Kremli meediaruum on polariseerumas

Venemaa tegemistega kursis olles oleme harjunud mõtlema sealse meediaruumi peale kui Kremli hääletoru võimendajana. Sõja kulgedes oleme aga näinud, kuidas Kremli poolt radikaliseeritud ja ülesköetud meediaruum võib režiimile hukatuslikuks muutuda – sõja õigustamisega eeldatakse ka sõja võitu. Mis saab aga siis, kui võidu suurimaks takistajaks paistab olevat riigi enda president?

21. septembril teatas Putin osalise mobilisatsiooni väljakuulutamisest, aga sellega kaasa tuli ka nimekiri valdkondadest, kelle jaoks mobilisatsioonikohustust ei ole – sinna hulka kuulusid ka kremlimeelse meedia suurimad staarid. Sellega tagati, et sõja peamised propageerijad ja kaitsjad ei peaks ise sellest osa võtma. Nüüd aga tundub, et nende väärastunud illusioon käimasolevast sõjast on hakanud valitsusele kätte maksma.

Ärata mind, kui november on läbi

Novembri alguses teatas Venemaa kaitseministeeriumi kõneisik, et sõjaväele on antud käsk Hersoni piirkonnast taganeda. Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu ja vägede juht Sergei Surovikin otsustasid, et ‘taktikaline’ taganemine on antud olukorras hädavajalik. Sellega vallandus kriitikalaviin Putini enda toetajate poolt.

Kriitika liikus edasi ka televisiooni, mille üks värvikamaid näiteid oli Putini ühe suurima toetaja Vladimir Solovjovi õhtune telesaade, kus ta kutsus otsust üheks ajaloo suurimaks sõjaliseks kaotuseks. Oma hommikuses Vesti FM raadiosaates rääkis Solovjov, kuidas Venemaa on olnud Ukrainas täiesti saamatu ning kuidas tema ja teised kodanikud on pidanud oma raha eest sõduritele hädavajalikku varustust saatma.

Sarnast juttu rääkis regulaarselt riigi meedias esinev duumasaadik Sergei Markov, et vägede taganemine on suurim geopoliitiline kaotus Venemaa jaoks Nõukogude Liidu lagunemisest saadik. Eraldi postituses kirjutas ta ka, et nüüd on Venemaa suurriigi staatus küsimärgi all ning Venemaa peaks oma sõjategevust mitmekordselt tugevdama.

Kuulus Venemaa sõjakorrespondent Anastasia Kaševarova väljendas aga oma postituses viha teadmatuse üle, kellele ja mis põhjusel alla antakse. Ta uskus, et isegi Kremlil ei ole nendele küsimustele vastuseid. Korrespondent süüdistas Venemaa vägede juhte treenimata meeste mobiliseerimises ja süüdistas neid korduvalt rahvale valetamises.

Üks märkimisväärsematest juhtumitest oli aga ühisavaldus mitmete kremlimeelsete ajakirjanike poolt (teiste hulgas ka Izvestia korrespondent Aleksandr Sladkov), mille raames nad avalikustasid kirja ühest mereväeüksusest, mis kritiseeris tugevalt oma juhtide otsuseid ning süüdistas neid suurtes kaotustes Pavlivka külas, kus kaotati nelja päevaga üle 300 inimese. Lisaks publitseeris väljaanne Moskovski Komsomolets artikli, kus intervjueeriti sõjatehnika eksperti ütlemas, et Vene väed on vaenlase taktikaid ja tehnikat alahinnanud, mistõttu kukkus Vene vägede strateegia ka kokku.

Enamasti oldi siiski ühel meelel, et valitsuse otsust usaldatakse, aga sellegipoolest on neist läbi kumav kriitika märkimisväärne. 10. novembril raporteeris väljaanne Verstka, et meediaga on jagatud nimekirja olulistest isikutest, keda ei tohiks nende sõnavõttude pärast väljaannetes tsiteerida. Nende hulka kuulus näiteks Duuma kaitsekomitee juht Andrei Kartapolov, kes tunnistas väljaandele RBC mobiliseeritute suurt kaebuste hulka ning halbu tingimusi.

Tegelikkuses ei ole telenägudel kedagi tsiteerida vaja, et Putini enda retoorikale kahju teha. Selle kõige ehedamaks ja järjepidevamaks näiteks on Russia-1 saatejuht Olga Skabajeva, kes on sõja algusest saadik teadlikult eemaldunud valitsuse esitatud narratiividest. Lisaks sõjaolukorra tunnistamisele on ta teinud viiteid ‘III Maailmasõjale’ ning kritiseerinud mitmel korral Putini kaotusi Ukrainas.

Riik, see ei ole Putin

Ühel hetkel hakkab inimene idee taga kahvatuma, sest idee on alati tugevam. Nii tundub praegu olevat Putini ja ideega võimsast ja võidukast Venemaast. Isegi inimesed, kes on varasemalt karistamatult Putini progressi kritiseerinud, paistavad nüüd mõistvat selle tegevuse ohtlikkust ja võimalikke tagajärgi.

Tšetšeenia Wagneri grupi asutaja Ramzan Kadõrov on varem mitmel korral väljendanud oma pahameelt Vene vägede pehmuse ja nõrkuse kohta. Viimasel ajal on tema sõnavõtud ja reaktsioonid muutunud aga palju leebemaks. Näiteks tegi ta viimase vägede taganemise puhul postituse, kus ta kiitis otsuse igati heaks, ülistades juhtide tarkust ja mõistes hukka väljendi ‘alla andmine’ kasutamist.

Tundub, et mida pikemaks sõda Ukrainas venib, seda ettevaatlikum peab Kreml olema oma kommunikatsioonis. Riigi meediaruumis paistab juba välja, et võimude jutt võidukast Venemaast käib otseselt vastu sellele, mis Ukrainas päriselt toimub. Kui ohtlik taoline radikaliseerumine Kremlile ka praktikas on, näeme kindlasti tulevikus.

Kuvatõmmised on pärit loos mainitud allikatest.