Türgi: propaganda toel üleilmseks suurvõimuks

Türgi on meie NATO-liitlane, kuid Eesti meedias on see riik uudisekünnise viimasel ajal ületanud pigem vastuoluliste sõnumitega seoses Soome ja Rootsi NATO-püüdluste pidurdamisega ja osava laveerimisega Venemaa ja lääneriikide vahel. Kindlasti ei saa Türgit täna pidada lääneliku demokraatia väärtuste kandjaks ning alates 2002. aastast riiki peaministri ja presidendina juhtinud Recep Tayyip Erdogan on muutunud järjest diktaatrolikumaks. Selles artiklis vaatame, kuidas on üles ehitatud Türgi küllalt toimekas propagandamasin.

Range kontroll meedia üle

Meediavabadusest, nii nagu meie seda läänes mõistame, ei ole mõtet Türgis rääkida. 95 protsenti meediast on Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani partei Kord ja Õiglus (AKP) kontrolli all. Televisioon on juhtiv uudistemeedium. Riiklik ringhääling TRT töötab paljudes keeltes, sealhulgas peamises vähemuskeeles kurdi keeles. Suurim meediakontsern on valitsussõbralik Demiroren, kellele kuuluvad populaarsed ajalehed Hurriyet ja Posta ning telekanalid CNN Turk ja Kanal D. Satelliitide vahendusel on Türgi telekanalid huvilistele kättesaadavad ka piiri taga.

Piirideta Reporterid (RSF) avaldab igal aastal 180 riiki hõlmava ajakirjandusvabaduse indeksi, milles Türgi paikes 2022. aastal 149. kohal Hong-Kongi ja India vahel. Võrdluseks – Valgevene on pressivabaduselt maailmas 153. ja Venemaa 155. kohal.

Valitsus ja valitsusega liidus olevad erasektori ettevõtted suunavad teadlikult reklaame ja toetusi meediaväljaannetele, mis pakuvad neile soodsat kajastust, samas kui tõrksamaid meediaväljaandeid ähvardavad suured rahatrahvid. Präänikuhoidja rolli täidab riigi reklaamirahasid käsutav Pressireklaami Nõukogu (BIK) ning piitsa annab trahvide ning avaldamiskeeldudega Ringhäälingu Ülemnõukogu (RTÜK).

Valitsuskriitiliste ajakirjanike vastu suunatud vägivald riigis on kasvanud pärast 2019. aasta kohalikke valimisi. 2023. aasta valimiste lähenedes on meediavastasest poliitilisest retoorikast kannustatud ultranatsionalistlike rühmituste liikmed ka tänaval ajakirjanikke rünnanud. Rahvusvahelise ajakirjanike kaitsekomitee andmeil istub Türgis vangis 45 ajakirjanikku ning aastatel 1992 kuni 2022 on tapetud 31 ajakirjanikku ja meediatöötajat.

Tsenseeritud internet

Sellise surve tingimustes on mõistetav, et vähesteks Türgi valitsusest sõltumatuteks jäänud meediaväljaanneteks on suurte rahvuvaheliste meediaorganisatsioonide kohalikud harud. 2022. aasta veebruaris kutsus aga Türgi meediajärelevalve RTÜK rahvusvahelisi meediaväljaandeid üles taotlema ringhäälingulubasid kooskõlas 2019. aasta meediaseadusega, ähvardades vastasel juhul saadete edastamise keelata ja nende veebisaidid blokeerida. Tänavu juuni lõpus blokeerisidki Türgi võimud USA Kongressi rahastatud ringhäälingu Voice of America ja Saksa avalik-õigusliku ringhäälingu Deutsche Welle veebisaidid. Väärib märkimist, et näiteks Hiina propagandakanali China Radio International Türgi haru tegutseb takistamatult edasi.

Freedom House’i poolt igal aastal avaldatava netivabaduse raport Freedom of the Net hindab Türgi “mitte vabaks” riigiks. Raporti kohaselt vähenes mullu internetivabadus Türgis kolmandat aastat järjest. Blokeeriti sadu veebisaite, mõnel juhul 2020. aasta lõpus vastu võetud uue sotsiaalmeediaseaduse alusel. Veebisisu, mida peeti kriitiliseks valitseva Õigluse ja Arengu Partei (AKP) või president Recep Tayyip Erdogani suhtes, eemaldati veebisaitidelt ja sotsiaalmeedia platvormidelt ning võrguaktiviste, ajakirjanikke ja sotsiaalmeedia kasutajaid ahistati nende sotsiaalmeediapostituste pärast nii füüsiliselt kui ka veebis.

Valitsuskuulekad trollid

Rohkem kui 70% türklastest kasutab sotsiaalmeediat, mis pakub valitsusmeelsetele telekanalitele alternatiivset platvormi. Sellest on loomulilkult aru saanud ka Türgi propagandamasin ning lisaks juba eelpool mainitud jõulisele tsensuurile üritatakse sotsiaalmeedias ka oma sõnumitega mõjule pääseda. Nii Twitter kui Facebook on viimastel aastatel sulgenud Türgi valitsusega seotud libakontosid. Aastal 2020, mil Twitter ühe oma suurema puhastuse käigus “arhiveeris” 32 242 erinevat valitsustega (peamiselt muidugi Hiina, Venemaa) seotud kontot, oli nende hulgas ka 7400 Türgi valitsusega seotud kontot.

Sarnaselt Hiina 50 sendi parteiks kutsutud trolliarmeele (loe sellest lähemalt Propastopi artiklist) on ka Türgi valitsusparteil AKP oma trolliarmee, mida tuntakse AK trollide nime all. AK trollid (türgi keeles: AK Trol, AK Troller) on riiklikult toetatud anonüümsed poliitikakommentaatorid ja netitrollid Internetis, sageli presidendiga tihedalt seotud Türgi Noorte Sihtasutuse TÜGVA liikmed. 2015. aastal leidis kinnitust, et AK trolle rahastab otseselt riik, kusjuures enamik riiklikult toetatavatest internetitrollidest on 20–25-aastased inimesed.

Kommunikatsioon presidendi otsealluvuses

Strateegilise kommunikatsiooniga tegeleb Türgis presidendi alluvuses olev kommunikatsioonidirektoraat, mis teatas 2020. aastal, et on ülesandeks saanud “strateegilise kommunikatsiooni ja kriisijuhtimise poliitika väljatöötamise ning selles kontekstis kõigi avalike institutsioonide ja organisatsioonide vahelise kooskõla säilitamise siseriiklikus ja rahvusvahelise tegevuses”.

Selle ülesande täitmiseks loodud strateegilise kommunikatsiooni ja kriisireguleerimise osakond tegeleb muuhulgas ka Türgi vastu suunatud psühholoogiliste operatsioonide ja propaganda tu

vastamisega ning manipuleerimise ja desinformatsiooni levitamise vastu võitlemisega. Samuti on osakonna ülesnne teostada strateegilist kommunikatsiooni ja kriisireguleerimistegevust riigi poolt seatud eesmärkide saavutamiseks nii kodu- kui välismaal.

“Püüdleme jätkuvalt kõigi vahenditega selle nimel, et piirkondlikuks võimuks saanud ja ülemaailmseks võimuks pürgiva Türgi häält kuuldaks kõikjal maailmas ja et rahvusvaheline üldsus kuuleks meie argumente,” kommenteeris uue osakonna loomist kommunikatsioonidirektoraadi juht prof. Fahrettin Altun. Altuni sõnad võtavadki üsna hästi kokku Türgi strateegilise kommunikatsiooni eesmärgid ja ambitsioonid.

Türgi on tegutsenud kiiresti ja otsustavalt propaganda- ja mõjuvõrgustiku loomise nimel, et tagada oma sõnumite edastamine kogu maailmas. Türgi kulutab miljoneid dollareid aastas oma maine kujundamisele ja eesmärkide edendamisele nii meedia kui lobistide kaasabil ning rahastab akadeemilisi programme ja mõttekodasid.

Vastandutakse läänele

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse uurimistöö leiab, et Türgi ei tee selget vahet liitlaste, partnerite ja vastaste vahel. Ta kaitseb kõigi vahenditega oma huve, sealhulgas kõige tõsisemate tajutavate ohtude (piirkondlikud kriisid/ebastabiilsus ning riigisisene ja piiriülene terrorism) tõrjumine. See suhtumine kajastub ka Türgi propagandasõnumites, kus sõprade ja vaenlaste rollid võivad kiiresti muutuda.

Üheks oluliseks sihtrühmaks riiklikule propagandamasinale on lisaks oma riigi kodanikele ka türklaste kogukonnad välismaal – Euroopas eriti Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, kus soovitakse inimesi süsteemselt mõjutada. Eriti teravalt tuli see esile pärast 2016. aasta 15. juuli riigipöördekatset, kui näiteks Hollandis hakkasid Türgi valitsust toetavad inimesed levitama nimekirju, millised türklased on “terroristid”. Ootamatult võtsid paljud türklastest vanemad lapsed ära teatud koolidest, muu hulgas nendest, mis on seotud Güleni liikumisega (Türgi võimud süüdistavad riigipöördekatses Ameerika Ühendriikides elavat vaimulikku Fethullah Güleni). Ameerikas New Yorgis toimus omapärane reklaamilahing Times Squarel, kus nii gülenistid kui Türgi valitsus kallitel reklaampindadel oma sõnumeid edastasid.

Välisriikdies asuvatestürklaste kogukondades levitatati toona ja osaliselt tänaseni samu sõnumeid, mida koduski – et lääs on Türgi vastu ega taha, et AKP oleks võimul, et lääs pole türklasi kunagi Euroopa Liitu tahtnud ja et türklased ei meeldi lääne inimestele, sest on moslemid.

Sultani tagasitulek

Nii lääne kui ka Araabia meedias kasutatakse Türgi tänast poliitikat iseloomustades sageli väljendit “uus-osmanism”. Türgi president Erdogan ei proovigi oma ambitsioone eriti varjata ja toetab seda narratiivi oma arvukate Osmanite impeeriumi minevikku Balkanil, Levandil ja Põhja-Aafrikas ülistavate avaldustega. Ta pole kunagi varjanud oma soovi tähistada sündmusi Osmanite ajaloos, hoolimata sellest, kui provokatiivsed need võivad olla teistele piirkonna rahvastele, olgu need araablased, armeenlased või kristlased. Ere näide selle kohta oli 6. sajandil kristlikuks kirikuks ehitatud Hagia Sophia muuseumi taasmuutmine mošeeks presidendi dekreediga 2020. aastal.

Neid “uus-osmanlikke” ambitsioone toetab ka Türgi propaganda, mis rõhutab riigi suurust, võimsust ja uhket ajalugu. Eesti jääb Türgi riiklikest huvidest ilmselgelt kõrvale ning seetõtti ei saa siinses meedias rääkida ka mingist mainimisväärsest Ankara mõjutustegevusest. Kuigi – ka eestlaste hulgas kunagi populaarne teleseriaal “Sajandi armastus” on kindlasti käsitletav Türgi pehme jõuna. Ehk on ka mõni perekond just laste ootamatul soovil valinud puhkusereisi sihtkohaks Türgi? Selle taga võib olla näiteks mänguhuviliste noorte hulgas populaarse suunamudija Türgi-teemalised videopostitused.

Saatkonna tasemel avaldusi ja ülesastumisi on Türgil Eesti meedias tulnud teha viimati 2020. aastal, mil sai avalikuks, et Türgi blokeeris NATO-s Balti riikide kaitseplaani uuendamist. Türgi blokeeris Eagle Defenderi nime kandva plaani vastuvõtmist nõudmisega saada liitlastelt tuge võitluses kurdide üksustega Süüria põhjaosas.

Kuvatõmmised on loos viidatud lehekülgedelt. Avafoto on Bill B Flickri lehelt.