Narratiivröntgen: legend Nõukogude Liidu majandusest kui terve idabloki jõukuse allikast

Venemaa propagandaarsenali kuulub ka väide, et endise idabloki maad pole suurt midagi saavutanud paljalt oma jõul, vaid kõigele pani aluse Nõukogude Liidu aastatel üles ehitatud tugev majanduslik alus.

Kuidas see narratiiv sündis?

See narratiiv on osa laiemast loost, mis räägib meile, kuidas kõik hea on tulnud Venemaalt. Nii tõeline kultuur kui ka kõikvõimalikud leiutised. Omal ajal levis anekdoot, et kui nõukogude inimesele näidatakse raadio leiutaja Guglielmo Marconi pilti ja küsitakse, kes see on, siis ta vastab: „Tean teda, meil on ta nimi Aleksandr Popov.“ Sama kehtis ka kultuuri vallas. Puunuku, kes tahtis poisiks saada, nimi oli Buratino, mitte Pinocchio, ja temast kirjutas Aleksei Tolstoi, mitte Carlo Collodi. Ja nii edasi ja nii edasi.

Sellel taustal loomulikult ei jäägi mitte midagi üle, ka majanduslikud hüved peavad pärinema ühest kindlast riigist, kandis see siis parajasti Venemaa või Nõukogude Liidu nime.

Mis lugu see meile räägib?

Narratiiv on otsapidi seotud ka sellega, mille järgi Venemaal on võimas majandus, ja see kinnistab viimast, püüdes näidata, kuidas riigi majandus on alati olnud võimas, ka Nõukogude Liidu ajal, kuigi sellest perioodist kiputakse halba rääkima. Muidugi – tehti vigu, aga (väga) palju oli päris hästi, püüab see öelda. Või vähemalt olid asjad paremini, kui omaaegsetes sõltlasriikides ja okupeeritud maadel muidu olnuks.

Tegelikkus muidugi oli üpris teistsugune. Kuigi nii Venemaal kui ka mujal idablokis toimus nõukogude ajal suurejooneline industrialiseerimine, iseäranis rasketööstuse vallas, polnud sel moel tekkinud tööstus reeglina suuteline päriselt omal jõul püsti seisma. Princetoni ülikooli emeriitprofessor Stephen Kotkin on hinnanud oma raamatus „Armageddon Averted: the Soviet Collapse 1970–2000“ („Ärahoitud maailmalõpp: Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1970–2000“, 2001, täiendatud trükk 2008), et riigis oli lõpuaastateks umbes 15 000 tööstusettevõtet, nendest ehk kaks kolmandikku polnud suutelised turutingimustes ellu jääma.

Raamatus „Vene idee“ (2001, e.k 2002) märkis Soome omaaegne president Mauno Koivisto: „Vitali Šapošnikov, kes NLKP Keskkomitees kureeris Soome asju, on ühes soomlastega toimunud vestluses tõdenud, et NL pidas nii kaua vastu vaid tänu suurtele loodusvaradele. Minu meelest on see tabavalt öeldud.“

Ka Venemaa kunagine peaminister Jegor Gaidar on kirjeldanud, kuidas naftaekspordist teenitud valuuta andis võimaluse „peatada kasvav toiduvarustuse kriis, suurendada seadmete ja tarbekaupade importi, kindlustada rahaline alus relvavõidujooksuks ja tuumarelvastuse võrdsuse saavutamiseks USAga ning võimaldas teostada selliseid riskantseid välispoliitilisi samme, nagu sõda Afganistanis“. 1980ndatel Vene naftatoodang vähenes ja nafta hind maailmaturul langes 69 protsenti. Järgnenud Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika viis Nõukogude Liidu lagunemiseni ja riigi majandusest ei jäänud pärast seda samuti suurt midagi järele.

Kellele see suunatud on?

Paljude teistegi narratiivide kombel on sellel mitu sihtrühma. Üheks on Venemaa enda kodanikud. Teiseks on välismaalased, eeskätt Venemaa potentsiaalsed pooldajad – peamiselt seejuures neis riikides, mis kunagi ühel või teisel moel kuulusid idablokki.

Paljudes idabloki maades on – osalt ilmselt nostalgiast, aga ka nooremate seas – omajagu toetuspinda venemeelsetele parteidele. Võrdluseks ida ja lääne vahel tasub vaadata Saksamaale, kus nii parempoolse AfD kui ka vasakpoolse Die Linke populaarsus on selgelt kõrgem just nimelt endise Ida-Saksa liidumaades.

Muidugi on Eestiski nõukogude-nostalgikuid. Facebookis on näiteks rühmad „ENSV – nostalgiline Nõukogude Eesti“ ja „NSVL – nostalgiline Nõukogude Liit“, esimeses alla 900, teises üle 600 liikme, küllap suur osa neist lihtsalt uudishimulikud. Osa nende rühmade liikmeid ajab võrdlemisi hulle jutte sellest, kuidas Nõukogude ajal oli kõik parem, aga neile leidub ka omajagu vastuvaidlejaid.

Mis on selle eesmärgid?

Venemaa kodanikele suunas on eesmärgiks neile taaskord kinnitada, kui suur ja võimas on nende riik, on alati olnud ja alati jääb. See aitab muude raskuste korral rahva meelt hoida, sest vähemalt riik on tugev.

Välismaalaste puhul on ilmselt sihiks tugevdada nende toetust Venemaale, meenutades neile, kui tänulikud nad peaksid olema kõige hea eest, mis aegade jooksul olevat sealt tulnud. Täiendav eesmärk on ilmselt ka uhkustamine, kuidas Venemaa on nii võimas, et on ka hulga teisi riike üles ehitanud, kes poleks omapäi sinnamaale jõudnud.

Kuivõrd nende riikide elanikud kipuvad enamasti ajalugu vähe teisiti nägema, siis kipub selle narratiivi raames hõlpsasti lendama välja süüdistus, et nad on tänamatud. Siit jõuame aga ringiga tagasi sisemaiseks tarbimiseks mõeldud propagandani, et välisriigid, kes peaksid Venemaale tänulikud olema, häbitul kombel ei austa oma heategijat ega tunnista ühist minevikku.

Kuidas sellel praegu läheb?

Ega see narratiiv ilmselt väljaspool Venemaad liiga palju uskujaid leia, sest muutused on selleks liiga ilmselged. Nõukogudeaegsetest ettevõtetest on enamikes riikides vaid riismed järel. Kindlasti leidub rohkem inimesi, kes leiavad, et neid ettevõtteid tulnuks säilitada, kui neid, kelle meelest praegune majandus tollasel põhineb.

Kotkini sõnul moodustas 1980ndate keskpaigaks tööstus, transport ja ehitus umbes 70 protsenti Nõukogude Liidu majandusest. „Mitte üheski riigis pole kunagi olnud nii suur osakaal majandusest suurtes tehastes ja kaevandustes,“ nendib ta. Seejuures oli märkimisväärne osa neid tehaseid kas ehitatud 1930ndatel või siis taastatud pärast Teist maailmasõda 1930ndate aastate tehniliste tingimuste põhjal. Nii oli see tööstusbaas pärast Nõukogude Liidu lagunemist kõigile (taas)iseseisvunud riikidele koormaks kaelas. Tegelikult leidis kõikjal endises idablokis aset deindustrialiseerumine, mis läänemaailmas oli toimunud juba 20 aastat varem.

Üritades selle narratiivi tõepõhja Eesti andmetel kontrollida, komistame nimelt kohe tõsise probleemi otsa. Nimelt, kui püüda kõrvutada nõukogudeaegse majandust praegusega, siis selgub, et statistika pole võrreldav.

Asi pole ainult diktatuuririikidele omases kombes andmeid sobivamaks võltsida ega ka plaanimajanduse moonutuste tõttu iseäranis NSV Liidu lõpuaastail aina suuremaks paisunud musta turu osakaalus. Kuigi Nõukogude Liidu statistikud arvutasid ka rahvusvahelise standardi järgi sisemajanduse koguprodukti (iseasi, kas seda uskuda tasub), mida saab teiste riikidega võrrelda, siis siseriiklikult tarvitati ideoloogilistel põhjustel hoopis teisi andmeid (neidki pole mõtet liiga tõsiselt võtta).
Nõukogude Liidu majandusteadus lähtus töö väärtuse õpetusest ja seetõttu kasutati seal mõistet netoprodukt. Selle teooria järgi oli tootlik töö ainult materiaalsete väärtuste loomine, teenindustöö väärtust ei omanud. Nii polnud väärtust transpordil, toorainetel ega maal. „Lugesin omal ajal nõukogude majandusõpikuid, pliiats käes, kuni kaotasin lootuse,“ kirjeldab pikalt ka Soome keskpanka juhtinud Koivisto, kelle sõnul ei püüdnud need kirjeldada tegelikkust, vaid maailma sellisena, nagu see ideoloogia järgi pidanuks olema.

Nüüdisaegse majanduse, kus teenused mängivad kasvavalt olulist rolli, andmeid on väga keeruline võrrelda sellistel alustel koostatud statistikaga. See eeldab tollaste näitajate teisendamist nüüdisaja kujule ja see pole alati tehtav.

Nii ongi okupeeritud Eesti kohta keeruline statistikat välja tuua. Ühelt poolt oli pilt sarnane kogu Nõukogude Liiduga – tööstus koosnes valdavalt kohalikus mõistes hiiglaslikest ettevõtetest. Aastal 1980 valmis üle 87 protsendi siinsest tööstustoodangust ettevõtetes, mis allusid Moskvale. Teisalt oli omamoodi teisiti – Eesti oli keskmisest suurema põllumajanduse, eeskätt loomakasvatuse osakaaluga. Nagu Lauri Vahtre on kirjutanud „Eesti ajaloo“ VI köites, sai Eestist Nõukogude Liidu sealiha- ja piimafarm, kuhu veeti sisse jõusööt ning kust välja valmistoodang. Viimane suundus peamiselt Leningradi.

Kui tahame teada, kui palju sellest järele on jäänud, siis on ehk kõige parem, mida saame teha, kui võrrelda taasiseseisvunud Eesti statistikaameti poolt 1992. aastal kogutud andmeid praeguse olukorraga. Needki pole liiga hästi kõrvutatavad, sest majandusharude liigitamise reeglid on vahepeal muutunud, kuid siiski on see parem kui mitte midagi.

Vaadates tööstussektori struktuuri 1992. ja 2021. aastal selgub, et see on täielikult muutunud. Tollased peamised harud on kaotanud tähtsuse ja asemele on kerkinud hoopis uued. Tööstussektorist ligi 32 protsenti moodustas 1992. aastal toiduainete ja jookide tootmine, kauge teine oli ligi 12 protsendiga tekstiilitööstus ja kolmas peaaegu kaheksa protsendiga kemikaalide ja keemiatoodete tootmine. Tunamullu võttis esikoha 21 protsendiga puidutöötlemine, ligi 11 protsendiga järgnes toiduainete tootmine ja üle kümne protsendi andis metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed.

Ida-Euroopas laiemalt on pilt omajagu erinev, sest mõnel pool tegid valitsused püüdlusi nõukogudeaegseid ettevõtteid säilitada. Riigidki olid veidi erinevad – Ungaris toimis mingil määral eraettevõtlus, Poolas peatus põllumajanduse kollektiviseerimine. Mõnigi riik importis lääne tarbekaupu, et rahvast rahustada. Siiski pole lõppkokkuvõttes ilmselt taas mõtet suurt mujale vaadata kui Saksamaale, kus endise Ida-Saksa koosseisu kuulunud liidumaad on veel praegu, 34 aastat pärast riigi taasühinemist ja kõikvõimalikke toetusprogramme endiselt märgatavalt vaesemad kui kunagine Lääne-Saksamaa.

Viimases hädas võiks mõni Vene propagandist ju ehk väita, et olgugi nõukogudeaegsest majandusest vähe säilinud, oleks Eesti iseseisvust säilitades, ilma suure poolt antud panuseta praegu siiski vaesem kui nüüd. Selleks on ilmselt õpetlik võrrelda meie elatustaset Soomega enne Teist maailmasõda ja praegu. Statistilised näitajad on loomulikult jälle kord vahepeal muutunud.

Andres Adamson nendib, et majanduse poolest läks Soome ilmselt 1930ndate lõpuks Eestist ette. Samas toob ta välja ajalooliste arvridade koostamisega tegeleva Maddisoni projekti andmed, mille järgi ostujõule taandatuna olid nii Eesti kui ka Soome maailma 20 rikkaima riigi seas, kuid Soome tase moodustas Eestist veidi alla kolmveerandi. Võisime olla vaesemad, kuid meil sai sama raha eest palju rohkem, mistõttu lõppude lõpuks sai eestlane soomlasest rohkem osta. Praeguseks on rollid selgelt vahetunud: Eurostati andmeil moodustas Eesti SKP elaniku kohta ostujõu pariteedi alusel mullu 85 protsenti, Soome oma aga pea 110 protsenti Euroopa Liidu keskmisest.

Seega võib lõpetada Rein Taagepera sõnadega, et nõukogude võimu kehtestamisega võitis Eesti kellaaja poolest ühe tunni, elatustaseme tõusu osas aga kaotas kaks aastakümmet.

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.