Narratiiviröntgen: Rahvusküsimus ja Venemaa

Venemaa armastab rõhutada seda, kuidas riigis on väikerahvaste olukord suurepärane. Venemaal polevat olnud kunagi koloniaalseid kalduvusi, kõik rahvad olevat liitunud venelastega vabast tahtest. Küll olevat patused hoopis lääneriigid, kes ahmitsesid kokku kolooniaid ja kellel on praegugi rahvusprobleeme. Need riigid aga, kus on vene rahvusvähemus, kiusavat seda taga.

Kuidas see narratiiv sündis?

Kui terve hulk Vene propagandanarratiive on pärit otsapidi tsaariajast, mõnikord peaaegu muutumatul kujul, siis see on vaid veidi noorem. Tinglikult võib ehk selle alguseks lugeda Lenini ütlust, et Tsaari-Venemaa oli rahvaste vangla.

Tsaari-Venemaa nägi rahvaste enesemääramisõiguses ohtu oma olemasolule ja surus seda maha. Bolševikud aga võtsid vaevalt nädal pärast võimuletulekut, 15. novembril 1917 vastu Venemaa rahvaste õiguste deklaratsiooni. See Venemaa rahvaste enesemääramisõigust, kaasa arvatud õigust Venemaast eralduda ja moodustada oma riik. Ilmselt oli seegi üks põhjuseid, miks punane valitsus kodusõjas valgete üle võidu saavutas.

Pärast bolševike võimupööret loodud Nõukogude Liit püüdis end näidata Tsaari-Venemaale täiesti vastupidises valguses, riigina, kus kõik rahvad elasid sõbralikult koos. Tõenäoliselt sellepärast koosnes internatsionalistlikul ideoloogial põhinev riik omajagu paradoksaalsel moel suuresti rahvuspõhiselt moodustatud allüksustest. Muidugi, selle eelduseks oli loomulikult see väike detail, et piirkond koos elanikega pidi eelnevalt olema Moskvale allutatud. Kui mõni rahvakild lahkuda tahtis, siis oli tegemist natsionalismiga, mis internatsionalistlikus riigis oli mõistagi üks suuremaid kuritegusid.

Nii oligi rahvaste enesemääramisõigus lõpuks tegelikult vaid taktikaline abinõu. See oli vahend vana korra hävitamisel, ent edasiseks lõppeesmärgiks jäi siiski töörahva võimuletulek koos oma avangardiga, bolševikega.

Tegelikkuses rakendas nõukogude võim kõiki tuttavaid kolonialismi võtteid, alates venelaste massilisest ümberasustamisest allutatud piirkondadesse kuni oma majandus- ja haridussüsteemi peale surumiseni. Eesmärgiks oli „arengus maha jäänud“ põlisrahvaste „tsiviliseerimine“. Põlisrahvastel oli lubatud tegeleda oma kultuuriga, teatud piirides muidugi.

Lenin lubas ka kõigile rahvastele omakeelse hariduse, seda isegi kõrgkooli tasemel. Tegelikkus oli muidugi omajagu teine. Kõrgharidust pole enamiku põlisrahvaste keeltes võimalik saada praeguseni, kui välja arvata filoloogia või lingvistika.

Kuid siiski, paljudele rahvastele loodi sel ajal oma kirjakeel ja aabitsad. Samas, väiksemate põlisrahvaste keeles toimusid koolides siiski tavaliselt vaid emakeeletunnid, kõiki muid aineid õpetati vene keeles. Seejuures sisendasid vene päritolu õpetajad pahatihti vene kultuuri ja keele ülimuslikkust ning kohalike tavade alaväärsust. Õpilaste huvile oma esivanemate kultuuri vastu mõjus see arvatagi laastavalt. 

Aidanud pole muidugi seegi, et suur osa Venemaa maavaradest asub põlisrahvaste aladel. See tõi lisaks maade kasutamisele ja sellega kaasnevale loodusreostusele, mis piiras võimalusi põlisrahvaste traditsioonilise eluviisi, kaasa ka massilise migratsiooni.

Tegelikkuses oli Nõukogude Liit siiski Vene impeeriumi järjekordne etapp. Nagu ütles Stalin 1945. aastal Punaarmee juhtkonna auks korraldatud vastuvõtul, vene rahvus „on kõige väljapaistvam rahvus kõigist Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvaist rahvustest.“

Sarnase lähenemise on praeguseks võtnud üle Venemaa. Kui 1990ndatel saavutasid vähemusrahvad enda aladel oma keelele vene keelega vähemalt nimeliselt võrdse positsiooni ja kohustuse, et kõik sealsed koolilapsed pidid seda õppima, siis praeguseks on vene keele ülimuslikkus taastatud ja põlisrahvaste keelte õppimine muutunud taas vabatahtlikuks.

Mis lugu see meile räägib?

Narratiiv jätkab Nõukogude Liidult päritud vormis: Venemaal olevat rahvussuhetega kõik korras. Probleemidega aga paistvat silma hoopis need riigid, kes Venemaale selle koha pealt etteheiteid teevad.

Nii palju on siiski nõukogude ajaga võrreldes muutunud, et kui tollases propagandas oli vähemalt alguaastail tsaaririik kurjuse kehastus, kes vallutas uusi territooriume ja kiusas taga rahvusvähemusi, kelle uus võim kütkeist vabastas, siis nüüd kasutusel oleva narratiivi järgi pole isegi seda juhtunud. Putini sõnul polevat Venemaa kunagi kedagi koloniseerinud. Allutatud rahvad tegevat lihtsalt võrdõiguslikkuse alusel koostööd ja Venemaa soovivat teisi lihtsalt aidata ja toetada.

Teised rahvad olla ise soovinud liituda Venemaaga, kes olevat sageli lihtsalt kaitsnud neid palju julmemate riikide eest. Venemaa ja vene kultuur aitavat muid rahvaid tsiviliseerida, see edendavat nende arengut. Tegelikkuses on tegu muidugi lihtsalt assimileerimise õigustamisega.

Selle narratiivi teiseks pooleks on oma tegelike ja kujuteldavate vastaste mustamine. Lääneriigid olevat nii minevikus ajanud kui ka ajavad praegu täiesti teistsugust poliitikat, tegeledes rahvusvähemuste tagakiusamisega, nii keele, nahavärvi kui ka muul alusel. Selle näitena tuuakse välja ka Eesti ja Läti keele- ja kodakondsusseadusi.

Näiteks heidavad Vene propagandistid ette, et vene keelel pole Eestis eristaatust, aga ka eestikeelsele kooliharidusele üleminekut. 

Kellele see suunatud on?

Nagu paljud Vene propagandanarratiivid, on seegi suunatud nii riigi sisse kui ka sellest välja. Venemaa elanikke püüab see veenda, et kuigi riigis tõesti esineb probleeme, siis mujal maailmas on kõik halvem. See peab süstima venemaalastesse veendumust, et nad elavad parimas võimalikus riigis.

Mujal maailmas jagunevad sihtrühmad samuti suuresti kaheks, ühelt poolt läänemaailma, teiselt poolt kolmanda maailma tarbeks. Läänemaailmas on see suunatud ühelt poolt neile, kes Venemaasse soodsalt suhtuvad. Teisalt on see mõeldud rahvussuhete alaste etteheidete tõrjumiseks. Otsapidi on narratiiv seotud Venemaa kaasmaalaste poliitikaga.

Samas on sellele ette nähtud konkreetne publik väljaspool läänemaailma. Kolmandas maailmas võimul olevaid poliitilisi jõude on Venemaa toetanud tihtipeale juba Nõukogude Liidu ajast saadik. Narratiivi see osa, kuidas Venemaa pole kunagi kedagi koloniseerinud, on suunatud just neile.

Mis on selle eesmärgid?

Eesmärgiks on kinnitada, et Venemaal on rahvussuhted korras, riik toetab kõiki rahvaid ja keeli. Teine eesmärk on enda vastaste delegitimeerimine. Selle oluline osa on väide, et riigid, kus on vene vähemus, kiusavad seda taga. Teisalt rõhutatakse teiste riikide rahvusprobleeme ja koloniaalminevikku.

Selle narratiiviga on ka põhjendatud, miks Venemaa väikerahvad ei peaks välismaiste sugulasrahvastega suhtlemagi – pole mõtet, Venemaal on kõik olemas ja parem kui mujal.

Kolmandas maailmas püüab Venemaa selle narratiivi abil rõhutada enda kui sõbra rolli, mis pärineb juba Nõukogude Liidu ajast, kes toetas seal läänevastaseid liikumisi. Kuna Venemaa polevat kunagi olnud koloniaalriik, siis vastanduks ta sellega läänemaailmale, kes sajandeid valitsesid kolmanda maailma maid oma kolooniatena.

Tegelikkus on muidugi omajagu erinev. Sihtasutuse Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes kirjutab: „Vene Föderatsiooni rahvuspoliitika aga on nagu kahepäine kotkas, kes ühest küljest soovib näidata, kuidas kõik rahvused elavad selles riigis õnnelikult, aga teisest küljest tahab neid venestada.“

Kuidas sellel praegu läheb?

Erinevaid rahvaid on Venemaal 200 ringis. Venemaa koosseisu kuulub 22 vabariiki. Lisaks on olemas autonoomsed rahvuslikud oblastid, rahvusrajoonid ja rahvuskülad. Idee poolest peaks sellistes üksustes olema need rahvused enamuses, kuid tegelikult see alati nii pole.

Venemaa põhiseaduse päise esimese lause järgi on Venemaa multikultuurne riik, selles on mainitud „mitmerahvuselise Venemaa Föderatsiooni rahvas“. Samas on ligi 80 protsenti Venemaa elanikkonnast on venelased ja nende keel on ka riigikeel.

Seejuures, suvel 2020 vastu võetud Venemaa põhiseadusmuudatustega tõusis vene keel taas ainsa riigikeele staatusesse – 1990ndatest aastatest saadik oli paljudes Venemaa koosseisu kuuluvates vabariikides olnud riigikeeleks ka kohaliku põlisrahva keel. 

Suund vene keele eelisseisundi taastamisele sai alguse juba aastaid varem. Nii teatas Putin 2017. aastal (seejuures Marimaa pealinnas Joškar-Olas), et on lubamatu sundida õpilasi koolis õppima keelt, mis pole nende emakeel. Selle all pidas ta silmas põlisrahvaste keeli, mis olid rahvuspiirkondades koolis kohustuslikud.

Ei läinudki kaua aega mööda, kui juulis 2018 võttis riigiduuma vastu seaduse, millega muutus Venemaal kõigi keelte õppimine vabatahtlikuks – välja arvatud vene keel. Arvatagi tähendab see ülejäänud keelte õppimise järsku vähenemist.

Vähemusrahvaste ahistamine käib ka muul moel. Näiteks võttis 2021. aastal kaks kuud enne Eestis toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongressi Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsioon vastu avalduse, mille järgi polevat maailmakongress nende rahvaste jaoks produktiivne. Venemaa olevat soome-ugri rahvaste toetamise vallas liider ja on sellele palju kulutanud. Ka olla Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste assotsiatsioon maailma peamine soome-ugri liikumine, mis töötab hästi nii sisemaiselt kui ka välismaal. Nii polevatki Venemaa soome-ugri rahvaste osavõtt maailmakongressist soovitatav, sest sellel polevat mõtet.

FSB keelas ka kongressil osalemast delegaatidel, kes töötasid kohalikes omavalitsustes või riigi eelarvest raha saavates organisatsioonides – viimaste hulka kuulub ka kohalik ajakirjandus. Neile aga, keda otseselt keelata ei saanud ja kes väljendist „pole soovitatav“ õigesti aru ei saanud, tegid võimud erinevaid takistusi. 

Näiteks lubas Ivangorodi linnaraamatukogu maailmakongressi eel isurite, vadjalaste ja manside delegaatidele küll esialgu kogunemiseks ruumi. Kuid päev hiljem said nad teada, et raamatukogus alustati torude remonti ja nende kogunemiseks seal kohta pole.

Täiemõõdulise sõja puhkedes on väikerahvaste olukord läinud Venemaal pigem keerulisemaks. Soome-ugri rahvaste puhul ilmneb nähtus, mida postkoloniaalses diskursuses nimetatakse enesekolonialisatsiooniks. Väikerahvad võtavad üle vallutaja keele ja on valmis viimase eest ka sõtta astuma. Suur osa väikerahvastest on Venemaa kodanikud ja Venemaa patrioodid.

Juba sõja suhteliselt varajases staadiumis sai selgeks, et rahvusvähemused moodustavad ebaproportsionaalselt suure osa Ukrainas sõdivatest vägedest. Meediasse on lekkinud ka suunis, mis soovitab värvata sõdureid väiksematest rahvusrühmadest.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.