Ühe Hiina poliitika ja Taiwan 

Ukraina sõja valguses on üha enam  rahvusvahelises meedias tõstatunud mure ka Hiina Rahvavabariigi (HRV, Mandri-Hiina) ja Taiwani vahelise konflikti potentsiaalse sõjalise eskalatsiooni üle. Alates 2016. aastast, mil Taiwanis tuli võimule saart iseseisvaks pidav president Tsai Ing-wen, on Peking tugevdanud survet Taiwanile rõhutades, et viimane on osa HRV-st. Hiina on juba 1979. aastast rääkinud „Ühe Hiina põhimõttest“ ning on seda järjekindlalt Taiwani küsimuses esile toonud. See on HRV strateegiline narratiiv ning kogu propagandategevus toetub sellele. Käesolevas postituses avatakse seda teemat laiemalt, keskendudes esimeses osas 20. sajandi ajaloolisele ülevaatele, mis kirjeldab olukorra teket ja põhjusi.

Ühe Hiina põhimõte

Aastatel 1937–1945 võitlesid Hiina pärast kolm konkureerivat rühma: Jaapan, natsionalistid (tänane Taiwanil asuv Hiina Vabariik) ja kommunistid eesotsas Mao Zedongiga. Ametlikult  valitsesid Hiinas tol hetkel natsionalistid. Pärast seda, kui Jaapan 1945. aasta Potsdami deklaratsiooni alusel teises maailmasõjas võitjate poolt alistuma sunniti, pöördusid kommunistid ja natsionalistid üksteise vastu kodusõjas, mis kestis 1945. aastast kuni kommunistide võiduni 1949.a.,  mille järel loodi HRV. Sel hetkel põgenesid natsionalistid Chinag Kai-Sheki juhtimisel Taiwani, viies Hiina Vabariigi valitsuse pealinna Nanjingist Taipeisse. Sellest ajast peale on Pekingi ja Taipei valitsusvõimud vaielnud, milline valitsus on Hiina (Mandri ja Taiwani) tõeline ja seaduslik valitseja.

 “Ühe Hiina põhimõtte” kohaselt on nii Taiwan kui ka Mandri-Hiina “Hiina” lahutamatud osad. Sellest tulenevalt käsitleb HRV Taiwani osana oma territooriumist. 

Mis on ühe Hiina poliitika

Kasutusel on ka termin „Ühe Hiina poliitika“, mis viitab poliitikale või seisukohale, et eksisteerib ainult üks “Hiina”, vaatamata kahele valitsusele. Poliitikana tähendab see, et HRV-ga diplomaatilisi suhteid taotlevad riigid peavad katkestama ametlikud suhted Hiina Vabariigiga (st Taiwaniga). Taiwani ja ka näiteks Dalai Laamaga riiklikud kohtumised tekitavad alati HRV-s pahameelt ning tihti on ka nende poolsed diplomaatilised vastusammud garanteeritud. 

Tänase seisuga tunnustavad Taiwani riigina Vatikan ja 13 riiki 195-st ÜRO liikmesriigist. USA tunnustas Taiwani kuni 1979. aastani, kuid siis hakkas tunnustama HRV-d. 1971. aastal Albaania eestvedamisel tegid 17 ÜRO liikmesriiki ettepaneku anda Hiina esindamisõigused HRV-le Taiwani asemel. Oma seletuskirjas tõid nad välja, et HRV eksistentsi ei saa ignoreerida ning antud riigid pidasid HRV-d legitiimseks Hiina rahva esindajaks ning ilma selleta ei saa ühtegi suurt rahvusvahelist küsimust lahendada.

Samuti toodi seletuskirjas ka välja, et Hiina Vabariigi valitsus on illegaalne, mis püsib ÜRO’s seetõttu, et USA-l on seal sõjaväebaas. Selle tulemusena lisati „Hiina küsimus“ ÜRO üldkoosoleku agendasse ja pärast mitmeid ettepanekuid ning hääletust tunnustas 1971. aasta novembris ÜRO Hiina Rahvavabariiki kui ametliku Hiinat ja andis varem Taiwanile kuulunud koha ÜRO-s neile. 

Üks riik, kaks süsteemi

Lisaks „Ühele Hiinale“ on Hiinas poliitika „Üks riik, kaks süsteemi“. Selle põhimõtte formuleeris Deng Xiaoping (HRV juht 1978-1992) 1981. aasta aprillis. Vastavalt sellele põhimõttele säilitaks Taiwan Hiina Rahvavabariigiga taasühinemise korral oma majandus- ja haldussüsteemi.

„Üks riik, kaks süsteemi“ on HRV juba rakendanud Hong Kongi (HK) peal, mille britid tagastasid HRV-le 1997. aastal, sõlmides Hiina-Briti ühisdeklaratsiooni ja selle kohaselt moodustati ühes riigis kaks süsteemi. Lepingu alusel säilitab HK oma täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu autonoomia HRV-st kuni 2047. aastani.   Samas jääb HRV keskvalitsuse võimusesse HK välispoliitika ja HK põhiseaduse interpreteerimine. Viimane ongi viinud erinevate konfliktideni, millel tagajärjel on inimkaotustega lõppenud protestid. 

Oma mõjuvõimu HK üle läbi seadusandluse on HRV hilises ajaloos mitmel korral näidanud. 2014. aastal keelas Hiina rahvakongress ära HK juhi otsevalimised ning andis valiku kongressi poolt heaks kiidetud kandidaatide vahel. Samuti eemaldati ametikohtadelt sinna demokraatlikul teel valitud isikud. Selle tulemusena tulid hongkonglased tänavatele protestima peaaegu kolmeks kuuks.  Protestid said nimeks vihmavarju liikumine, kuna protestijad kasutasid vihmavarje, et ennast kaitsta pipragaasi eest, mida politsei nende vastu kasutas. 

2019. aastal võttis Hiina Riiklik Rahvakongress vastu julgeolekuseaduse, mis lubab HRV julgeolekuagentuuridel tegutseda ka HK-s. See tähendab juba otseselt HK allutamist HRV seadusandlusele. Ka sellele liigutusele reageerisid hongkonglased protestidega 2019-2020. aastal. Protestidele segas vahel COVID-19 viirus, mis suuresti viimased vaigistas.

Hiina ähvardused 

Samasugust süsteemi ehk siis „Üks riik kaks süsteemi“ soovib HRV rakendada ka Taiwanis. Taiwanis on hetkel võimul Demokraatlik Progressipartei (DPP), mis pooldab seisukohta, et Taiwan on iseseisev riik. DPP loodi 1986. aastal esimese opositsiooniparteina saarel neli aastakümmet valitsenud Kuomintang (KMT, natsionalistid) kõrvale. DPP programmilisteks eesmärkideks on Taiwani suveräänsuse säilitamine, liberaalne majanduspoliitika ja inimõigused. Erinevalt KMT’st ei poolda DPP „Ühe Hiinat põhimõtet“.

1992. aastal toimus Hiina ja Taiwani juhtide mitteametliku kohtumisel „Ühe Hiina“ tunnustamine. Tolleaegsed KMT juhid küll nõustusid, et on „Üks Hiina“ kuid mõlemad osapooled jäid eriarvamusele selles osas, kes Hiinat juhib. Sestsaadik on Taiwani ametlik seisukoht vaheldumisi iseseisvust  ja ühtset Hiinat pooldava valitsuse vahel Taipeis. Iseseisvusmeelse demokraatliku progressipartei esindaja Tsai Ing-weni võimule valimine 2016. aastal ja Tsai keeldumine ametlikult kinnitada 1992. aasta konsensust on muutnud  Hiina hoiakut karmimaks ja agressiivsemaks oma põhimõtte saavutamisel. 

Olukorra tõsidust kinnitavad ka erinevad HRV ministrite ja ametnike sõnavõtud. Näiteks Hiina kaitseminister Wei Fenghe, kes oma kohtumisel USA kaitseminister Lloyd Austiniga 10. juunil 2022. aastal  kinnitas, et kui USA julgeb tulla Hiina ja Taiwaini vahele ja neid eraldada, siis HRV alustab sõda ilma igasuguse kahtluseta. 

“The PLA [People’s Liberation Army] would have no choice but to fight … and crush any attempt of Taiwan independence, safeguarding national sovereignty and territorial integrity.”

Lisaks sellele tekitavad nii Hiina rahvusarmee mereväe ja õhuväe õppused Taiwani ümber mai alguses kui ka armee  üldise võimekuse tugev areng kõrgendatud muret rahvusvahelise üldsuses. 

Hiinateemalise sarja ärgmine postitus uurib, kuidas HRV kajastab Taiwani meedias ning USA ja Jaapani vaateid selles osas. 

Pildid loo juures on pärit Thomas Hawki ja Matthew Fangi Flickri lehelt.