Denatsifitseerimine – mida see tähendab?

„Denatsifitseerimise“ ja „demilitariseerimise“ loosungite all alustas Venemaa 24. veebruaril 2022 täiemahulist sissetungi Ukrainasse, kuid kuskohast need terminid täpsemalt pärit on ja milliseid tähendusi nad kannavad?

Demilitariseerimisega on asi selge, see tähendab sõjaväelise võimekuse kõrvaldamist või keelustamist, relvituks tegemist. Demilitariseeritud on rahvusvaheliste lepingutega ühtviisi nii kuu ja teised taevakehad kui näiteks nelja kilomeetri laiune maariba Põhja- ja Lõuna-Korea vahel. Demilitariseeritud Ukraina võiks seega tähendada ilma iseseisva sõjalise võimekuseta riiki.

Mida aga tähendab denatsifitseerimine? Sõna ise (Entnazifizierung) pärineb teise maailmasõja lõpu päevilt ning sellega tähistati meetmete kogumit, mis mis viidi ellu pärast liitlaste võitu natsionaalsotsialistliku Saksamaa üle 1945. aastal. Potsdami leppe kohaselt tuli saksa ja austria ühiskond, kultuur, ajakirjandus, majandus, õigus ja poliitika „vabastada“ kõigist natsionaalsotsialismi mõjudest.

Pool miljonit sakslast denatsifitseerimislaagrites

1946. aastal võttis Liitlaste kontrollnõukogu Saksamaa kohta vastu arvukalt direktiive, mille abil määratleti teatud inimgrupid ja allutati nad kohtulikule uurimisele. Natsidega koostööd teinute vastutuse selgitamiseks ja neile karistuste määramiseks moodustati denatsifitseerimiskohtud, mis jagasid inimesed vastavalt nende süü raskusastmele erinevatesse gruppidesse ja määrasid neile karistused – alustades rahatrahvidest kuni sunnitöö ja vangistuseni välja. Saksamaal langes uurimise alla mitu miljonit inimest, kellest enam kui 500 000 saadeti niinimetatud „denatsifitseerimislaagritesse“ vangi.

Mida Putin Ukraina denatsifitseerimise all täpselt mõtles, teab ilmselt üksnes tema ise, kuid Kremli-meelne uudistekanal RIA Novosti edastas mullu aprilli algul artikli, milles selle autor Timofei Sergeitsev selgitab, et denatsifitseerimine tähendab meetmeid, millega eemaldatakse ühiskonnast ja meediast rahvussotsialistlik ideoloogia.

RIA Novosti andmetel on denatsifitseerimine suunatud sellise natsismiga nakatunud ühiskonna vastu, mida ei saa sõjakuritegude eest otseselt veel karistada. Ukraina denatsifitseerimine tähendab deukrainiseerimist, mis peab kestma vähemalt ühe inimpõlve ehk 25 aastat ja mille tulemusena peab ukrainlastel kaduma oma rahvuslik identiteet. Pärast edukat denatsifitseerimist ei saa Ukrainat enam nimetada Ukrainaks.

RIA Novosti artiklis tõdetakse, et spetsiaalne sõjaline operatsioon on toonud päevavalgele, et Ukrainas ei ole natsid mitte üksnes riigi kõrgem juhtkond, vaid suur osa elanikkonnast. Seetõttu tuleb tappa kõik ukrainlased, kes on tõstnud relva oma maa kaitseks. Ülejäänud tuleb aga ümber kasvatada, rakendades ranget tsensuuri ja ideoloogiliselt laetud haridust. Artiklis märgitakse, et ukrainlased on salakavalalt peitnud oma natsismi „iseseisvuse” ja „euroopalikkuse” taha, mis on aga veelgi ohtlikum kui Hitleri natsism, kuna see on varjatud.

Kindlasti ei saa lubada ka Ukraina liitumist Euroopa Liidu või teiste läänemeelsete rahvusvaheliste organisatsitoonidega, kuna Lääs tervikuna toetab Ukraina natsismi, märgitakse artiklis.

Venelaste jaoks jäi mõiste keeruliseks

Ilmselgelt oli Putini soov denatsifitseerimise termini käibele toomisega tõmmata paralleele natsi-Saksamaa ja Ukraina vahel. Teise maailmasõja heroiseeritud mütoloogiat on Kremli propagandistid teadlikult viimastel aastakümnetel venelaste ajukäärudesse tampinud ning kinnistatud neis rahvusliku kuvandi maailma natsismikatkust päästjatena. Iga õige venelase kõige olulisem missioon selles elus on võidelda oma vanaisade kombel ülima kurjuse vastu, milleks on taas pead tõstev natsism ja fašism. Aga et ukrainlased on natsid, seda on räägitud kõigis Venemaa propagandakanalites juba vähemalt alates 2014. aastast. Aastal 2018 ilmus juba ka raamat, mille pealkirjas Ukraina denatsifitseerimine sees.

Denatsifitseerimine terminina oli ilmselt mõeldud siseriiklikuks kasutamiseks, kuna vaatamata ajaloolistele analoogidele see rahvusvaheliselt ei tööta. Putin, kuulutades Ukrainasse sissetungi eesmärgiks denatsifitseerimise, tunnistas tegelikult sissetungi eesmärgiks Ukraina režiimi jõulise muutmise ja ukraina rahvusliku identiteedi ja kultuuri hävitamise. Sellega läks ta teravasse vastuollu rahvusvahelise õigusega. Iroonilisel kombel tabas denatsifitseerimisretoorika bumerangina hoopis Putinit – lääne meedia võrdleb teda ennast Hitleriga.

Ilmselt ei osutunud termini “denatsifitseerimine” lansseerimine ka siseriiklikult siiski päriselt edukaks, sest viimasel ajal seda Kremli propagandas enam praktiliselt ei kohta. Üks viimastest Venemaal tegutsenud sõltumatutest ajakirjandusväljaannetest “Projekt” (keelati 2021. aasta juulis) kirjutas mullu mais, et Kreml otsustas vähendada meedias mõiste “denatsifitseerimine” kasutamist.

Väidetavalt teadis Putini plaanidest Ukrainasse denatsifitseerimise egiidi all sisse tungida vaid kitsas seltskond inimesi, mistõttu ei olnud poliitilistel strateegidel aega korralikult lahti mõtestada sissetungi peamisi motiive ja mõista, kuidas need publikule mõjuvad. Vaatamata pidevale kasutamisele meedias ei mõistnud venelased sotsioloogiliste uuringute kohaselt selle sõna tähendust ning tavainimestel olevat ka probleeme selle hääldamisega.

Kui Ukrainasse tungides alahindas Putin ukrainlaste vabaduseiha ja valmisolekut selle eest seista, siis samal ajal ülehindas ta lisaks oma armee võimekusele ka oma rahva vaimseid võimeid. Ukraina denatsifitseerimist me õnneks ilmselt ei näe, küll aga on põhjust hakata mõtlema, kuidas oleks võimalik Venemaa deputiniseerida.

Pildid on pärit loos kasutatud allikatest. Kaanepilt: unauf.de