Propastopi raamatukogu: Kas ja mille pärast täna veebis häbi tuntakse?

Kas tänane ja tuleviku sina/mina peaks muretsema ulatuslike häbistamiskampaaniate ohvriks sattumise pärast? Või peaksime hoopis mõtlema, kuidas veebihäbistamine saab luua uusi norme ja leevendada ebaõiglust? Äkki võtaks kõige täiega omaks häbijärgse ühiskonna ja käitumise? Trump ju võis? Ja pealegi…yolo?

Ühismeedias on mitmeid kontosid, mille keskmes on sotsiaalmeedias ahistavalt ja vaenulikult kohelnud isikute sõnumite avalikuks toomine ja seejuures nende avalik häbistamine. Teadlased on välja selgitanud, et eristada saab viit erinevat tüüpi häbistamist.

Viis häbistamise tüüpi

Kuigi häbistamine võib tunduda selgepiirilise tegevusena, mille käigus keegi käitub ebaviisakalt ja teised annavad märku, et see käitumine ei olnud sobilik, on häbistamisel lausa viit eri tüüpi: pedagoogiline, hukkamõistev, meelelahutuslik, osalev ja peegeldav häbistamine. Häbistajateks võivad olla nii moderaatorid kui ka kommenteerijad.

Pedagoogilise ehk reintegratiivse häbistamise eesmärk on juhtida tähelepanu veebipõhise kohtingumaailma ja -kommunikatsiooni probleemidele. Sellised kontod näitavad, et internetis toimuv ahistamine on reaalne probleem, millega tuleb tegeleda. Loodetakse, et nende kontode sisu aitab inimestel teadvustada internetis toimuva ahistamise probleemi olulisust ning edaspidi oskavad kasutajad ebasobivat käitumist märgata ja sellele ka sobivalt reageerida.

Teine häbistamistüüp on hukkamõistev, desintegratiivne häbistamine, mis ei ole üldiselt heakskiidetud., sest häbistamine toimub konkreetsete tõenditeta. Seda tüüpi häbistamine on suunatud nõmetseja selgele ja karmile hukka mõistmisele ning kogukondadest välja heitmisele ehk siis kaasnevad tõsisemad tagajärjed.

Meelelahutusliku, osaleva ja peegeldava häbistamistüüpide puhul on oluline tähelepanu saamine. Selleks, et tuua oma kontodele ja lehekülgedele tähelepanu, pakuvad kontode moderaatorid auditooriumile uut ja šokeerivat sisu.

Meelelahutuslikku tüüpi kontode moderaatorite sõnul on nende eesmärk lõbustada inimesi, kel on olnud samasuguseid kogemusi või pole õrna aimugi, mis toimub veebis kohtinguplatvormidel. Ahistamise naljaks pööramine muudab ehk probleemi vähemvalusaks ja -isiklikuks, sellest ka tõsisele teemale huumoriga vastandumine.

Osalev häbistamine on vorm, kus “nõmetseja” korralekutsumine ei olegi tähtis. Esikohale tõuseb hoopis häbistajate kogukonnaliikmeks olemine, sotsiaalsesse rühma kuulumise vajadus, kollektiivne tegutsemine ja jagatud identiteet. Peegeldava häbistamise praktiseerija ei soovi harida ega ole muutuse loomisele orienteeritud, vaid soovib oma kogemuste kaudu näidata ja ise paremini mõista, milline on probleemi ulatus.

Valeinfo on kõigi, mitte ainult noorte probleem

Vaata Rahvusraamatukogu poolt ellu kutsutud arutelu häbiteemal, mida modereerib TÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel. Häbi üle arutlevad kirjanik ja kolumnist Susan Luitsalu, ajakirjanik Martin Laine, PPA vanemkommunikatsiooniametnik Maarja Punak ja kommunikatsiooni- ja turundusekspert Argo Kerb.

„Infomüra“ on Eesti Rahvusraamatukogu arutelusari, kus iga kuu teisel teisipäeval arutletakse aktuaalsetel teemadel.

Kasutatud uuring ilmus ajakirjas Journal of Audience and Reception Studies.