Narratiivröntgen: Vene majandus olevat nii suur ja võimas, et saab läänest jagu

Üks peamisi Vene propagandanarratiive väidab, et Venemaal on suur ja võimas majandus, mis suudab vastu seista igasugusele lääne survele. Selle üks alahoovuseid on ka väide, et Vene tooted on paremad kui lääne omad.

Kuidas see narratiiv sündis?

Venemaa suured ressursid on tegelikult juba sajandeid olnud riigi elanike uhkuse ja välismaalaste aukartuse objekt. Omaette kallaku sai võrdlus ülejäänud maailmaga aga sisse pärast oktoobrirevolutsiooni, sest siis tekkis ju kaks erinevat riigikorda, kapitalism ja sotsialism, mida kõrvutada – kusjuures teine pidi marksistliku teooria järgi olema esimesega võrreldes ülimuslik. Majandusteaduses tekkis selle tarbeks isegi omaette haru, mida nimetati võrdlevaks majandusteaduseks.

Pärast Nõukogude Liidu langust polnud ilmselt venemaalastel esialgu kuigivõrd tahtmist ennast üldse kellegagi võrrelda, kuid see muutus taas, kui selle sajandi algukümnendil nafta hinna tõustes ka Vene majandus jalad alla sai. Siis tekkis taas vähemalt osal Venemaast võimalus ennast positiivses võtmes läänega võrrelda.

Erilise hoo sai narratiiv sisse aga 2014. aastal, kui Venemaa suhtes kehtestati pärast Krimmi annekteerimist sanktsioonid. Valitsus pidi elanikele kinnitama, et mureks pole põhjust, saame hakkama. Ja kui hulk välismaiseid kaupu poelettidelt kadus, tuli sedagi ju rahvale kuidagi ka õigustada. Lahendus: teatada, et meie asjad ongi paremad.

Mis lugu see meile räägib?

See räägib meile, kuidas Venemaa majandus on suur ja võimas ning tänu sellele suudab riik end maailmas kehtestada. Isegi kui lääneriigid väidavad, et boikoteerivad Venemaa kaupu, siis ei tule nad tegelikult nendeta toime. Kui ka mitte midagi muud, siis on neil vähemalt vaja Vene naftat. Venemaa aga tuleb ilma lääneta toime.

Venemaa ei vaja Prantsuse või Itaalia juustu, vaid võib ise endale analooge valmistada. Venemaa ei vaja Coca-Colat, vaid teeb endale oma koolajoogi. Venemaa ei vaja lääne autosid, vaid toodab oma sõidukid ise, nagu näitab hiljaaegu esitletud elektriauto prototüüp, mis olla võrreldav Teslaga. Kui välismaalt ei saa lennukeid ega varuosi, siis toodab Venemaa aastaks 2030 enam kui tuhat tsiviillennukit. Venemaal on võimas relvatööstus, mis varustab riigi võitmatut armeed ennenägematu sõjatehnikaga.

Kellele see suunatud on?

Ühelt poolt on see suunatud sisetarbimiseks. Venemaalastesse täiendava patriotismidoosi süstimiseks rasketel aegadel – kui ka endal kipub kehvemini minema, siis vähemalt näitame me ülejäänud maailmale.

Teiselt poolt on see aga suunatud ka väljapoole. Sõprade ees uhkustamiseks, et neil on võimas liitlane. Samuti ka vastaste moraali õõnestamiseks, et neil pole niikuinii lootust lõppkokkuvõttes peale jääda.

Mis on selle eesmärgid?

Mitu välisvaatlejat on eri aegadel nentinud, et venelased on valmis tooma isikliku heaolu ohvriks, kui vaid saavad elada võimsas riigis.

Soome omaaegne president Mauno Koivisto kirjutas raamatus „Vene idee“ (2001, e.k 2002): „Heaolu ega õnn pole kunagi olnud ei Venemaa ega Nõukogude Liidu püüdluste eesmärk. Sihikul on ikka olnud – vajaduse korral kas või suuremate kannatuste hinnaga – suuremate eesmärkide realiseerimine.“

Putin küll etendas vahepeal venelaste võimutruuduse äraostmiseks tarbimisühiskonna rajamist, aga nüüd on sõda ja sõja ajal tuleb ohvreid tuua. Kui valitsus suudab rahvale mulje jätta, et riigi hiilgus selle tulemusel aina kasvab, siis oleks ohvrid ju nagu õigustatud. Kui mitte muuks, siis vähemalt kulub narratiiv ära impordiasenduse kampaania turundamiseks – meie asjad ongi maailma parimad ja lääne omi me ei vaja.

Välismaalastele tuleb see-eest püüda jätta muljet, et Venemaa vastu nad ei saa. Nende sanktsioonid ei toimi, sest Venemaa olevat nii tugev. Eesmärk on panna vastased uskuma, et parem on Venemaaga kokku leppida – ja et Venemaa on suuremeelne, kui sellega nõustub.

Sellele kõigele lisandub ka Venemaale omane vajadus välisilme ülesklantsimise järele. Näiteks märkis Prantsuse markii Astolphe de Custine raamatus „Kirjad Venemaalt“ (1843, e.k 2023): „Mind hämmastab venelaste ülemäärane mure hinnangute pärast, mille välismaalased neile anda võivad – enam vähemat sõltumatust ei saagi üles näidata. Nad vaevavad lakkamatult südant mulje pärast, mille nende maa peab reisijale jätma.“

Nii ongi Venemaal pikk traditsioon uhkustada sellega, kui vägeva riigiga on tegemist. Mäletatavasti ka Nõukogude Liit lubas omal ajal pidevalt USAst mööda minna. Paljud kodumaal ja läänes jäid seda isegi uskuma. Aastate edenedes kodumaiste uskujate hulk kahanes, kuid välismaalaste jaoks tuli Nõukogude Liidu kokkukukkumine ikka üllatusena. Selle ja 1990ndatel järgnenud kauboikapitalismi pöördpoolena on aga viimastel aastakümnetel välismaal tekkinud kalduvus Venemaa võimetesse hoopis üleolevalt suhtuda.

Tõepoolest, Venemaa majandust on kombeks alahinnata. Üks täitsa viisakas asutuses palgal olev analüütik isegi väitis mõne aasta eest, et Venemaa SKP olla suuruselt võrreldav Belgiaga. See pole kunagi paika pidanud, küll oli Vene majandus 1990ndatel, naftahinna madalseisu ajal võrreldav Hollandiga – ehk u 70 protsenti suurem kui Belgia. Seegi võrdlus ei pea ammu enam paika. Sellest ajast saadik on naftahind mitmekordistunud ja koos sellega ka Venemaa SKP.

Praegu jääb Venemaa majandus eri hinnangute järgi maailma esikümne piiri peale. Rahvusvaheline Valuutafond IMF hindab selle 2023. aastal suuruselt üheteistkümnendaks, Kanada ja Mehhiko vahele. Maailmapank paigutas Venemaa 2022. aasta seisuga isegi kaheksandaks, ettepoole nii Kanadast, Brasiiliast kui ka koguni Itaaliast.

Elatustaseme poolest on olukord muidugi hoopis teine. Riigi SKP elaniku kohta ostujõu pariteedi alusel on IMFi arvutuste järgi 2023. aastal maailmas 67. kohal, Argentina ja Malaisia järel ning Kasahstani ees. Aga nagu öeldud, elatustaseme pärast on Vene riik harva südant valutanud.

Kuidas sellel praegu läheb?

Põhjapaneva hinnanguga on keeruline välja tulla infosulu tõttu. Venemaa statistikaamet on lõpetanud osa näitajate avaldamise, ülejäänute täpsuse osas on arvatagi küsimärke. Rahvusvaheliste organisatsioonide analüütikutel on ka raske neid andmeid kuidagi üle kontrollida, sest nad on kõik Venemaalt lahkunud.

Mõningate vaatlejate meelest läheb Venemaal kõik lepase reega. Riik on suutnud üle minna sõjamajandusele, kus relvatööstuse toodang moodustab suure ja kasvava osa SKPst tarbekaupade ning muu majanduse arvelt. Mõni analüütik usub juba, et Venemaa suudab toota rohkem sõjatarbeid kui lääs. Sanktsioonid olla läbi kukkunud ja Venemaa suutvat neist vaevata mööda minna. Majandusteaduslikud uuringud ja Venemaa väliskaubanduse andmed siiski pigem viitavad, et sanktsioonid vähemalt osaliselt ikkagi toimivad, kuigi on ruumi nende tõhustamiseks.

Venemaa järgmise aasta riigieelarve viitab sellele, et riik valmistub pikaleveninud sõjaks, ja näeb sõjalisteks kulutusteks ette rekordilised kuus protsenti SKPst, mis on rohkem kui on ettenähtud sotsiaalkulutusteks, kuigi ka viimased kasvavad. Nii on sõda kujunenud Venemaa majanduskasvu peamiseks mootoriks.

Kindlasti ei maksa Venemaa võimalusi ülehinnata. Ressursside ja tööjõuga on juba praegu kitsas ning inflatsioon valmistab probleeme. Aastainflatsioon tõusis novembris ametlikel andmetel 7,5 protsendini. See pole küll Venemaa viimaste aastakümnete näitajate taustal midagi erilist, kuid edasi tõotab olukord ainult keerulisemaks minna.

Andmed näitavad, et kuigi Vene naftale kehtestatud hinnalagi kuigi hästi ei toimi, on riigi naftatulu keskpanga andmetel kukkunud 2023. aasta esimese üheksa kuuga langes see 41 protsenti aasta varasema sama perioodiga võrreldes. Eeskätt on selle taga lääneriikide naftaembargo mõju.

Selle aasta riigieelarve on parajas puudujäägis, mis tänavu ulatub plaanide järgi kahe protsendini SKPst. Järgmise aasta riigieelarve järgi peaks puudujääk alanema 0,8 protsendile SKPst, kuid need arvutused sõltuvad olulisel määral nafta hinnast. Seni on Venemaa puudujääke katnud reservidest, mis saavad eri hinnangutel otsa millalgi 2024. aastal.

Kui reserve enam kulutamiseks pole, siis tuleb kas väljaminekuid kärpida või kusagilt raha juurde leida. Eelarvest kõige suurem osa läheb sõjalisteks ja sotsiaalseteks kulutusteks. Esimesi ilmselt sõja jätkudes vähendada ei saa. Sotsiaalsete kulutuste koomaletõmbamine tooks aga kaasa ühiskondlike probleemide ohu.

Eelarveauku on võimalik lappida ka laenurahaga, kuid rahvusvahelisele rahaturule Venemaal praegu juurdepääs puudub. Seega jäävad alles kodumaised laenajad, keda saab ka ju selleks sundida. Veel üks võimalus oleks raha juurde trükkida, sellega kaasneks aga suur inflatsiooni oht. Kuna Venemaal impordikitsikuse tõttu niikuinii hinnad tõusevad ja tööpuudus on vaid kolme protsendi kandis, siis oleks rahapakkumise suurendamine päris libe tee.

Samuti vaevavad Vene sõjatööstust ettevõtete ebaefektiivsus ja suured kahjumid. Nii lähebki tänavu suur osa sõjaliste kulutuste kasvust nende kulude katteks. Ka järgmisel aastal on olukord tõenäoliselt sama, sest riigi kaitsetööstus sõltub impordist. Viimasega on aga ikkagi probleeme, rääkigu sanktsioonide tõhususe eitajad mida tahes. Ühelt poolt on Vene rubla odavnenud ja selle kurss nõrgeneb tõenäoliselt veelgi. Teiselt poolt pole osa relvade valmistamiseks vajalikke välismaiseid komponente sanktsioonide tõttu kättesaadavad, impordi asendamine on aga omakorda kulukas. See kõik tõstab sõjalise varustuse hinda.

Kõike seda arvestades piisaks Venemaa igasuguste ambitsioonide põhjalikuks kärpimiseks naftahinna korralikust langusest. Aegajalt juhtub ka selliseid imesid.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.