Müüdimurdja: Kas Venemaa andis Ukrainas ennetava löögi rünnaku vältimiseks?

Väide, et Ukraina võiks endast 28 korda suuremat Venemaad sõjaliselt rünnata, kõlab esmapilgul jaburalt, kuid ometi tõi Venemaa president Valdimir Putin 9. mail Punasel väljakul toimunud paraadil peetud kõnes just Ukraina-poolse vahetu rünnakuohu välja põhjusena, miks Venemaa 24. veebruaril sissetungi alustas.

Putini selgituste kohaselt oli juba 2021. aasta lõpul näha, kuidas “avalikult valmistati ette järjekordset karistusoperatsiooni Donbassis, invasiooni Venemaa ajaloolistele maadele, sealhulgas Krimmi. Kiievis teatasid nad võimalikust tuumarelvade hankimisest. NATO blokk oli alustanud meiega külgnevate territooriumide aktiivset sõjalist arendamist.”

Seetõttu andiski Venemaa Putini sõnul agressioonile ennetava vastulöögi. “See oli pealesunnitud, õigeaegne ja ainuõige otsus. Suveräänse, tugeva, iseseisva riigi otsus,” teatas Putin.

Kas Putini väited vastavad tõele?
Vaatame siis, mis tegelikult Ukrainas ja selle piiridel möödunud aasta lõpus ja sel aastal vahetult enne Venemaa sissetungi toimus ning kui põhjendatud on Kremli hirm võimaliku rünnaku ees.

Kõigepealt – jutt Ukraina karistusoperatsioonidest ja genotsiidist Donbassis. Puhas jama. Pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt 2014. aastal ja konflikti Ida-Ukrainas küdes Donbassis küll edasi suhteliselt madala intensiivsusega sõjaline konflikt, kuid mingeid karistusoperatsioone Venemaa poolt okupeeritud aladele Ukraina pool ei korraldanud. Piirkonnas olid püsivalt kohal Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejad, kes oleksid sellised juhtumid kindlasti fikseerinud. Naeruväärne on rääkida ka venelaste vastu suunatud genotsiidist või Ukraina natsirežiimist. Riigi president Volodõmõr Zelenskõi on juut ja räägib uhkusega, kuidas tema juudi vanaisa võitles Hitleri armee vastu.

Jutt Ukraina soovist omandada tuumarelv – samuti jama. Rahvusvahelise leppega, mis on saanud nimeks Budapesti memorandum, nõustus Ukraina oma turvalisuse garanteerimise eest loobuma Nõukogude impeeriumi ajast tema territooriumile jäänud tuumarelvadest ja liituma tuumarelvade leviku tõkestamise leppega. Ukraina riikliku terviklikkuse ja poliitilise iseseisvuse tagajaks said Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ja Venemaa. Sellekohane leping kirjutati alla 1994. aastal OSCE konverentsil Budapestis. 

Tõsi – Ukraina suursaadik Saksamaal Andrij Melnik andis meediaportaalile Deutschlandfunk 2021. aasta aprillis intervjuu, milles leidis, et kuna Venemaa koondab Ukraina piirile järjest rohkem vägesid, vajab Ukraina senisest tugevamaid julgeolekugarantiisid. “Kas oleme osa sellisest alliansist nagu NATO ja aitame ka Euroopat tugevamaks, enesekindlamaks muuta või on meil üksainus võimalus – end ise relvastada, võib-olla taas mõelda tuumastaatuse peale. Kuidas muidu saame oma kaitset tagada,” mõtiskles saadik intervjuus. Tegemist on aga teoreetilise aruteluga ja ei ole ühtki märki, et Ukraina ka tegelikult tuumarelva hankimise suunas samme oleks astunud.

Osaliselt vastab tõele väide, et NATO riigid panustasid Ukraina kaitsevõime tõstmisse ja kaitseväe reformimisse. Alates 2014. aasta Ukraina kriisist pakkusid kaheksa NATO liiget Ukrainale instruktorite praktilist koolitust. Koolituste ja õppuste kaudu, milles osales igal aastal vähemalt 10 000 sõdurit, aitasid NATO ja selle liikmed enam kui kaheksa aasta jooksul Ukrainal liikuda jäikadelt nõukogude stiilis juhtimisstruktuuridelt lääne standarditele. Tehti seda aga vastusena üha kasvavale Venemaa-poolsele agressiooniohule.

Kui Putin räägib võimalikust sõjalisest ohust Ukraina poolt alates 2021. aasta lõpust, siis tegelikult hakkas Venemaa ise Ukraina piiride äärde vägesid koondama juba alates 2021. aasta märtsist. Ka Putini natsionalistlik retoorika muutus möödunud aasta suvest järjest agressiivsemaks: 2021. aasta juulis avaldas Venemaa president 5000-sõnalise essee, milles väitis, et Ukraina rahvus on väljamõeldis, et riik on ajalooliselt alati olnud Venemaa osa ning läänemeelne Ukraina kujutab endast eksistentsiaalset ohtu vene rahvusele.

Miks Putin seda väidab?
Just sellest viimasest väitest tasub otsida ka sõja tõelist põhjust. Sõjalist ohtu Ukraina Venemaale kujutada ei saa, sest mastaabid on lihtsalt niivõrd erinevad – isegi kui kõrvale jätta punaimpeeriumi ajast pärit Venemaa tuumaarsenal ja meeletud kogused ladudesse kogunenud sõjatehnikat, siis iga-aastaselt kulutab Venemaa ka praegu sõjalisele kaitsele üle 10 korra enam raha kui Ukraina.

Küll aga võib läänemeelne ja edukas Ukraina riik kujutada ohtu Kremli stagneerunud režiimile, millel oleks naabri elatustaseme kasvu valguses üha keerulisem oma kodanikele selgitada, miks neil Venemaal sama hästi ei lähe – kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm, mis katab üha paksema kihina pikalt võimule jäänud üdini korrumpeerunud kollektiivset putinit.

Müüt purustatud!
Ukraina ei plaaninud Venemaad rünnata. Jutt ära hoitud agressioonist on kõigest Kremli propagandistlik ettekääne Ukraina ründamiseks ning näiliselt tõsiseltvõetava selgituse pakkumine infosulus elavatele venemaalastele.

Propastopi poolt varasemalt murtud müüdid leiad siit.

Avapilt: Thomas Hawk /Flickr / CC