Kolmas maailm ei näe sõda Ukrainas sugugi mustvalgelt

Kui lääne vaba meedia on valdavalt üsna ühel meelel, kes on süüdi sõja puhkemises Ukrainas ning Venemaa Kremli kontrollitud propagandamasin levitab ristivastupidiseid sõnumeid, siis mitmete mõjukate kolmandate riikide meedia ei ole oma kajastustes sugugi nii must-valge.

Hiina seisukoht selge

Kõige mõjukama, Hiina puhul on kõik siiski võrdlemisi selge. Alates 24. veebruarist, päevast, mil Vene väed ületasid Ukraina piiri ning alustasid rakettide tulistamist ja pommide loopimist, on Peking juhtunu selgitamiseks loonud narratiivi, mille kaheks oluliseks mõjutajaks on tõmme Venemaa poole ja tõukumine USAst eemale.

Samal ajal kui suur osa maailma meediast on häälestunud traagilisele ja kangelaslikule vaatemängule, kus ülekaaluka vastase vastu võitlevad Ukraina kaitsjad üritavad Venemaa sissetungijaid välja lüüa, on Pekingi meediasfäär loonud paralleeluniversumi, kus venelased on head poisid ja tõelised kaabakad on USA, Suurbritannia ja NATO.

Tahtetu ettur USA suures mängus

Hiina narratiivis on Ukraina subjektsus väike või olematu. Ukraina näol on tegemist üksnes tahtetu etturiga USA suures mängus. Näiteks riikliku telekanali CCTV graafikaosakond postitab kaarte, millel Ukrainal pole piire – nagu poleks see päris riik.

Peaaegu iga päev antakse CCTV uudistetsüklis vähemalt ühele Venemaa poliitikule hinnalist eetriaega. Lisaks on CCTV sõjauudiste edastamisel toetunud suuresti Venemaa kaitseministeeriumi pressiesindaja Igor Konašenkovi kommentaaridele ja Ukrainas asuvate Vene vägede juurde paigutatud kaamerameeskondade aruannetele.

Värvikad vaated Kremlile, Punasele väljakule, Arbati tänavale ja erinevatele ministeeriumihoonetele on taustaks CCTV öisele programmile, kus edastatakse ilma kommentaaride ja küsimusteta Venemaa riigimeedia tõlgitud teateid.

Hiina väljaanded on korduvalt rõhutanud, et just Atlandi-ülene liit sundis Venemaad Ukraina vastu samme astuma ning tegelik ohver on hoopis Venemaa. Kõiges olevat süüdi NATO idasuunaline laienemine ning soov ka Ukraina sõjalisse liitu kaasata. Selle teema uuem variatsioon on fookusesse võtnud NATO põhjapoolse laienemise nüüd, kui Soome ja Rootsi kaaluvad alliansiga ühinemist.

„Sõda“ ei tohi kasutada

Teine strateegia, millega juhitakse tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et sõja algatas siiski Venemaa, mitte NATO, on rõhutada relvade voolu Ukrainasse. Lääne uudisteagentuuride fotod Poolas mahalaaditavatest relvadest on CCTV peamine visuaal, nagu ka katteplaan NATO peakorterist Brüsselis.

Välisriikide sekkumise argument on saanud kaalu juurde, sest Venemaa on tabanud välismaalastest sõjavange, sealhulgas käputäie britte. Sellest, et kümned tuhanded venelased on Ukrainasse sisenenud, relvad käes, ei peeta vajalikuks rääkida.

Alates vaenutegevuse algusest on nii Venemaa kui Hiina jaganud meediatabusid, mille kohaselt ei tohi sõda kirjeldada sõjana ja sõna “invasioon” ei tohi üldse kasutada. Sarnaselt Kremli meediale räägitakse kas konfliktist või sõjalisest erioperatsioonist.

India seisukoht mitmetahulisem

India suhe Ukraina sõtta on keerulisem ja mitmetahulisem. Ühest küljest ei ole end maailma suurimaks demokraatiaks nimetavas Indias ajakirjandus erinevalt Hiinast valitsuse täieliku kontrolli all ning ajakirjanikel on voli kajastada Ukraina sõda endale sobival viisil.

Uudised ongi seal meie mõistes valdavalt objektiivsed. Ukraina teema on uudistes olulisel kohal ning seal on leidnud kajastust nii Butša veresaun kui pehmema poole pealt näiteks Ukraina sõdurite abiellumine enne rindele minekut. Sõda nimetatakse sõjaks ning faktidega reeglina ei manipuleerita.

India meedia teemakäsitluste kohta on ka Moskva oma pahameelt väljendanud. Venemaa India saatkond teatas oma Twitteri säutsus veebruaris pärast agressiooni algust: “Seoses Ukraina kriisiga palutakse India meedial olla täpne, et India avalikkus saaks objektiivset teavet.”

Keeldub hukka mõistmast

Teisalt on India riigina keeldunud Venemaa käitumist hukka mõistmast ning jäi ühena vähestest erapooletuks ka ÜRO peaassamblee hääletusel, millega mõisteti hukka Venemaa sissetung Ukrainasse. Ajalehtede arvamuskülgedel ning televisiooni ja raadio debatisaadetes kohtab väga sageli ka sõda õigustavaid sõnavõtte.

Märkimisväärset toetust leiab väide, et Ukraina ja NATO provotseerisid Venemaad nii kaugele, et tal ei jäänud muud üle kui Ukrainale kallale tungida. Selliseid seisukohti väljendavad erinevad analüütikud, poliitikud ja erru läinud sõjaväelased.

Ametlikult on India oma Ukraina sõja kohta tehtud avalduses kutsunud üles “austama riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust”, väljendanud toetust “vägivalla ja vaenutegevuse viivitamatule lõpetamisele”, avaldanud kahetsust, et “diplomaatia teest loobuti” ja kutsunud asjaomaseid riike üles “selle juurde tagasi pöörduma” ning leidnud, et “dialoog on ainus viis erimeelsuste ja vaidluste lahendamiseks, olgu see kui tahes hirmutav”.

Selliste sõnadega väljendab New Delhi küll oma nördimust rahvusvaheliste normide rikkumise üle Moskva poolt, kuid keskendub samas üksnes kriisi põhjustatud humanitaarkatastroofile, vältides järjekindlalt küsimust agressiooni kohta, mis nõuaks Venemaa tuvastamist kas tragöödia süüdlasena või tema tunnistamist NATO laienemise ohvriks (nagu Hiina).

India “nööri mööda käimist” Ukraina sõjaga seoses on kirjeldatud kui “strateegilist ambivalentsust”. See peegeldab tegelikult New Delhi valikut hoiduda Venemaa avalikust hukkamõistmisest, mille põhjuseks ei ole abstraktne mure maailmakorra terviklikkuse pärast, vaid arusaam, et võõrandumine Venemaast võib õõnestada nii Hiina kui Pakistani poolt ohtu tajuva India julgeolekut.

Iraanis kaastunne ukrainlaste vastu

Iraanis paljastab Ukraina sõda ja selle kajastamine meedias sisepoliitilisi jõujooni. Tavaliste iraanlaste seas on küllalt suur kaastunne ukrainlaste vastu. Iraanlased suudavad end samastada rahvaga, kes korraldas demokraatiat toetava “oranži revolutsiooni”, mis sarnanes Iraani rohkem kui kümme aastat tagasi raputanud ja jõuliselt maha surutud “rohelise revolutsiooniga”.

Paljude iraanlaste jaoks on Iraani ajalooline vaen Venemaa vastu ühinenud tundega, et Moskva toetamine reedab Islamivabariigi sageli välja öeldud sõnumit, et ta seisab vastu maailma suurriikidele.

Teherani tänavatel oli hiljuti 17 inimest valmis Associated Pressi ajakirjanikule sõjast rääkima, paljud keeldusid. Neist, kes rääkisid, 12 toetasid Ukrainat, kolm kordasid Iraani ametlikku seisukohta ja kaks toetasid Venemaad.

USA-vastased meeleolud

Iraani ametlikku seisukohta väljendab ajatolla Ali Khamenei, kellel on lõplik sõna kõigis riigiküsimustes. Ajatolla sõnul on tema rahvas sõja ja hävitamise vastu, kuid konfliktis on süüdi eelkõige Ameerika. Ta tõi oma avalduses esile ka pikaajalise kahtluse, mida jagab Putiniga – et USA, mitte tavakodanikud, õhutab seda, mida ta kirjeldas kui demokraatiat toetavaid “värvilisi riigipöördeid”.

Khamenei jaoks on mälestus rohelise liikumise protestidest, mis järgnesid Iraani vaidlustatud 2009. aasta presidendivalimistele, ebameeldiv. Protestid esitasid otsese väljakutse tema juhitavale teokraatiale ning Iraani julgeolekuteenistused kasutasid meeleavalduste mahasurumiseks vägivalda ja massilisi vahistamisi. Viimastel aastatel on majandusprobleemide tõttu rahulolematus aga uuesti esile kerkinud.

Iraani riigi kontrollitav televisioonivõrk, mille ingliskeelne teenus Press TV kirjeldab end kui “hääletute häält”, on oma kajastustes lähedal Venemaa jutupunktidele. Sõja algusaegade kirjeldamiseks kasutati Moskva eufemistlikku terminit “erioperatsioon”. Venemaa vägede poolt Butšas toimunud tsiviilisikute tapmist käsitlevate lugude hulgas on pealkirju, mis kirjeldavad seda kui “võltsrünnakut” või “provokatsiooni”.

Samas kõlab ka Iraani šiiitliku teokraatia esindajate seas murehääli Teherani hoiaku pärast sõjas. Reformimeelse presidendi Mohammad Khatami ajal Iraani asevälisminister olnud Mohsen Aminzadeh, kes hiljem pärast vaidlusaluseid 2009. aasta valimisi vangistati, läks hiljutises intervjuus nii kaugele, et nimetas Iraani positsiooni “väga halvaks”. “See oli tõenäoliselt Iraani diplomaatia halvim ja passiivseim hoiak alates 1979. aastast,” ütles Aminzadeh hiljuti kuuajakirjale Ayandeh Negar Ukraina sõda kommenteerides.

Venezuela peab sõda vajalikuks

Venezuela, kes sarnaselt teistele selles artiklis kajastatud riikidele jäi ÜRO peaassamblee Venemaa sissetungi hukka mõistval hääletusel erapooletuks, leiab oma võimukandjate suu läbi tehtud avaldustes, et invasioon on “la guerra necesaria” – vajalik sõda.

Kremli propagandamasin Ladina-Ameerikas oli ülivõimas juba enne Ukraina sõda ning pärast sõja algust ei ole loomulikult pöördeid maha võetud. Russia Today hispaaniakeelsel harul Actualidad RT on alates selle asutamisest 2009. aastal olnud tohutu edu. Facebookis oli sellel enam kui 18 miljonit ja YouTube’is peaaegu kuus miljonit jälgijat, mis edestas ingliskeelset versiooni (umbes seitse miljonit Facebooki jälgijat ning umbes neli ja pool miljonit YouTube’is) tunduvalt.

RT andmetel on kanalil 200 hispaania keelt kõnelevat töötajat, kontorid asuvad Caracases (Venezuela), Havannas (Kuuba) ja Buenos Aireses (Argentiina). Kuigi RT-l keelati pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse uudiste avaldamine mitmetes sotsiaalmeedia kanalites, levib selle sisu endiselt laialdaselt teistel veebisaitidel. Sissetung Ukrainasse oli ka hetk, kus Actualidad RT loobus viimastest kriitilise mõtlemise jääkidest ning asus  tingimusteta Venemaa invasiooni kaitsele.

Levitab Kremli narratiive Ladina-Ameerikas

Venezuelas on Venemaa tõlgendusel sündmustest elanike seas märkimisväärne haare. Selle põhjuseks on president Nicolas Maduro valitsuse toetus ja Venezuela riikliku ringhäälingu VTV desinformatsioon, mis õigustab Venemaa sissetungi Ukrainasse ning viitab, et USA on lähiajaloos sarnaseid asju teinud.

Venezuela on õla alla pannud Kremli desinformatsiooni levitamisele kogu Ladina-Ameerikas, mitte üksnes oma riigi territooriumil. Venezuela diasaporaale suunatud televõrk Telesur on lisatud näiteks ka Argentiina teleteenuste põhipaketti ning jõuab 83% argentiinlaste kodudesse.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui läänes on Kremli propagandamasin infosõja selgelt kaotanud, siis mitmetes endistest nö kolmanda maailma maades ei ole see sugugi nõnda. Kremli jutupunkltid leiavad toetust paljudes Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikides, millel on varasem kolonialismi kogemus ja kus on ajalooliselt tugev vastumeelsus Ameerika ja ameeriklaste vastu.

Fotod loo juures on pärit Scanpixist. Kuvatõmmised on väljaannetest China Daily, Actualidad RT ja Press TV.