Narratiiviröntgen: Venemaa tuumarusikas

Seekordses narratiiviröntgenis vaatame lähemalt, kuidas tekkis ning kuidas hoitakse alal narratiivi Venemaa võimsast tuumarusikast, mis vajadusel on valmis iga Kremli vaenlase loetud minutitega “radioaktiivseks tuhahunnikuks” muutma.

Tuumaretoorikat kostab Kremlist viimasel ajal seda rohkem, mida vähem on põhjust rääkida Ukrainas toimuva “sõjalise erioperatiooni” edusammudest. Isegi kui kogu ülejäänud Venemaa paljukiidetud sõjalise võimsusega on tegelikkuses, nagu on, siis vähemalt tuumarusika suuruses ei maksa kahelda – ja proovile panna seda keegi nagunii ei julge.

Kuidas Venemaa tuumarusikas sündis?

Radioaktiivsete elementide uurimisega tegeleti Venemaal sarnaselt ülejäänud Euroopale juba 20. sajandi algul. 1920. aastatest kuni 1930. aastate lõpuni tegelesid Vene füüsikud koostöös Euroopa kolleegidega aatomifüüsika edasiarendamise uurimisega Cavendishi laboratooriumis, mida juhtis Uus-Meremaa füüsik Ernest Rutherford. Tuumafüüsika edendamisele suunatud uuringuid Nõukogude Liidus juhtis Abram Ioffe, kes oli Leningradi Füüsika-Tehnika Instituudi direktor.

Ka tuumapommi loomise võimalust arutas Nõukogude teadlaskond juba 1930. aastatel ning jõudis 1940. aastal isegi konkreetse ettepanekuni sellise relva väljatöötamiseks, kuid see ei pälvinud Stalini tähelepanu ning täismahus programm tuumarelva loomiseks sai prioriteetsena alguse alles pärast sõtta astumist Saksamaaga.

Pärast seda, kui Kreml sai teada aatompommide heitmisest Hiroshimale ja Nagasakile, jätkati programmi agressiivselt ning korraliku kiirenduse andsid tuumarelva loomisele USA Manhattani Projekti kohta kogutud luureandmed. Manhattani Projektis töötanud Saksa füüsik Klaus Fuchsi kaudu jõudis ameeriklaste teave ka venelaste kätte. Nõukogude aatomi loomisse kaasati vangistatud Saksa teadlasi ning 1949. aasta 29. augustil lõhkas Nõukogude Liit Kasahstanis Semipalatinski polügoonil oma esimese tuumarelva, mille disain põhines USA poolt Nagasakile heidetud plutooniumpommil “Fat Man”.

Pärast seda sai USA ja Nõukogude Liidu võidurelvastumine korraliku hoo sisse ning loodi üha uusi ja võimsamaid tuumarelvi ning nende kohale toimetamise viise. Vesinikupommi väljatöötamises osales ka vene füüsik ja hilisem ühiskonnategelane, dissident ning Nobeli rahupreemia laureaat Andrei Sahharov. Just tema juhtimisel valmis seni võimsaim katsetatud tuumarelv – enam kui 50-megatonnine Tsar Bomba, mis lõhati Novaja Zemlja kohal 30. oktoobril 1961.

1960. aastate keskpaigaks oli nii Ameerika Ühendriikidel kui ka Nõukogude Liidul piisavalt tuumajõudu, et hävitada vastane täielikult. Mõlemad pooled arendasid välja võimekuse käivitada hävitav kättemaksurünnak peamiselt allveelaevade abil isegi pärast esimest lööki teiselt poolelt. See poliitika sai tuntuks vastastikuse tagatud hävitamisena (MAD – mutually assured destruction) – mõlemad pooled teadsid, et mis tahes rünnak teise vastu oleks hävitav neile endile, seega vähemalt teoorias sundis see neid vastase ründamisest hoiduma. Mis ei tähenda, et selleks ei valmistutud igal tasemel – kuni koolides toimuvate tsiviilkaitseõppuste ja vati-marli maskide õmblemiseni välja.

Filmisoovitus:

“Disko ja tuumasõda”
Jaak Kilmi ja Kiur Aarma
dokumentaalfilm
2009, Eesti

Mis lugu see meile räägib?

Nõukogude Liidu lagunemisega päris Venemaa kogu endise superriigi tuumarelvade arsenali. Isegi kui Venemaa ei ole enam maailma tippliigas võistlev jõud ei majanduslikult ega sõjaliselt, on tal ometi endiselt kõige suurem hulk tuumarelvi maailmas. Rahvusvahelise tuumarelvade keelustamise organisatsiooni ICANW andmetel on Venemaal ligikaudu 6000 aktiivset tuumarelva, mida on rohkem kui Ameerika Ühendriikidel (ca 5500). Kõik teised maailma riigid jäävad neist kahest kaugele maha – kolmandal kohal oleval Hiinal on ICANW andmetel ligikaudu 350 tuumarelva.

USA luure tänavu avaldatud ohuraporti hinnangul tugineb Venemaa oma julgeolekus järjest rohkem tuumarelvadele ning tegeleb jätkuvalt nende moderniseerimisega. Sõjaväeparaadidel veerevad alati üle Moskva Punase Väljaku ka tüsedad mandritevahelised tuumaraketid. Venemaa riiklik meedia raporteerib uute tuumarelvade – Sarmati ja Poseidoni mäekõrgusest üleolekust konkurentide ees.

Putini juhtimisel on Venemaa võtnud selge suuna endise impeeriumi taastamisele ning koos sellega on renessansi läbi teinud ka riigi tuumaretoorika. “Venemaa on ainus riik, mis suudab muuta Ameerika Ühendriigid radioaktiivseks tuhahunnikuks,” teatas Venemaa riigitelevisiooni juht Dmitri Kisseljov juba 2014. aastal, pärast Krimmi annekteermist Venemaa poolt. Pärast täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas on Kremlist tulevad tuumaähvardused muutunud järjest hüsteerilisemateks. “Tuumariigi lüüasaamine konventsionaalses sõjas võib vallandada tuumasõja,” teatas Vene julgeolekunõukogu aseesimees ja endine Venemaa president Dmitri Medvedev tänavu jaanuaris Telegrami postituses. Mullu 18. oktoobril Sotšis Valdai diskussiooniklubis esinenud Putin teatas aga, et tuumasõja puhkemisel pääsevad venelased paradiisi ning Venemaa ründajad lihtsalt kärvavad. Vene riiklikus televisioonis ja sotsiaalmeedia saitidel hoiatavad eksperdid ja saatejuhid pidevalt, et kui Euroopa jätkab Ukraina toetamist, võivad need riigid muutuda tuhaks.

Kellele need ähvardused suunatud on?

Ühelt poolt on ähvardused mõeldudki neile riikidele, kellele need sõnaliselt suunatud on – Ukrainat toetavatele lääneriikidele. Eelkõige üritatakse mõjutada demokraatlike riikide valijaskonna neid liikmeid, kes veel mäletavad külma sõja aegset eksistentsiaalset tuumahirmu ja kes sellest lähtuvalt võivad mõjutada oma riikide valitsusi Ukraina abistamisest hoiduma. Valdavalt on ka eri riikide otsustajad põlvkonnast, kel veel nende lapsepõlve varjutanud hirm sovjettide tuumarusika ees on meeles ja kes seetõttu ei soovi väga kergekäeliselt “vene karu vihastada”. Kas on ikka mõtet ühe endise nõukogude vabariigi nimel riskida kolmanda maailmasõja puhkemise ning ülemaailmse tuumakatastroofiga?

Teisalt – ja see on märksa hirmutavam – valmistatakse mitmete ekspertide hinnangul sellise agressiivse tuumaretoorikaga ette ka Venemaa enda elanikke võimalikuks tuumakonfliktiks. Küllap teavad Kremli tänased peremehed oma kogemusest, et selline hirmutamine võimaldab riigil inimesi efektiivselt kontrollida ja ühise vaenlase vastu mobiliseerida.

Mis on selle eesmärgid?

Lisaks juba nimetatud omade ja võõraste hirmutamisele on kindlasti oluline eesmärk Venemaa tähtsuse upitamine maailmaareenil. Putini juhitud Venemaa soovib, et seda peetaks sarnaselt Nõukogude impeeriumile üheks maailma suurjõuks, võrdseks Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga. Just seetõttu sõdib Venemaa riiklikus meedias levitatava retoorika kohaselt Ukrainas mitte ukrainlaste vaid USA ja kollektiivse Läänega.

Ka siseriiklikult soovitakse tuumarusika viibutamisega juhtida tähelepanu kõrvale ebaõnnestumistelt Ukrainas ning kinnitada oma kodanikele, et ollakse endiselt maailma juhtiv tuumajõud, keda kõik teised kardavad.

Kuidas tuumarusika narratiivil praegu läheb?

Keir Giles leiab oma Chatham House jaoks kirjutatud uurimuses, et Venemaa pikaajaline hirmukampaania on olnud mõõdukalt edukas.

Kõige selgem näide on tema hinnangul olnud Ukraina lääne toetajate, sealhulgas USA, hoidumine sõja võitmiseks vajaliku sõjalise abi andmisest Ukrainale. Lääneriigid on olnud pidevalt ettevaatlikud, et mitte anda Ukraina relvajõududele relvi, mis võiksid ohustada Venemaad. Abi on hoolikalt kalibreeritud ning Ukraina liitlased on kompinud Venemaa punaseid jooni ning tegutsenud alles siis, kui on selgunud, et need on fiktiivsed.

Saksa liidukantsler Olaf Scholz on korduvalt maininud Vene ähvardusi eskaleerimise kohta otsese põhjusena, miks toetust Ukrainale takistada või piirata, põhjendades seda sooviga “teha kõik endast olenev, et vältida eskaleerumist, mis võiks viia maailmasõjani”.

Edukas hoiatamine ja sellega seotud hirm olukorra ees, kus Venemaa kaotab kannatuse, jätkub ka ühe argumendina iga hinna eest relvarahu saavutamiseks Ukrainas.

Teisalt on Venemaa oma tuumaähvardust ilma ühegi reaalse tagajärjeta juba nii palju kasutanud, et selle mõju hakkab kaduma. Viimatise eskalatsioonina teatas Venemaa tänavu märtsis, et sõlmis Valgevenega leppe selle territooriumile taktikaliset tuumarelvade paigutamiseks. Julgeolekuekspert Rainer Saks leidis ERR-ile antud kommentaaris, et lääneriigid ei reageeri enam peaaegu üldse nendele tuumaähvardustele, mida Venemaa teeb.

Akadeemikud ja relvakontrolli läbirääkijad on aastaid vaielnud, kuidas täpselt määratleda taktikalisi tuumarelvi. Need on tuumarelvad, mida saaks kasutada konkreetsete taktikaliste eesmärkide saavutamiseks lahinguväljal, mitte näiteks Ameerika Ühendriikide või Venemaa suurimate linnade hävitamiseks (strateegilised tuumarelvad).

Venemaal on sellised, väiksema purustusjõuga tuumarelvi rohkem kui ühelgi teisel riigil ning on spekuleeritud, et Kreml võib viimases hädas kasutada Ukrainas taktikalist tuumarelva, millele lääneriigid ei pruugi globaalse tuumasõja hirmus samaväärselt vastata. Siiski on ka Ameerika ühendriikidel Euroopasse paigutatud ligikaudu 200 sellist relva ning ameeriklased on kõige kõrgemal poliitilisel tasemel andnud märku, et igasugune tuumarelva kasutamine Venemaa poolt ei jääks vastuseta.

Täiesti kõrvale heita seda aga siiski ei saa, sest Venemaa tuumarusika olemasolu ei vaidlusta keegi ning isegi kui see ei peaks olema parimas korras, on see tuumarelvade arvult maailma suurim. Ka Keir Giles nendib oma raporti kokkuvõttes, et kuigi ebakindluse koridor on palju kitsam, kui laialt on eeldatud, jääb kõiki asjaolusid arvestades siiski nullist suurem võimalus, et Vladimir Putin võib otsustada tuumalöögi kasuks.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.