Narratiivröntgen: kas Venemaa tahab rahu?

Venemaa väidab, et soovib rahu ega ole ise süüdi sõdade alustamises, kuid faktid näitavad, et Kremli võtmeisikute poolt süstemaatiliselt korratav narratiiv on vale. Samamoodi on õõnsad Venemaa-poolsed üleskutsed Ukrainaga rahu sõlmimisele, sest selle aluseks seatud tingimuste täitmine tähendaks Ukrainale enesetappu. Kreml tahab ühemõtteliselt oma sõsarrahva ja teiste naabrite anastamist ja on sisuliselt kogu läänele varjatud sõja kuulutanud.

29. detsembril 2023 tegi USA president Joe Biden avalduse äsja toimunud, Venemaa seni suurima Ukraina linnade ja tsiviilobjektide vastu suunatud õhurünnaku kohta, milles öeldakse: „See on ilmselge meeldetuletus maailmale, et pärast peaaegu kaks aastat kestnud hävitavat sõda on Putini eesmärgid jäänud samaks. Ta tahab Ukraina minema pühkida ja Ukraina inimesed enda alla heita. Ta tuleb peatada.“ 

Nii nüüd kui detsembri algul Kongressi ees esinedes ütles Biden, et kui Putin võtab ära Ukraina, ei peatu ta seal, vaid läheb edasi, ning järgmised on Balti riigid, Moldova ja Poola. Kui Venemaa ründab NATO liitlasi, siis USA sekkub otseselt, kinnitas Biden, ja siis tuleb USA-l sõda pidada teisel kontinendil. Seetõttu on USA jaoks mõistlikum toetada Ukrainat ja peatada Putin praegu. See võtab kokku lääneriikide seisukoha: Venemaa on alustas sõda ja agressor tuleb eos peatada.

 

Venemaa rahutuvi-narratiiv ja ähvardused

Venemaa jutupunktid seoses Ukraina sõjaga on olnud kogu aeg samasugused: Venemaa ei alustanud sõda, vaid tegutses enda kaitseks; sõda ei ole agressioon Ukraina vastu, vaid „sõjaline erioperatsioon“ Venemaad ähvardava ohu vastu, milleks olevat Ukraina „natsirežiim“, mis sooritas „genotsiidi“ venelaste vastu Ida-Ukrainas ning veab riiki NATO poole, mis omakorda tähendab, et „vaenuliku“ bloki piir Venemaaga laieneb. Seetõttu on vaja riik „denatsifitseerida“. Nende üllaste eesmärkide põhjendatakse sõda vennasrahvaga, mis polevatki sõda. 

Venemaa president Vladimir Putin ütles pärast Bideni esinemist Kongressis, et USA presidendi arvamus, nagu tahaks Venemaa pärast Ukraina anastamist rünnata NATO riike, on „täielik jama“. „Venemaal ei ole mingit põhjust ega huvi – ei geopoliitilist, majanduslikku ega sõjalist – NATO riikidega sõdida,“ lausus Putin intervjuus Vene telekanalile Rossija1 telesaates „Moskva. Kreml. Putin“. „Meil pole neile mingeid territoriaalseid nõudmisi ega soovi nendega suhteid rikkuda.“ 

Putini sõnul on Kremli soovid vastupidised – Venemaa tahab arendada NATO riikidega häid suhteid. 

Samas intervjuus tegi Putin varjatud ähvardusi äsja NATOsse vastu võetud Soome suunas, mh sellega, et riigil „tekib probleeme“, ning lubadusega koondada väeüksusi Venemaa–Soome piirile. Võimalus, et Soome ründaks Venemaad, on terve mõistusega vastuolus.

21. juulil 2023, pärast seda, kui Poola saatis sõjaväeüksusi Poola–Valgevene piiri kindlustamiseks, vastuseks Wagneri väeüksuste ümberpaiknemisele Valgevenesse, ähvardas Putin teleesinemises Poolat, öeldes, et Venemaa reageerib „kõigi võimalike meile olemasolevate vahenditega“. Poola on teatavasti NATO riik ning pole väljendanud mingit soovi rünnata Ukrainat või Valgevenet. „Ilmselt soovib Poola NATO vihmavarju all moodustada mingi koalitsiooni ja otseselt Ukraina konflikti sekkuda, et seejärel endale rasvasem tükk haugata, saada tagasi enda nn ajaloolised alad,“ ütles Putin.

2023. aasta oktoobris peetud kõnes ütles Putin, et lääne liidrid on „kaotanud reaalsustaju ja kõik piirid ületanud. „Meie ei alustanud nn sõda Ukrainas. Vastupidi, meie püüame seda lõpetada,“ kõneles Putin rahvusvahelise Valdai diskussiooniklubi kohtumisel kui rahutuvi. 

Juba 2016. aastal ütles ta sama klubi kohtumisel, et Venemaa ei kavatse kedagi rünnata: „See on lihtsalt mõeldamatu, rumal ja täiesti ebarealistlik.“

Hoopis USA üritab Putini arvates sõjategevust Ukrainas õhutada, et säilitada oma globaalset ülemvõimu.

Venemaa rahutuvi-narratiiv käriseb ka siis, kui vaadata, kuhu Venemaa Föderatsioon on oma lühiajalise eksistentsi vältel sõjaliselt sekkunud: 1991–1993 Gruusias ja Lõuna-Osseetias, 1992–93 Abhaasias, 1992 Transnistrias ja Põhja-Osseetias, 1992–97 Tadžikistanis, 1994–96 ja 1999–2009 Tšetšeenias, 1999. aastal Dagestanis, 2008. Gruusias Lõuna-Osseetia eraldamiseks. Seni on Venemaa ühel või teisel viisil osaline: 2015. aastast Süürias al-Assadi režiimi toetuseks, 2018. aastast Kesk-Aafrika Vabariigi kodusõjas ja 2018. aastast Mali sõjas. Rääkimata sellest, et Venemaa alustas Ukrainast tükkide haukamist juba 2014. aastal Krimmi annekteerimisega ja varisõjaga Donbassis.

 

Reaalne oht: Venemaa ei pea kokkulepetest kinni

Putini rahutuvi-juttu peavad paljud analüütikud narratiiviks, mille eesmärgiks on reaalsust hägustada ja läänt lõhestada, sest Putin on rikkunud peaaegu kõiki asjakohaseid kokkuleppeid ja järjekindlalt valetanud, justnagu elaks ta paralleeluniversumis. 

Nõukogude Liidu lagunemise järel sõlmiti 1994. aastal Budapestis rahvusvaheline leping, mille alusel Ukraina loovutas olemasoleva tuumarelvade arsenali Venemaale. Vastutasuks tunnustas Venemaa Ukraina territoriaalset terviklikkust ja poliitilist sõltumatust Budapesti julgeolekutagatiste memorandumi alusel. On selge, et Venemaa on seda kokkulepet rikkunud.

Venemaa president lükkas juba sõja alguses või enne seda tagasi Vene ja Ukraina läbirääkijate esialgse kokkuleppe, mille kohaselt oleks Ukraina nõustunud NATO-ga mitte ühinema ning Vene väed oleksid sõjalise kampaania Ukraina vastu lõpetanud. Ukraina presidendi nõuniku Mõhhailo Podoljaki sõnul kasutas Venemaa invasioonieelseid läbirääkimisi suitsukattena, et valmistada ettekallaletungi Ukrainale.

Putini praegused väited soovimatuse kohta rünnata NATO riike sarnanevad Kremli sõnumitega 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses, isegi õhtul enne sõjategevuse alustamist 2022. aasta 24. veebruaril, kui Putin ja teised Venemaa kõrgemad ametnikud valetasid ühest suust: Venemaa ei ründa Ukrainat. Samal ajal koondas Venemaa Ukraina piirile üle 100 000 sõjaväelase. 

Seetõttu on USA sõltumatu Sõjauuringute Instituudi ISW analüüsi (17.12.2023) kohaselt Putini väited, nagu puuduks Venemaal soov NATO riike rünnata, õõnsad. 

2023. aasta augustis ütles Venemaa julgeolekunõukogu juht Dmitri Medvedev, et Venemaal on õigus NATO riikide vastu käituda jus ad bellum (sõja alustamise legitiimsed põhjused) printsiipidest lähtudes. 

Novembris ähvardas Medvedev Poolat, öeldes, et riik võib kaotada oma iseseisvuse. 2. detsembril ütles ta riigitelevisioonis, et Balti riigid võivad olla Venemaa järgmisteks sihtmärkideks. 

Medvedev, Vladimir Solovjov ja teised Vene propagandistid on korduvalt ähvardanud ka tuumarelva kasutamisega NATO riikide vastu. ISW ekspertide arvates ei ole propagandistide ähvardused iseenesest tõsiseltvõetavad, kuid on olulised seoses Putini äsjase „rahupüüdluskatsega“, mille tegelik eesmärk on nõrgestada lääne ühtsust ja sundida NATOt oma printsiipe Venemaale soovitud suunas üle vaatama.

ISW ekspertide hinnangul on Putini hiljutised väited, et mitte Venemaa, vaid USA peab otsima ühisosa – halvasti looritatud ähvardused USA ja NATO suunas.

 

Rahulepe on praegu ebatõenäoline

Rahu või vaherahu sõlmimise katseid on tehtud pidevalt, kuid ükski neist pole õnnestunud.

Novembris 2023 India eesistumisel toimunud G20 riikide videokohtumisel ütles Putin, et Venemaa pole kunagi keeldunud rahukõnelustest Ukrainaga, vaid just Ukraina on see, kes kõnelustest tagasi tõmbunud. See oli esimene kord, kui Putin pidi otseselt taluma riigipeade süüdistusi agressioonis ja esimene kord, kui ta nimetas sõda „sõjaks“ (mitte erioperatsiooniks) ja „tragöödiaks“. „Loomulikult peaksime mõtlema, kuidas seda tragöödiat lõpetada. Muuseas, Venemaa pole kunagi keeldunud rahukõnelustest Ukrainaga,“ ütles Putin.

2023. aasta juulis kinnitas Putin Peterburgis toiminud Aafrika riikide esindajate ja Venemaa kohtumisel, et Aafrika liidrite ettepanekud rahukõnelusteks võiks olla sõja lõpetamise aluseks, kuid Kiievi rünnakud Venemaa vastu teevad selle „peaaegu võimatuks“.

Enne esitas Hiina 12-punktilise rahuplaani, milles esimese punktina on välja toodud riikide suveräänsuse ja piiride austamine vastavalt ÜRO põhimõtetele. Putini agressiooni Ukrainas pole see soovitud suunas mõjutanud.

Koos Krimmiga, mille Venemaa annekteeris 2014. aastal, kontrollib Kreml praegu umbes 17,5% Ukraina territooriumist. Kreml soovib rahukõneluste tingimusena, et relvarahu piir fikseeritaks praegusel rindejoonel ja see osa Ukrainast jääkski Venemaa kontrolli alla. Analüütikute hinnangul võib selline tulemus Putinile sobida, sest seda saab esitada võiduna ja „eesmärkide täitmisena“ – mis on Putini peamine tingimus sõjategevuse lõpetamiseks.

See aga ei sobi kuidagi Ukrainale, sest Kiievi eelduseks on Vene vägede lahkumine sõjaeelsetest piiridest. Seetõttu on Putini „rahutuvi“-narratiiv on sisutühi. 

Ukraina president Volodõmõr Zelelsnkõi esitas Ukraina 10-punktilise rahuplaani juba 2022. aasta lõpus, ning selle peamised tingimused on sõjategevuse lõpetamine, Ukraina territooriumi taastamine 1994. aastal fikseeritud piiridesse, Vene vägede väljaviimine sealt ning sõjakurjategijate vastutusele võtmine. „Sellele rahuplaanile puudub alternatiiv: ainult Ukraina, riik, mis selle agressiooni vastu sõdib, saab määrata, milline näeb välja õiglane ja kestlik rahu. Seepärast saavad kõik rahumeelse lepituse ettepanekud lähtuda ainult Ukraina rahuvalemist,“ seisab Ukraina rahuvalemi selgituses. 

Analüütikud olevatavad põhjendatult, et isegi kui Putin peaks olema sunnitud rahukõnelusi alustama, ei juhtu midagi enne, kui USAs valitakse uus president, soovitavalt Trump, kellega tal oleks paremad võimalused oma eesmärke saavutada.

Samal ajal tekivad ka lääne meediapilti ideed sellest, et sõja võiks lõpetada ka nii, et Ukraina loobub osadest Venemaa poolt okupeeritud aladest või vähemalt tuleks sõlmida relvarahu. Paraku on ilmne, et relvarahu tingimustes, kus sõjapiir külmutatakse, kasutaks Putin lihtsalt ära oma positsioonide kindlustamiseks ja/või uue ofensiivi ettevalmistamiseks.

Samuti on ohtlik lääne meedias kõlama hakanud retoorika, justkui peaks Zelenskõi, mitte Putin, rahu sobitamise katseid tegema – kuigi viimane on agressor. Zelenskõi on aga rahu saavutamise põhimõtted juba sõnastanud.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles detsembri lõpus, et lääne mõjukad jõud olevat äsja saladuskatte all kohtunud, et arutada Zelenskõi esitatud rahuvalemit. Lavrovi sõnul olevat järgmine kohtumine 2024. aasta jaanuariks kokku lepitud, samuti rahukõneluste alustamine veebruaris. Reutersi uudisteagentuuril ei õnnestunud nendele väidetele siiski kinnitust leida.

Putin on korduvalt välja öelnud, et Venemaa on kogu aega rahukõnelusteks valmis, aga vaid Venemaa enda tingimustel. 

Kui lugeda 2023. aasta 6. detsembril ilmunud Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zakharova intervjuud AFP-le, siis kustuvad paraku kõik lootused rahuks. Zakharava, kes on soovoodriks Lavrovile, kelle peremeheks on omakorda Putin, sõnastas rahukõneluste eeltingimused järgmiselt: lääs peab lõpetama Ukraina relvadega varustamise, Kiiev peab leppima uue territoriaalse reaalsusega, Ukraina peab saama neutraalseks riigiks ja venelaste õigused peavad olema kaitstud. „Me ei talu oma piiri ääres agressiivse natsiriigi olemasolu, kelle territooriumilt lähtub oht Venemaa ja tema naabrite vastu,“ kordas Zakharova Kremli ammu tuntud jutupunkte, mis teevad tulemuslikud rahukõnelused võimatuks. Või miks peaks Ukraina vabatahtlikult enesetapu tegema, nagu mõni analüütik retooriliselt küsib.

 

Rahupooldajate arv Venemaal on kasvanud

See, et Kreml tegelikult rahu ei soovi, ei tähenda, et Venemaa elanikud sõja jätkamist sooviksid. Vene erakätes uuringufirma Russian Field viimase küsitluse andmeil on neid, kes pooldavad „sõjalise erioperatsiooni“ jätkamist, vastanutest 39%, rahukõnelustele liikumist pooldab 48%. See näitab olulist nihet: veebruari alguses toimunud küsitlusel pooldas sõdimist 45% ja rahukõnelusi 44%. Aasta varem oli sõja pooldajaid veelgi rohkem. Esmakordselt on nüüd sõja vastaseid rohkem kui selle jätkamise pooldajaid. Veelgi enam, otsesele küsimusele, kas nad toetaksid Putini otsust rahulepingule alla kirjutada, vastas jaatavalt 74% ja eitavalt vaid 18%. Lisaks suhtub 61% venemaalasi võimalikku teise mobilisatsioonilainesse negatiivselt.

Seda suunda toetavad ka suurima sõltumatu uuringufirma Levada küsitlused: kahe viimase küsitluse andmetel on rahutuvide osakaal kasvanud oktoobris, võrrelduna septembriga, 51%-lt 56%-le ja sõjapooldajate osakaal langenud 39%-lt 37%-le.

Siiski ei saa kahe silma vahele jätta tõika, et seejuures suurem osa Levada küsitlusele vastanutest „toetab kindlalt“ (45%) või „pigem toetab“ (31%) Vene relvajõudude tegevust Ukrainas – kokku 76%. Russian Fieldi andmeil on vastavad numbrid 47% ja 33%, kokku 80%.

Teadaoleva põhjal on aga Putini režiimile sõda kasulikum kui rahu, vähemalt seni, kuni seda enda saavutusena serveerida saab. Samuti on selge, et Putini režiimi püsimine sõltub sellest, kuidas sõda lõpeb, ent praegu on sõja jätkamine talle kasulikum kui selle lõpetamine. Ainult siis, kui sõda muutub ohuks tema võimu püsimisele, tekib Putinil päriselt soov seda lõpetada.

Sõjauuringute Instituut ISW on Venemaa agressiooni tabavalt kokku võtnud: „Putin ei rünnanud Ukrainat sellepärast, et ta kartis NATOt. Ta ründas, sest arvas, et NATO on nõrk ning tema katsed kontroll Ukraina üle teistel viisidel taastada kukkusid läbi, ning Venemaa-sõbraliku valitsuse paika panemine Kiievis pidi olema turvaline ja lihtne. Tema eesmärgiks ei olnud kaitsta Venemaad mõne olematu ohu eest, vaid Venemaa võimu laiendamine, Ukraina riigi kaotamine ja NATO hävitamine. Need on eesmärgid, mida ta üritab endiselt saavutada.“

 

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.