Propastop retsenseerib: sõjapropaganda filmis “Parimad põrgus”

5. oktoobril linastus Venemaal Andrei Batovi sõjateemaline mängufilm “Parimad põrgus”, mis on esimene Venemaal tehtud film, mis räägib Ukrainas toimuvast sõjast. Propastopi venekeelne toimetus tellis filmist ja seal sisalduvast propagandast retsensiooni, mida saab täispikkuses lugeda siit. Käesolevaga anname lühendatud ülevaate filmi sisust ja retseptsioonist.

Oma ja võõras

Filmis aset leidvas sõjas on kaks osapoolt: valged ja kollased, kes võitlevad mitmetes lahingutes Azovi territooriumi üle. Alguses jättis film mulje, et tegu võib olla suhteliselt võrdsete osapooltega, kelle vahel toimuvad lahingud panevad mõlema oskused proovile. Peagi sai aga selgeks, et ‘valged’ kas alati võitsid kõik lahingud (isegi kui numbrid olid selgelt nende vastu), või otsustasid isetult sõlmida ajutise vaherahu.

Kuigi ‘kollased’ olid pidevalt kaotajad, viitadi filmis korduvalt nende julgusele, millest sai defineeriv ühisosa kahe osapoole vahel. Kui mõlemad olid julged, siis ‘valged’ olid süstemaatilised, organiseeritud ja kavalad. ‘Kollaseid’ kujutati aga kui meeleheitlikke, lohakaid ja kaootilisi sõdalasi. Filmi lõppedes on veendumus suur, et ‘valgetena’ kujutati Wagnerlasi ja ‘kollastena’ ukrainlasi – kõige lõpus on kujutatud stseeni, kus ‘Azovisse’ ehk Ukrainasse jõuab uus üksus ‘valgeid’ ehk Wagnerlasi ning erioperatsioon nimetatakse ametlikult ümber sõjaks.

Sõja poolt või vastu?

Venemaa avalikkuse reaktsioon filmile oli aga pigem üllatav: paljud, näiteks Aleksei Korostelev telekanalis Dožd, pidasid seda sõjavastaseks filmiks. Korostelev nentis ka, et selle sõja ainus võitja on surm. Eesti Kultuuriministeeriumi nõunik Pavel Prokopenko kommenteeris filmi kui püüdlust Wagnerlaste sõjakuritegusid lunastada. Filmis võidukad ‘valged’ täitsid oma ‘lepingulist kohustust emamaa ees’. Nad olid teadlikud, et nad lähevad selle patriootliku ülesande eest põrgusse, aga sinna jõudes on nad saanud ‘parimateks’.

Sellega üritatakse saavutada kahte peamist eesmärgi: veenda Venemaa inimesi, et Wagneri sõdalased on Ukrainas üllal eesmärgil Venemaa nimel, ning saata sõnum nii praegu Ukrainas võitlevatele kui potentsiaalsetele sõduritele, et sõjas tehtu ei oma lõppkokkuvõttes nii suurt moraalset probleemi, sest võidukalt sõjas surres oled sa nii kui nii kangelane.

Üleüldiselt on äärmiselt murettekitav, et isegi selgelt ‘Venemaa’ võitu kujutavat filmi peetakse sõjavastaseks. See näitab selgelt, kui kaugele ja kui äärmuslikuks on arenenud Venemaa meediaruumis domineeriv sõjapropaganda. Kuna tegemist on suhteliselt ebamäärase ja samas mitmetähendusliku filmiga, siis on kindlasti huvitav jälgida, kuidas filmi tähendus hakkab Vene meediaruumis ajapikku muutuma.

Kuvatõmmised filmist.