Propagandavastast immuunsust ei oma mitte keegi

Käesolev juuni on alanud omamoodi tormiga Eesti sisepoliitikas, mis ärgitas küsimuse selle üle, kuidas määratleda poliitikat mõjutavaid aga erakondadest näiliselt iseseisvaid organisatsioone. Sügisel võetakse käsile seaduseelnõu, mis aitaks viia nende organitsioonide järelvalve ERJK (erakondade järelvalve komisjon) alla. Kas pelgalt paberil olev õigus sellist tegevust reguleerida aitab tõesti kaasa sellele, et valimised oleksid õiglased?

Praeguste meedias kajanud sõnavõttude puhul võib järeldada, et reguleerimise põhieesmärgiks oleks rahastuse läbipaistvus, mis peaks siis justkui peegeldama organisatsiooni toetatud erakondi ja isikuid. Küll ei olesellest mingit kasu päriselt olulisele – kuidas õpetada inimestele selgeks propaganda äratundmise sõnumi ja konteksti järgi. Tavainimene ei hakka kunagi selliste organisatsioonide rahastuses näpuga järge ajama.

Kellel silmas pind, kellel palk?

Võtame näiteks kõige päevakajalisemad organisatsioonid SALK (Sihtasutus Liberaalne Kodanik)  ja SAPTK (Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks). Mõlema organisatsiooni puhul on selgelt läbinähtav, milliseid maailmavaateid ja erakondi nad pooldavad. Mõlemad levitavad oma eesmärkide täitmiseks propagandat. Ja mis kõige olulisem, mõlema jälgijad süüdistavad propaganda levitamises “vastaspoolt”.

. 

Seetõttu oli huvitav näha “skandaalset” artiklit Eesti Ekspressis pealkirjaga “SUUR LUGU | „Võitsime!“ Liberaalne ühendus Salk seadis juba alustades eesmärgiks valimiste mõjutamise”. SAPTK veetud portaal Objektiiv.ee on tavaliselt koht, kuhu selliste pealkirjade jahtimiseks minna. On ju nende esiuudisedki praegu “Valetava teerulliga pole võimalik arutleda” ja “olukorrast riigis valevalitsuse all”. Ekspressi pealkiri on sellega mõistagi pakkunud kõneainet ja veel rohkem radikaliseerimismaterjali “vastaspoolele”.

Suurem osa avalikke ja erakätes olevaid organisatsioone kasutab enda huvide maksma panemiseks “lobiste”, kelle tööks on mõjutada riigikogu saadikute otsuseid. Ka antud Ekspressi artikli autor on tuntud ühe Eesti kunstiturgu mõjutava “lobistina”. See ei ole aga tingimata halb – meie ühiskond toetubki sellistele võimustruktuuridele.

Propaganda pole abstraktne koletis

Kahjuks tundub aga, et meediakirjaoskusest peetakse avalikus ruumis jätkuvalt olulisemaks klikke ja bürokraatiat. Seetõttu on vaja meel de tuletada, et kuigi propagandasaadab meid igal sammul, siis seda ei maksa karta. Enda meelisteemat pooldava propagandaga kokku puutumisel tuleb seda teadvustada ja tunnistada. Ainult nii on võimalik teha otsuseid, mille sõltumatuses saab kindel olla.

Kuvatõmmised on pärit loos kasutatud allikatest.