus tuleb ajal, mil Venemaa investeerib üha rohkem raha Eesti inimeste mõttemaailma mõjutamisse valepropaganda, valefaktide ja muude meetoditega ning just meedial on oluline roll nende tuvastamisel, ümberlükkamisel või paljastamisel.”

Tõepoolest, paar päeva enne ajakirjanduse käibemaksu tõstmise otsust sai teatavaks, et Venemaa presidendi administratsiooniga seotud Internetiarenduse Instituut (Институт развития интернета” (ИРИ)) jagab 2023. aastal toetuste näol välja 20 miljardit rubla “isamaalise sisu” loomiseks.

Kõigepealt summast. Niisiis, 20 miljardit rubla, mis on ligikaudu 220 miljonit eurot (1 euro = 88,96 rubla). Võrdluseks: Vene filmifond jagab sel aastal 12 miljardit rubla ehk 131 miljonit eurot. Üks soomustatud jalaväe masin BMP-3 maksab 85 miljonit rubla (930 tuhat eurot), moodsaim T-90M “Läbimurre” maksab keskmiselt 300-330 miljonit rubla (3,3 miljonit eurot). Venemaa rahvaarv 2022.a seisuga on 143 054 637 inimest. Ühe elaliku kohta umbes 1500 rubla või poolteist eurot.

Mis on 220 miljonit eurot Eesti kontekstis? Selle aasta eelarves on palgatõusuks ette nähtud 243 miljonit eurot. Ja peretoetuste eelarve on suurenenud 177,1 miljoni euro võrra. Järgmisest aastast eraldatakse 41 miljonit eurot eestikeelsele haridusele üleminekuks. 1,5 eurot ühe Eesti elaniku kohta on 2 miljonit eurot.

Mida nende miljarditega tehakse?

2. juunil 2023 avaldas ИРИ Aleksei Goreslavski juhtimisel “rahvusliku sisu” loomise konkursi tulemused. 10 miljardit rubla läheb 163 projektile (eelmisel aastal oli neid umbes sada, kokku üle kolme miljardi rubla). Pealkirjade hulgas on “Ramzan. Ahmat – Venemaa võim” (“Рамзан. Ахмат – Сила России”), “Vene kood. Suveräänne tulevik” (“Российский код. Суверенное будущее”) ja „Vene pärand. Kojutulek” (“Русское наследие. Возвращение домой”) on dokumentaalfilm Donbassi arhitektuurimälestiste saatusest. Lisaks sellele said stipendiumi film “Valmistatud rinde jaoks” (“Сделано для фронта”), mis räägib rindel abiks olevatest ettevõtjatest, “Naised Z” (“Женщины Z”), mis räägib naistest relvajõududes, “OMAd” ( “СВОи”) ja projekt “Kes läksid, kuidas läheb?” (“Уехавшие, как вы там?”).

ИРИ raha eest tootis Premier Streaming filmi “Ajaloo värv” (“Цвет истории”), värvilise Suure Isamaasõja kroonika. Filmirežissöör Alexander Hant juhendas projekti “meie aja kangelastest” nimega “Venemaa Odüsseia” (“Россия-Одиссея”). Toetuse said saate “Lase ma ütlen!” (“Дайте сказать!”) autorid YouTube’is.

Internetiarenduse Instituut eraldas raha telesaatejuht Anton Krassovski saadete tootmiseks, aga ka saatesarja “Ilus Venemaa bla-bla-bla” (“Прекрасная России бу-бу-бу”) avaldamiseks riiklikus telekanalis RT.

Kes otsustab?

Toetuskonkursside võitjad kinnitavad ИРИ nõukogu liikmed, kuhu kuuluvad Venemaa presidendi administratsiooni asejuhataja Sergei Kirienko, Venemaa presidendi avalike projektide osakonna juhataja Sergei Novikov, riigiduuma kultuurikomisjoni esimees Elena Jampolskaja, Aleksei Goreslavski ja RT peatoimetaja Margarita Simonjan. Novikov on Kirijenko kauaaegne kaastöötaja  (nad töötasid koos korporatsioonis Rosatom), kes jälgib Venemaa filmide ja telesarjade tootmist presidendi administratsioonist, nagu on öelnud üks voogedastusplatvormi töötaja ja kinnitas üks Moskva stsenarist.

Meduza paljastab üksikasjad

Venemaa võimud kulutavad igal aastal kümneid miljardeid rublasid propagandafilmidele, seriaalidele, meediaprojektidele ja videomängudele – “patriootlikule sisule”. Alates Venemaa sissetungist Ukrainasse on väga suur osa sellest pühendatud sõja ülistamisele, kusjuures “isamaalise sisu” osakaal kasvab samuti kiiresti. Propagandale kulutatud kolossaalsete summade peamine ja helde jagaja on just Internetiarenduse Instituut. Seda juhib Aleksei Goreslavski, endine Kremli-meelne meediajuht ja 2014. aasta Lenta.ru mahasurumise osaline.

Internetiarenduse Instituudiga koostööd teinud produtsent kirjeldab praegust olukorda järgmiselt: “Pärast sõja algust sai eraettevõtetel raha loovuse jaoks otsa, kuid ИРИ sai raha ainult juurde. Nüüd lähevad kõik nende juurde raha pärast – nii putinlased kui ka need, kes aasta tagasi panid oma profiilipildile valged tuvid ja said siis aru, et nad peavad millestki elama.”

Internetiarenduse Instituut loodi 2015. aastal, et “luua dialoog valitsusega kõigi interneti ökosüsteemi osalejate vahel”. Projekti algatasid Venemaa elektroonilise kommunikatsiooni toonane direktor Sergei Plugotarenko ja tema sõber ja kolleeg Sergei Grebennikov, kes oli toona Regionaalse Avaliku Internetitehnoloogiate Keskuse juht. ИРИ asutajateks olid ka haridus- ja teadusministeerium, Putini algatatud Interneti-algatuste arengufond (IIDF) aga ka Vene Föderatsiooni presidendi kurikuulus endine nõunik German Klimenko.

2015. aasta mais andis Putin instituudile ülesandeks töötada välja 10-aastane Interneti arendamise programm. Sügiseks sai programm valmis – ja internetitsensuuri uuriva sõltumatu organisatsiooni RoskomSvoboda sõnul osutus see “äärmiselt kahemõtteliseks”. Muu hulgas mainiti mõisteid “küberpiirid” ja “digitaalne suveräänsus” – RoskomSvoboda ekspertide hinnangul ei teeni Venemaa interneti arengut.

Kõik muutus, kui Vene Föderatsiooni presidendi administratsiooni saabus Rambler&Co meediavaldusettevõtte endine tippjuht ja valitsusmeelne juht Aleksei Goreslavski. Instituut kuulutas peagi välja konkursi “rahvusliku sisu” tootmiseks, määratledes selgelt projektide teemad: “meie päevade kangelased ja põhjused uhkust tunda”, “riigi stabiilne areng” ja “riiklike huvide kaitse”.

Loo moraal?

Instituudi rahale võivad võrdselt pretendeerida nii Putini poliitikat toetavad ja Venemaal tööd jätkavad kui ka sõja või mobilisatsiooni tõttu riigist lahkunud. “Nad on mitmekesi: neil on nüüd rahumeelsed projektid “õigete perekondlike väärtustega” ja seal on rajad sõjaga seotud riiklike huvide edendamiseks. Neil on kõik õnnelikult kõrvuti ja kasulik,” spekuleerib üks Venemaa voogedastusplatvormi töötaja ИРИ tööpõhimõtete kohta. “60% isamaaline, 40% sotsiaalne,” kirjeldab taotluste suhet instituudi konkursikomisjoni liige: “Sajast taotlusest kaheksa on koolide kiusamisvastastele projektidele, viis on ajaloolistele tegelastele, lisaks kümmekond taotlust, milles osaleb (Sergei Šoigu väimees) Aleksei Stoljarov.”

“Nad (ИРИ juhtkond) ei ole huvitatud sõjafilmide tegemisest,” väidab üks instituudiga koostööd teinud produtsent. “Pealegi, kui neile midagi sellist välja pakuti, siis nad ütlesid: me ei taha otseselt sõjast rääkida, meie ühiskond on niigi pingeline, me tahame teha midagi meeliülendavat.”

Inimesed, kes teevad praegu ИРИ-ga koostööd (või kes on seda varem teinud), selgitavad oma motivatsiooni erinevalt – kuid kõige sagedamini räägivad nad rahast. “Kas oli võimalik jätkata ilma ИРИ koostööta? Tõenäoliselt jah, keegi ei sundinud mind selleks. Kas ma saaksin selle asemel tööd Dixie poes? Arvatavasti küll. Kas ma tahan seda teha? Tõenäoliselt mitte. Mul on teatud arv ülalpeetavaid, neid tuleb toita,” arutleb Rambler & Co töötaja vestluses uurimuse autoritega.

Muideks, Balti riikidest annab annab suure osa reklaamirahast Venemaa propagandale just Eesti. Ja reklaami maht Eesti meedias on hetkel 2006. aasta tasemel – umbes 100 miljonit eurot.

Kuvatõmmised on pärit loos kasutatud allikatest.