Narratiiviröntgen: russkii mir

13.04.2023

Propastop alustab uue rubriigiga, mille eesmärgiks on läbi valgustada erinevaid propagandas kasutusel olevaid narratiive – näidata, kust nad tulnud on, miks neid sellistena kasutatakse ja mida neid levitades saavutada tahetakse. Esimesena surume narratiiviröntgeni alla narratiivi Vene maailmast, et saada sellest anatoomiliselt täpne pilt.

Alustuseks tuleb aga kokku leppida, millest me täpselt räägime, kui me räägime narratiiviröntgenist. Narratiivi terminit on läbi aegade kasutatud üpris vabameelselt ja sellega on tähistatud erinevaid asju. Märt Väljataga on narratiivi kohta kirjutanud ajakirjas Keel ja Kirjandus põhjaliku artikli, milles leiab, et tegemist on rändmõistega, millel on oht muutuda sedavõrd kõikehõlmavaks, et see kaotab igasuguse sisu ja seletusvõime. Arizona osariigi ülikooli professor Scott Ruston defineeris NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse poolt avaldatud kogumikus narratiivi kui lugude süsteemi, mis on ehitatud üles selliselt, et see looks tähenduse meid ümbritsevast maailmast. Lähtume sellest definitsioonist ka oma narratiiviröntgeni lugudes.

Sõna teise poolega on asi lihtne – röntgeniks nimetatakse tavaliselt meditsiinilises radiograafias kasutusel olevat meetodit, mille abil saab ioniseeriva kiirguse abiga keha sisemistest struktuuridest pilte genereerida. Röntgenpilte kasutatakse sageli meditsiinilistes uuringutes, näiteks luumurdude, kasvajate või kopsuhaiguste diagnoosimisel. Meetod on kiire ja valutu ning seda on kasutatud juba üle sajandi. Kuna meie patsient koosneb luude ja lihaste asemel lugudest ja tähendustest, kasutame ioniseeriva kiirguse asemel avalikel andmetel põhinevat analüüsi.

Kuidas russkii mir sündis?

Otsides jälgi “vene maailma” mõiste kõige varasema kasutamise kohta, jõuame 11. sajandisse, mil Kiievi suurvürst Iziaslav Jaroslavitš rääkis Rooma paavst Clementile adresseeritud kirjas “Hersonist ja vene maailmast” .

Tänasel “Vene maailma” ideel on CGI (Center on Global Interest) uurija Marlene Laruelle andmetel mitu isa: bioloogiline isa Petr Štšedrovitski ja vaimne isa Gleb Pavlovski. 1995. aastal lõi politoloogi taustaga Pavlovski, kes oli tollal oma mõju tipul Venemaa peamise “imagoloogina”, organisatsiooni, mis sai tuntuks kui Vene Instituut. Vene Instituudi manifestis kritiseeris Gleb Pavlovski tabu, mis mõjutab terminit “vene” (russkii) ja suutmatust rääkida rahulikult vene rahvusteadvusest (russkoe samosoznanie).

Petr Štšedrovitski töötas sel ajal Pavlovski konsultatsioonifirmas Efektiivse Poliitika Sihtasutus. 15. detsembril 1997 avaldasid Štšedrovitski ja tema kolleeg Efim Ostrovski artikli pealkirjaga „Kotkas sirutab tiivad: 1111 märki 1111 päeva enne uut aastatuhandet. Manifest uuele põlvkonnale”, milles käsitleti “Venemaa maailma” kontseptsiooni. Seda kirjeldati kui Venemaa identiteedi rahumeelset taastamist ja taasühendamist oma mineviku ja diasporaaga.

See 1997. aasta tekst rääkis aga Venemaa maailmast (Mir Rossii), mitte veel vene maailmast (ruskii mir). Alles 1999. aastal ilmus mõiste praegusel kujul samade autorite uues artiklis pealkirjaga “Venemaa: maa, mida ei olnud olemas”.

Petr Štšedrovitski meenutas oma intervjuus, et Vene maailma termin sündis 1998. aastal, mil Efektiivse Poliitika Sihtasutuselt telliti Venemaa SRÜ poliitika kontseptsiooni väljatöötamine. Esialgu ei olnud russkii mir tellijaile kuigi veenev ning esimest korda kasutas seda ametlikult Vladimir Putin alles 2001. aastal oma kõnes enne esimest välismaal elavate kaasmaalaste maailmakongressi. Venemaa uus president kuulutas: “Vene maailma mõiste ulatub kaugele Venemaa geograafilistest piiridest ja isegi kaugele vene rahvuse piiridest.”

Mis lugu see meile räägib?

Vene maailma (ruskii mir) mõiste puhul tuleks sõna “maailm” mõista selle iidse tähenduse, tsivilisatsioonilise ruumi tähenduse kaudu. Ajaloos saab rääkida Kreeka maailmast, Rooma maailmast ja Bütsantsi maailmast kui viisist, kuidas määratleda ühe kultuurilise keskuse mõju all olevaid laialdasi territooriume. Need alad ei jaganud üksnes keskuse kultuuriväärtusi, vaid olid sellele ka poliitiliselt lojaalsed ja tiirlesid majanduslikult keskuse orbiidil. Vene keeles saab sõna “mir” tõlkida nii maailma kui rahuna, seega ei ole ka paralleelid muistse Pax Romanaga sugugi liigsed. “Rooma rahu” omakorda viitab suhtelisele stabiilsusele ja rahule, mis valitses Rooma impeeriumis aastatel 27 eKr kuni 180 pKr. Sellel ajal koges Rooma impeerium pikaajalist majanduslikku õitsengut, kultuurilisi saavutusi ja sõjalist domineerimist.

Algselt ei olnud Vene maailma näol tegemist etnorahvusliku ideega. Selle loojad olid tugevalt mõjutatud sellistest filosoofidest, nagu Vladimir Solovjov ja Nikolai Berdjajev, olles samal ajal ka marketingi ja brändingu alal tegevad spetsialistid. Vene maailma iseloomustabki see topeltaspekt: turunduslikus mõttes on see kaubamärk, mis esindab Venemaa häält rahvaste kooris, kuid see on ka anum filosoofilisele või religioossele messianismile, millega kaasneb arusaam, et Venemaa sõnum maailmale omab universaalset päästmisväärtust.

Võrreldes algsega on vene maailma idee aja jooksul Kremli eesmärkidele vastavalt ka edasi arenenud. 21. sajandil võib narratiivi kokku võtta järgmiselt: vene maailm tugineb vene tsivilisatsioonile, mille kandjaks on kogu suur-vene rahvas, kes kannab ühist vene ideed ning jagab ühist vene hinge (eristuvat vaimsust, moraali ja kultuuri), ühist poliitilist keskust (Moskva), ühist hälli (Kiiev, “ema Rus”), ühist keelt (vene keel) ning ühist kirikut (vene õigeusu kirik), mida ühendab ühine patriarh (Moskva patriarh), kes töötab “sümfoonias” ühise ilmaliku liidri (Vladimir Putin) juhtimisel, et valitseda seda “maailma” ja rakendada seda “rahu” de facto ühise territooriumi peal (mida kehastab Venemaa kontroll oma lähinaabruskonna üle ja selle integreerimine euraasia ideoloogia alusel).

 

Kellele see suunatud on?

Algul oli vene maailm suunatud eelkõige väljaspool Venemaad (eriti nn lähivälismaal) elavatele etnilistele venelastele, millele viitab ka mõiste ametlik kasutuselevõtt just kaasmaalaste maailmakongressi eel. Ka 21. juunil 2007 Putini ukaasiga loodud fond nimega Russkii Mir nimetas oma kodulehel eemärgiks: “vene keele kui Venemaa rahvusliku pärandi ning vene ja maailma kultuuri olulise aspekti edendamine ning vene keele õppeprogrammide toetamine välismaal”.

Fond juhib sadu Vene keskusi maailmas. Eestis on nende esinduseks Tallinnas asuv Puškini Instituut. Fondi Russki Mir esinduse avamine Tallinnas toimus 18. detsembril 2008 Puškini Instituudi ruumides. Vene maailma egiidi all toimus aastaid ka rahvusvaheline venekeelme etteütlus “Totalnõi diktant”, mille ülemaailmseks keskseks toimumispaigaks oli 2019. aastal just Eesti pealinn Tallinn.

Eesti kaitsepolitseiamet nendib, et alates 2006. aastast kujundatakse kaasmaalaste poliitikat üha enam nn. põlise Vene ala põhimõtet rõhutavast kontseptsioonist russki mir lähtuvalt. “See ideoloogia püüab venelasi identiteedi säilitamiseks üle maailma ühendada kultuuri, keele, usu jt. põhimõtete alusel. 2008. aastal asus fond Russki Mir aktiivselt tegutsema ka Eestis, finantseerides mitmeid siinsete “kaasmaalaste” projekte,” kirjutas kapo oma aastaraamatus.

Lisaks välismaal elavatele venelastele on vene maailma narratiiv aja jooksul üha olulisemaks Kremli tööriistaks muutunud ka siseriiklikult. Putin mainis vene maailma oma kõnes 18. märtsil 2014, õigustades Krimmi annekteerimist Venemaa poolt.

 

Mis on selle eesmärgid?

Vene maailma narratiivi peamine eesmärk on luua kõigile venelastele (ja neile, kes end venelastena defineerida soovivad) postsovetlik ühtne identiteet. Nõukogude liit suutis oma pool sajandit kestnud eksistentsi jooksul välja aretada rahvusetud homo sovieticused, kes impeeriumi lagunedes muutusid pidetuks ja eesmärgituks inimmassiks, mis oli pihustunud paljudesse eri riikidesse. Vene maailm võimaldas neil taas koonduda ühise identiteedi alla ja taastada oma eneseväärikus.

Vene maailma ühised väärtused, ühine usk ja eelkõige ühine juht võimaldab neid end venelastena defineerivaid inimesi Kremli poolt edukalt mobiliseerida ning ühiste eesmärkide täitmisele suunata.

Vene maailm tunnistab vaid üht vene rahvast ning selle narratiivi kohaselt ei saa eraldi rahvustena olemas olla ei ukrainlasi ega valgevenelasi. Üksnes sellest narratiivist lähtuvalt saab Ukrainasse tunginud vene vägesid näidata kangelaslike vabastajatena.

Ja neile, kes end vene maailmaga ei samasta, demonstreerib see narratiiv, et impeerium ei ole kuskile kadunud – see on suur ja võimas ja võtab varem või hiljem tagasi kõik, mida enda omaks peab. Ilmselt just seda eesmärki täidavad Venemaalt muu hulgas ka Eestisse veerevatele kütusevagunitele maalitud Russkii mir sildid.

 

Kuidas tal praegu läheb?

Venemaa sõda Ukrainas on Kremli pehme jõu tööriistadele, mille hulka kindlasti ka russkii mir kuulub, andnud demokraatlikes lääneriikides tugeva löögi. Mitte ilmaasjata ei pannud Välisluureamet oma tänavu ilmunud aastaramatus ühe peatüki pealkirjaks “Russki mir’i küünal kustub”. See peatükk keskendub küll peamiselt vene õigeusu kiriku tegevusele, kuid mõte laieneb ka kogu narratiivile tervikuna.

Russkii miri narratiivi tunnistasid valeõpetuseks terve hulk õigeusu teolooge, kelle deklaratsioon avaldati ka eesti keeles.

Venemaa sissetung Ukrainasse muutis loomulikult Kremli jaoks oluliselt raskemaks oma ühtset vene maailma ülistava narratiivi levitamise demokraatlikes lääneriikides. Samuti ei toimunud mullu Tallinnas traditsioonilist “Totaalset etteütlust”, mille suur eestkõneleja varasematel aastatel oli Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Teisalt on russkii mir siltidega kütusetsisterne Eestimaa raudteedel nähtud veel ka tänavu.

Venemaa siseriiklikult vene maailma narratiiv aga õitseb ja õilmitseb, sest sõda Ukrainas on sundinud venelasi valima poole ja see narratiiv muudab vastandumise “kollektiivse läänega” meie-nemad teljel väga lihtsaks.

 

Kasutatud pildid on kuvatõmmised viidatud lehekülgedelt. Infograafika on loodud Propastopi toimetuse poolt.