Potsataja propagandakrokodilli hambus

Uudis, et 17. märtsil näidatakse Apollo kinodes vene filmi “Tšeburaška”, on tekitanud palju küsimusi.

Näiteks, kui eetiline on praeguses olukorras Vene filmide ostmine Eesti levitajatele. Filmist saadav tulu läheb ju otse nendele tootjatele ja levitajatele, kes on seotud agressorriigiga.

Teiseks, filmi treilerites ja plakatitel on EL sanktsioonide all olevate meediakanalite logod – Россия-1 ВГТРК kanalina.

Kolmandaks, kuidas tulla toime asjaoluga, et Vene näitlejad, kes mängisid peaosi, kas ei lubatud Ukrainasse või olid teadaolevalt toetanud Vene sõdureid Ukraina rindel.

Rus.delfi.ee ajakirjanikud tõstatasid selle küsimuse ja palusid kommentaari Andri Tšupinilt, kes vastutab filmi levitamise eest Eestis.

Ta tõi välja, et paljud venekeelsed elanikud kurdavad, et nad ei saa vaadata Vene filme suurelt ekraanilt nagu varem. “Venekeelsed inimesed Eestis ei lähe kuhugi ja miks peaks neid karistama? On selge, et poliitilisi ja sõjafilme keegi sisse ei too. Aga Tšeburaška on lastefilm täiskasvanutele,” väidab Tšupin. “Olen seda mitu korda vaadanud, iga sõna jälginud ja isegi juristidega konsulteerinud. Film on väga lahke ja ei tohiks kedagi solvata”. Tšupin on kindel, et isegi Ukraina pagulased vaataksid seda hea meelega.

Propastop kirjutas selle aasta jaanuaris venekeelses blogis, et film “Tšeburaška” oli vaatamata oma kassamenukusele põhjuseks Venemaa propagandarünnakutele Ukraina vastu.

Propastop märkis siis muu hulgas Venemaa ekspertidele viidates, et “multikategelaste” ja propaganda vahel on seos: “Kuigi Tšeburaška on armas ja armastatud tegelaskuju mitmete põlvkondade eri rahvustest inimeste jaoks endises Nõukogude Liidus, kannab ta praeguses olukorras kahjuks teistsugust laengut. Filmi sõnumit on raske eirata: seda räägivad tegelased ise. Gena külalislahke sõber Valera kinnitab, et Tšeburaška on inimlikum kui paljud inimesed. Karvane sõber selgitab, et inimesed peavad üksteisele andestama, et olla õnnelikud. Kõik see meenutab vene propagandanarratiive sotsiaalsest ühtekuuluvusest agressiooni tingimustes ja Русский мир’i (vene k. Vene maailm) headusest. Kas Tšeburaška uusversiooni võib pidada propagandaks?

Seitse aastat tagasi tegi vene ajakirjanik ja maailmarändur Dmitri Petrov võrdluse… olümpiakaru ja Tšeburaška (või õigemini nende kujutisi kuulipildujatega ja kamuflaažis) ja tegi järgmise järelduse: “Oh, neil on oluline roll! Olümpiakaru on ju karu. Ja kui ta naeratab, siis ta tulistab ju ka naeratus huulil. Just nagu Tšeburaška. Kes ise muidugi on hea. Aga kui sa talle püstoli usaldad, siis ta tabab sihtmärki ilma et peaks sõrmegi liigutama. Armsad väikesed loomad aitavad mõista: sõda ei olegi kõige hullem…”.

Meenutame ka, et film ise on Venemaal samuti vastuoluline, kuna on kahtlusi filmi LGBT+ propaganda osas.

Tšupin lisas, et nad ei ostnud Venemaalt midagi ja täpsustas, kes saab Eesti levitamisest saadava tulu. “Armeenias on ka oma levifirma ja film osteti sealt. See tähendab, et kasum läheb Armeeniasse, mitte Venemaale,” ütles Andri Tšupin.

Filmist on saanud ka Venemaal paroodia ja trollimise objekt. Näiteks kuulus komöödiaprojekt Comedy Club tegi sketši, kus Tšeburaška räägib Putiniga unes.

Viimane tegi ettepaneku, et Tšeburaška võiks saada USA presidendiks, sest ta on nii arusaamatu tegelane, et sobib selleks ametikohaks.

Ka Balti riigid said sketši osaliseks. Tšeburaška pakkus alternatiivina välja kolm põrsakest, millele Putini pilt vastas, et “nad juba juhivad Baltikumi”. Ausalt öeldes trollib sketš irooniliselt ja üsna trotslikult Putinit ning Venemaa välis- ja sisepoliitika narratiive.

Propastop ei saa välistada, et filmi “Tšeburaška” levitamist Eestis kasutatakse propagandaobjektina näidates “mõistuse olemasolu russofoobsete eestlaste mõtetes”. Ja taaskord annaks see põhjust kinnitada enda narratiivi sõprusest, rahust ja headusest.