17.04.2023
12. aprillil 103. kaitsepolitseiameti aastapäeval kutsus kapo peadirektor Arnold Sinisalu aastaraamatu esitlusel üles jätma kõrvale juttu “viiendast kolonnist” ehk venekeelsetest inimestest, kes on riigi suhtes vaenulikud. “Fakt on see, et venekeelne elanikkond Eestis on väga erinev,” ütles Sinisalu.
“Eesti venekeelne elanikkond erineb väga oluliselt. Nende elukeskkond on ka väga erinev. Me ei saa võrrelda venekeelseid elanikke Tartus, Võrus, Maardus, Sillamäel, Narvas, Tallinnas – neil on erinevad huvid, nad on erinevalt lõimunud. Ja tuleb ka seda öelda et, tihti ka see, kui hästi inimene räägib eesti keelt ja mis kodakondsus tal on, sellel ei ole mitte mingisugust seost sellega, kuidas ta suhtub Eesti riiki, Eesti riigi poliitikasse, poliitilistesse valikutesse,” ütles kapo juht. “See kõik on väga palju mitmekihilisem ja igasugused jutud viiendast kolonnist oleks targem kõrvale jätta. Seda kinnitavad ka väga erinevad uuringud, mis on tehtud aastakümnete jooksul Tartu Ülikooli teadlaste poolt,” selgitas Arnold Sinisalu.
Üks lihtsustatud mudeleid, mille alusel mitte-eestlaskonda käsitleda, on Poola matemaatikute välja töötatud “20-60-20” mudel.
“See ütleb seda, et igas organisatsioonis või rahvusgrupis on umbes 20% neid inimesi, kes on millegi vastu, ei tule muudatustega kaasa ja kes on lihtsalt protestivaimuga. Siis on 60%, selline suurem seltskond, kes vaatab, kuhu ühiskond suundub. Ja siis on 20% neid, kes on alati edumeelsed, kes tahavad muutusi, toetavad muudatusi. Ja loomulikult nende kihtide sees on omakorda erinevad suundumused,” analüüsis Sinisalu.
Kui me nüüd võtame tema sõnul aluseks, et on 20% inimesi, kes ehk ei taju Eesti riigi poliitikat nii hästi ja toetavad näiteks Kremli praegust poliitikat seoses Venemaa agressiivse sõjaga Ukraina vastu, siis nendest 20%-st umbes 10% on valmis aktiivselt protestima ja oma arvamust igati demonstreerima, ülejäänud 10% võib neid passiivsel kujul toetada. “Aga loomulikult ei tohiks see meid väga häirida ja oma arvamuse avaldamine on põhiseaduslik õigus,” ütles Sinisalu.
Kui me nüüd võtame tema sõnul aluseks, et 20% inimesi, kes ehk ei taju Eesti riigi poliitikat nii hästi ja toetavad näiteks käesoleval ajal seoses Venemaa agressiivse sõjaga Ukrainas Kremli poliitikat, siis nendest 20%-st omakorda 10% on nõus aktiivselt meelt avaldama, välja tulema, oma meelsust demonstreerima ning veel 10 protsenti neid passiivsemas vormis toetama. “Aga see pole asi, mille pärast mures olla,” ütles Sinisalu. “Meelsuse avaldamine on üks põhiseaduslikke õiguseid.”
Loe ka 2017.a kirjutatud Propastopi lugu “viiendast kolonnist”.
Erakonna Eesti 200 juht Lauri Hussar rääkis saates “Интревью недели” Venemaa ja Valgevene kodanike võimalikku ajutist valimisõigusest äravõtmist, kommenteerides Venemaa propaganda mõjust siinsete kodanike maailmavaatele: “Kui inimesed elavad Venemaa ja Kremli mõjusfääris, siis nad alluvad selle propagandale. Me nägime seda Riigikogu valimiste ajal, kui Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja selle kandidaat said märkimisväärset toetust. Ta esines ka Vladimir Solovjovi saates, mis võimaldas tal samuti märkimisväärset toetust saada. Ja me peame mõtlema, kuidas seda aeglustada.”
Samas ei esitanud Hussar mingeid fakte selle kohta, milline oli nimetatud konkreetse kandidaadi Solovjovi saates osalemise tegelik mõju valimistulemustele. Propastop usub, et nimetatud kandidaadi eduka valimistulemuse põhjused peituvad pigem mujal kui Solovjovi telesaates. Saade ise on vaid täiendav ärritaja Venemaa propaganda tööriistakastis.
Selle kohta, kuidas piirata propaganda tarbijaid, kirjutas ajakirjanik Ian Levtšenko arvamusloo. Tema arvates oleks pidanud aasta tagasi, kui selgus, et Vene televisiooni mõju on tugevalt üle paisutatud, muuta selle tarbimine vabatahtlikuks ja aeganõudvaks. “Sest inimesed vajutavad nuppu, ilma et nad selle peale mõtleksid. Televisioon on osa ööpäevasest tsüklist. Sama asja vaatamine YouTube’is nõuab teistsugust tegevust, mis hõlmab teadlikku valikut. Ja seda ei tee paljud inimesed,” kirjutab Levtšenko. Ja ta jätkab: “Selleks, et teha teadlik valik Solovjovi kasuks, tuleb sellise võimaluse puudumise peale surmavalt solvunud olla. Sageli meenuvad meie õigused täpselt sel hetkel, kui meile hakkab tunduma, et neid on rikutud. Hakkame otsima võimalust “tuttava pildi” taastamiseks. Tegelikult pole meil seda üldse vaja. Aga kui seda ei ole, hakkame vastu seina end surnuks jooksma, peaasi et tagasi saaks.”
Hiljuti tõi advokaat Aleksei Ratnikov ETV+ saates “Инсайт” välja, et seaduses pole riigi poolt selgelt sätestatud, mis on julgeolek. Advokaat Vladimir Sadekov täiendab: “Iga üksikjuhtumit hindab kohus eraldi, sest ei ole võimalik anda mingit universaalset valemit hindamaks, mis on tegelikult oht riigi julgeolekule.”
Advokaatide arvamust kinnitab ka siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Veiko Kommusaar: “Jah, selle mõiste kohta ei ole konkreetset määratlust. Aga seda saab tõlgendada läbi erinevate ohtude, mida see või teine tegevus võib kaasa tuua”.
Väljendit “oht riigi julgeolekule” on mainitud mitmes seaduses. Näiteks karistusseadustikus, kodakondsuse seaduses, välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ja relvaseaduses. Siiski ei kirjeldata seadustes täpselt, millised isiku teod võivad kaasa tuua süüdistuse riigi julgeoleku ohustamises.
Kaitsepolitsei (kapo) pressiesindaja Harrys Puusepa sõnul võib julgeolekuohud jagada otsesteks ja kaudseteks. “Meie põhiülesanne on neid ennetada ja ära hoida. Lisaks otsestele ohtudele, nagu terrorirünnak või sõjaline rünnak, on ka kaudsed ohud riigi suveräänsusele, näiteks Venemaa tegevus Eesti mõjutamiseks.”
“Asi pole selles, et kellelgi on mingis küsimuses mingi arvamus. Aga kuidas seda arvamust toetatakse, milliseid tegevusi, milliseid praktilisi samme inimene selles kontekstis ette võtab. Siin võib öelda, et kui inimesed toetavad idanaabrit, siis järelikult ei ole nad lojaalsed, ei jaga Eesti väärtusi,” kommenteeris Siseministeeriumi asekantsler Veiko Kommusaar.
Advokaadid leiavad, et inimese arvamust ei tohiks samastada ohuga riigi julgeolekule. “Igal inimesel on õigus eneseväljendusele. Igal inimesel on teatud õigused ja vabadused. Ja loomulikult, kui ta väljendab oma seisukohta, ei tohiks seda samastada ohuga riigi julgeolekule. Oht riigi julgeolekule peaks objektiivselt olema midagi enamat kui lihtsalt oma arvamuse väljendamine,“ ütles Sadekov.
Ajakirjanik Jan Levtšenko jõuab oma arvamusloos järeldusele, et enesekindel riik mõtleb turvalisusele, kuid ei kiusa taga neid, kes harjumusest või kangekaelsusest end vaenlase propaganda pragudesse varjavad. “Nõukogude Liit, mis osutus savijalgadega kolossiks, ei põlganud sellist kära ära. Praegune taaselustamine Venemaal ei muuda põhimõtteliselt midagi. Sest euroopalik lähenemine seisneb selles, et töötatakse oma hirmudega, mitte ei tehta hirmust kultust,” kirjutab autor.
Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt.