Mida on uut Venemaa Ukraina-propagandas

Ukraina ajakirjandusrühmituse Detektor Media teabeanalüütik Ksenia Iljuk uuris peamisi propagandanarratiive, mida Venemaa praegu Ukraina vastu kasutab ja ennustas, millised lähitulevikus veel lisanduvad. Mõned on taaskasutuses ja neid on levitatud ka Eesti kohta, mõned on aga uued. Propastop teeb peamisest narratiividest lühiülevaate ja lisab mõned kohalikud tähelepanekud.

1.“Läbikukkunud riik”

“Läbikukkunud riigi” narratiiv kuulub Kremli raudvarasse, mis olukorrale sobivaks kohendatuna tihti taaskasutust leiab. Sõda on toonud kasutusse süüdistuse, nagu lüpsaks Ukraina lääne humanitaarabi, kasutaks korruptiivseid skeeme ja oleks saamatu mobilisatsioonis.

2.“Kaitsetahe on nõrk”

Lood riigist põgenenud presidendist on näide katsest Ukraina kaistetahet nõrgana näidata. Hiljuti on sellele lisandunud väljamõeldised üüratutest summadest, mida Lääne-Ukrainas sõduritele kulutada tuleb.

3.“Tingimusteta rahu on parem kui sõda”

Mida enam inimesi rünnakutes hukkub ja kannatada saab, seda järjekindlamalt püüab propaganda veenda Ukrainat, et see ei vaja Donbasi või Krimmi, kui nende eest tuleb maksta nii paljude eludega.

4.Poliitilised erimeelsused

Seda mööda, kuidas sõja alguse šokist toibutakse, kerkivad Ukrainas esile poliitilised eristumised, mida Venemaa õhutab ja oma huvides kasutab.

5.Keeleküsimus

Keeleküsimus ei ole Ukrainas kuhugi kadunud ja Venemaa jätkab selle ärakasutamist. Venekeelsed grupid loovad sotsiaalmeedias mürgiseid “paljanjtsia”-meeme. Paljanjtsia on Ukraina sai, mille nime oskab väidetavalt hääldada vaid ukraina keelt emakeelena kõnelev inimene. Botile sarnaneva käitumismustriga kasutajad veenavad venekeelseid ukrainlasi, et kui “paljanjtsia” öelda ei oska, peavad nood end tundma teisejärgulistena või sootuks mitte-ukrainlastena.

6.Pettumine partnerites

Kiilu löömine Ukraina ja lääne vahele tooks Venemaa visioonis olukorra, kus lääne toetus hakkab kahanema. On tõsi, et ukrainlased ootasid demokraatlikult maailmalt enam, samas on Ukrainasse jõudnud raha, relvade ja kaupade hulk tohutu, samuti on läänes leidnud peavarju sõja eest pagenud.

Kasutatakse ka Eesti kohta

Mitmed neist narratiividest tulevad ka Eesti kontekstis tuttavad ette. “Läbikukkunud riigina” on Eestit näidatud kui inflatsioon kasvab, sündivus langeb või president ka kolmandas valimisvoorus ei selgu, kui vaid mõnda nimetada. “Nõrga kaitsetahtega” riigina kujutamiseks on ettekäändeks olnud uute ajateenijate vastuvõtmine või kaitseväe õppused. Eesti meelestamine partnerite – NATO ja EL riikide – vastu on sage ajend lugudeks, mille kohaselt Eesti võidakse kas hüljata või kasutada kahurilihana. Keeleküsimuse ärakasutamise hiljutiseks näiteks oli Twitteris aset leidnud sõnavahetus, kus Kremli jutupunkte jaganud kreeklane sattus vastakuti Eesti venelastega, kes talle seletasid, et ei, Eestis ei ole vene keele kõnelemine keelatud. Või mäletate lugu end õlga tulistanud ajateenijast, kelle haavata saamist püüdis Sputnik näidata keelepõhise konflikti tulemusena? Sarnaseid näiteid on mitmeid. Kommunikatsiooni Kompetentsi Keskusel ilmus mõned aastad tagasi uuring “Venemaa jalajälg Põhja- ja Baltimaade inforuumis”, kust neist sõnumitest hea ülevaade.

Mida selle teadmisega teha?

Paistab, et kui mõni sõjaspetsiifiline narratiiv välja arvata, ei ole neis lugudes just palju uut. Venemaa harjumus taaskasutada narraitiive peaks andma meile eelise – kui teame, millised teemad sagedamini kasutust leiavad, saame nende kasutamiseks paremini valmis olla. Oluline osa sellest on ennetamine – mõnedel juhtudel saab vale ümber lükata juba enne selle levima hakkamist. Ennetamise olulisusest saab lugeda Propastopi lugudesarjast “Mida valeinfoga peale hakata”.

Kuvatõmmised on pärit loos mainitud artiklitest, paljanjtsia pilt on Wikipediast.