Narratiiviröntgen: Suur Isamaasõda

Valgustame seekordses narratiiviröntgenis läbi ühe tänase Venemaa tüvimüüdi – loo Suurest Isamaasõjast ja nõukogude rahva ennastohverdavast võidust Euroopa rahvaste vabadust ihaldanud fašistlike röövvallutajate üle.

Nõukogude Liit vabastas Suure Isamaasõja käigus oma kangelaste vereohvri hinnaga Euroopa fašismi pruunist katkust ning selle eest peaks kogu maailm Venemaale kui toonase superriigi õigusjärglasele aegade lõpuni tänulik olema. Just sellist juttu on endise Nõukogude Liidu territooriumil räägitud Teise maailmasõja lõpust alates ning Venemaa propagandakanalitest voolab seda narratiivi katkematu jõena tänapäevani.

Kuidas sündis lugu Suurest Isamaasõjast?

Termin “isamaasõda” (vene keeles Отечественная война) tuli esmakordselt kasutusele juba 1844. aastal ja tähistas 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda. See on leitav Vissarion Belinski esseest “Vene kirjandus aastal 1843”, mis esmalt avaldati vene kirjandusajakirja Otechestvennye Zapiski 32. köites.

Pärast 1914. aastat rakendati seda väljendit Esimese maailmasõja kohta. Seda nime kandis eriline sõja-aegne Peterburis ilmunud ajakirja “Teater ja elu” (Театр и жизнь) lisaleht ning sellega viidati Esimese maailmasõja idarindele, kus Venemaa võitles Saksa Keisririigi ja Austria-Ungari Keisririigi vastu.

Mõiste tänases tähenduses võttis selle esmakordselt kasutusele Nõukogude ajalehe Pravda toimetaja Yemelyan Yaroslavski 23. juunil 1941, päev pärast seda, kui natsi-Saksamaa ründas Nõukogude Liitu. Pealkirja “Nõukogude rahva Suur Isamaasõda” (Великая отечественная война советского народа) kandis tema sulest ilmunud pikk artikkel. Punaimpeeriumi toonane juht Jossif Stalin kasutas seda ka oma 1941. aasta 3. juulil peetud raadiopöördumises Nõukogude rahvale.

1942. aasta mais asutas Nõukogude Liit Isamaasõja ordeni, mida anti sõjas toime pandud kangelastegude eest. Teise maailmasõja lõppedes muutus narratiiv Suurest Isamaasõjast Nõukogude Liidu üheks tüvitekstiks, mida kinnistati religioosse pühendumusega lugematutes sõjafilmides, seriaalides, raamatutes, patriootlikes lauludes, meenutati kõikvõimalikel pidulikel üritustel, õpetati igal haridusastmel, näidati kõigis muuseumides, millele püstitati igasse asustatud punkti monumente, süüdati igavesi tulesid ja viidati igapäevaselt raadios, televisioonis ja ajalehtedes.

Mis lugu see meile räägib?

“Suure Isamaasõja” narratiiv pühitseb võitu hitlerliku Saksamaa üle 1945. aastal kui ajaloo kõige olulisemat sündmust, kujutades seda pöördepunktina, mis tõstis Nõukogude Liidu superriigi staatusesse. See müüt kannab ka tugevat messianistlikku sõnumit: see kujutab Nõukogude Liitu riigina, mis täitis ainulaadse missiooni maailma päästmisel absoluutsest kurjusest. Euroopa eksisteerib selle käsitluse kohaselt täna üksnes tänu nendele nõukogude sõduritele ja ohvitseridele, kes maksid Euroopat fašismi pruunist katkust vabastamisel ülimat hinda.

2021. aasta 9. mai võidupäeva kõnes ütles Venemaa riigijuht Vladimir Putin: “Nõukogude rahvas /…/ vabastas Euroopa riigid pruunist katkust.” Üheksa aastat varem, 9. mail 2012. aastal kuulutas ta: “Meie riik /…/ pakkus vabadust maailma rahvastele.” Ja 2022. aasta 24. veebruari telepöördumises põhjendas Putin sissetungi Ukrainasse vajadusega jätkata Venemaa ajaloolist missiooni maailma fašismist vabastajana “Teise maailmasõja tulemus on püha.”

See narratiiv räägib meile loo rahuarmastavast hiiglasest, kes ise kindlasti ühtki sõda ei alusta, kuid vajadusel need kõik lõpetab. Stalinistliku ajalookäsitluse kohaselt, mille Venemaa tänased peremehed on üle võtnud ja seadustesse raiunud, tungis natsi-Saksamaa reeturlikult kallale rahuarmastavale Nõukogude Liidule, kes oli lihtsalt sunnitud oma piire kaitsma ning seejärel ka teisi Euroopa rahvaid abistama, omamata vähimatki soovi kedagi vallutada või oma tahtele allutada.

Selle loogika järgi protesteerib Venemaa järjekindlalt ja taunib kriitilisi hinnanguid Nõukogude Liidu välispoliitikale, nimetades valeks nii enne sõda sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti – seega eitades Nõukogude Liidu kaasvastutust sõja puhkemise eest – kui ka sõja käigus toime pandud rünnakuid Poola ja Soome vastu, Balti riikide annekteerimist, umbes 22 000 Poola sõjaväelase ja intelligendi hukkamist Katõni veretöös, massilist terrorit Nõukogude Liidu kodanike ja uute annekteeritud alade elanike vastu jms.

Narratiiv kujutab nõukogude armee rolli naaberriikides aastatel 1944-1945 kui selget vabastajat natsi-Saksamaa okupatsioonist. Aastaid on Moskva protestinud väidetavate “ajaloolise tõe moonutuste” vastu Venemaa naabrite poolt, kes keelduvad aktsepteerimast “vabastamise” triumfeerivat retoorikat.

Kellele see suunatud on?

Suure Isamaasõja narratiivil on kolm peamist sihtrühma. Eelkõige oli see ajalooliselt ja on ka täna suunatud siseriiklikuks kasutamiseks. Kuidagi pidi ju oma kodanikele selgitama enam kui 20 miljonit sõjas ja repressioonides hukkunut. Sellel hiiglaslikul inimelude kaotusel ning sõjas saadud ühiskondlikul traumal pidi olema mingi püha eesmärk, et muuta see vähegi talutavaks. Sama mündi teise poolena tuli kindlasti distantseeruda kõigest, mis võiks viidata kaasvastutusele sõja puhkemises.

Nõukogude kangelassõduri, Euroopa vabastaja narratiiv kasvatab üha uusi põlvkondi kodanikke, kes on vajadusel valmis relva haarama ja isamaa eest sõtta minema ning kujutletava fašismi vastu ka võõrastes riikides kangelaslikult võitlema. Ning ka kaotusi taluma, sest need on ju püha, õiglase eesmärgi nimel, nagu talusid pühakuteks maalitud esivanemad Suures Isamaasõjas. See annab inimestele võimaluse ka ennast identifitseerida suure ja võimsa riigi kodanikena, kes alistas fašismi ja kelle ees kogu maailm peaks tundma tänuvõlga. Kuna 1945. aasta võit on tegelikult ainus ajalooline sündmus, mis kõnetab suurt osa ühiskonnast, aitab see ületada – vähemalt osaliselt – nõukogude ajast pärit sotsiaalset killustumist, et venelased tunneksid end ühtsena ja toetuksid valitsusele.

Teise sihtrühma moodustavad postsovetlikud ühiskonnad ja välisriikides elavad kaasmaalased. Venemaa kasutab “Suure Isamaasõja” narratiivi ja räägib relvavendlusest, et toetada oma “vene maailma” narratiivi, millest oli juttu varasemas narratiiviröntgenis. Ühtlasi halvustatakse sellega Venemaa hegemoonia vastaseid, seostades neid “fašistidega”. Selle eesmärk on sundida naabreid majanduslikule, poliitilisele ja sõjalisele integratsioonile Venemaaga. Siiski pole see strateegia seni toonud kaasa märkimisväärseid tulemusi ja sageli osutunud kontraproduktiivseks.

Kolmas sihtgrupp on “kollektiivne lääs”, st Euroopa ja Ameerika Ühendriikide poliitiline eliit ja ühiskonnad. Neile maalib see pildi riigist, mis vaatamata hiiglaslikele kaotustele suutis end mobiliseerida ja üle laibamägede lõpuks ikkagi võidule kõndida. Kas Venemaa kaotas sõjas 20 või 27 miljonit inimest – suurim sõjaohvrite arv oli see sõjas osalenud riikidest igal juhul, jäädes isegi protsentuaalselt alla üksnes Poolale (ja võibolla Leedule). Ja lõpuks on läbi ajaloo olnud ka Läänes inimesi, kes seda narratiivi uskudes on tundnud tänu- või süüvõlga Nõukogude Liidu ja selle õigusliku järglase Venemaa ees fašismi üle saavutatud võidu pärast.

Mis on selle eesmärgid?

Venemaa mälupoliitika koosneb ideedest ja tavadest, mis on loodud selleks, et kujundada kollektiivset mälu ja ajaloolist diskursust viisil, mis teenib valitseva eliidi poliitilisi huve.
Messianistlik müüt maailma päästmisest absoluutsest kurjusest peaks varjama Nõukogude ajaloo tumedamaid peatükke ning õigustama kõiki eilseid, tänaseid ja homseid Nõukogude või Vene sõdu ja sõjalisi sekkumisi, Ungarist, Tšehhoslovakkiast ja Afganistanist alates ning Süüria ja Ukrainaga lõpetades. Vastavalt praegusele neo-nõukogude tõlgendusele olid kõik need sõjalised tegevused puhtalt kaitseotstarbelised ja välisteguritest põhjustatud.

Aja jooksul on Suure Isamaasõja narratiivil rõhk liikunud üha rohkem sõjalisele, triumfaalsele poolele, jättes sõja inimliku mõõtme tähelepanuta. Sõda seostatakse pigem võimsate sõjaväeparaadide kui rahva kannatustega. Riiklik propaganda uhkeldab sõjaliste ja patriootlike sümbolitega, mis sageli viib sõjateema karnevaliseerumisele ja trivialiseerumisele ühiskonnas ning avalikkuse osalemisele tugevalt ideologiseeritud rituaalides. Selle üldine eesmärk on panna narratiivist mõjutatud inimesed nägema jõu kasutamist loomuliku ja õigustatud vahendina Venemaa välispoliitikas. Ja neid endid vajadusel selle poliitika täideviijatena.

Suure Isamaasõja narratiivi keskmes on, nagu nimigi viitab, läbi aegade olnud eelkõige nõukogude sõduri vaprus ja ennastsalgavus, nõukogude juhtide geniaalsus ning nõukogude rahva vaprus raskuste talumisel. Liitlaste roll võitluses fašismiga on olnud pigem tagasihoidlik ning see on ajas järjest vähenenud. Täna ei räägi Kremli propagandakanalites keegi liitlaste massiivsest majanduslikust abist Nõukogude Liidule. Sõnum on selge – me saame üksi hakkama, kõigi raskuste kiuste – kannatame ära ja lõpuks võidame ikkagi.

Kuidas sellel praegu läheb?

Nõukogude impeeriumi lagunedes tekkis stalinistlikusse “Suure Isamaasõja” ajalookäsitlusse ajutine mõra. Venemaa lühiajaline avatuse ja demokraatia periood möödunud sajandi 90. aastate esimesel poolel avas üürikeseks ajaks osaliselt ka Vene kaitseministeeriumi arhiivid. See võimaldas neile juurde pääsenud vene ajaloolastel (P. Aptekar, M. Meltjuhhov, T. Bušujeva, M. Solonin, B. Sokolov, D. Hmelnitski, A. Gogun, J. Felštinski, A. Pronin, L. Lopuhhovski, V. Bešanov jt) avastada suurel määral tõe NSV Liidus 1939.–1941. aastal toimunu kohta, kirjutab erukindral Ants Laaneots oma 2020. aastal ilmunud artiklis.

Putini Venemaal pöörduti siiski üsna kiiresti stalinistliku ajalookäsitluse juurde tagasi ning Venemaa Föderatsiooni praegune riikliku julgeoleku strateegia kirjeldab katseid “revideerida Venemaa rolli ajaloos” kui ohtu riigi turvalisusele. 2014. aastal võttis Venemaa parlament vastu seaduse, mis kriminaliseerib “tahtlikult valeinformatsiooni levitamise Nõukogude Liidu tegevuse kohta Teise maailmasõja ajal”. Selle eest võib määrata kuni viieaastase vangistuse.

Mõned erinevused nõukogude ajaga võrreldes siiski on. Kui kuni 1980. aastate lõpuni eitasid nõukogude võimud järjekindlalt Teise maailmasõja puhkemiseni viinud Molotov-Ribbetropi pakti salaprotokollide olemasolu, mis jagasid Kesk- ja Ida-Euroopa Saksamaa ja Nõukogude mõjusfäärideks, siis Putini Venemaal on suhtumine sellesse pakti muutunud üha positiivsemaks. 2015. aasta mais, ühisel pressikonverentsil Angela Merkeliga, kiitis Putin seda pakti kindlalt ja ühemõtteliselt, nimetades seda Nõukogude Liidu rahvusliku julgeoleku jaoks eluliselt tähtsaks. 2019. aastal demonstreeriti Teise maailmasõja algust käsitleval näitusel esmakordselt avalikult ka pakti salaprotokollide nõukogude poole koopiat.

Ukrainasse sissetungi eel hoogustus Moskva kanalites fašismivastase võitluse narratiiv ning kui uskuda endist Venemaa presidenti, praegust julgeolekunõukogu aseesimeest Dmitri Medvedjevit, siis käibki Ukrainas praegu midagi Suure Isamaasõjaga võrreldavat. „Ta on ikkagi tubli, see väljasurnud näoga Borrell. Meenus, et meie riik alistas Napoleoni ja Hitleri. Pange tähele, et ta ise tõi välja analoogia. Järelikult on ukronatsid ja Lääne-Euroopa Venemaa vastu võidelnute otsesed järglased. Ja sõda nendega on seega uus isamaasõda. Ja võit on meiega. Nagu 1812. ja 1945. aastal,” teatas ta oma aasta algul postitatud säutsus. Mida kehvemalt käib vene okupatsiooniväe käsi Ukrainas, seda jõulisemalt üritavad Kremli propagandakanalid oma jälgijaid töödelda.

Väljaspool vene diasporaa rühmi on messiaanlik narratiiv nõukogude võidust olnud alati marginaalse mõjuga, kuna kõik teised Teises maailmasõjas osalenud ühiskonnad on välja kujundanud oma terviklikud narratiivid selle konflikti kohta. Need on tänu ajaloolisele uurimistööle ja erinevatele avalikele aruteludele palju vähem eelarvamuslikud ning ideoloogiliselt laetud kui vene narratiiv.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.