Noppeid infosõja ajaloost: kuidas veenda kilpkonna kilbist loobuma?

Sarjas „Noppeid infosõja ajaloost“ tutvustab Propastop Venemaa infosõjateadlasi ja -eksperte, kes moel või teisel Venemaa nägemust moodsast sõjapidamisest kujundatud on.

Selles osas tuleb juttu matemaatik Sergei Rastorguevist. Lugu toetub Soome kaitseuuringute agentuuri teadlaste teadusettekandele.

Julgeolekuteenistuse instituudi asejuht

Sergei Pavlovitš Rastorguevit (1958-2017) peetakse Venemaa infosõja kui teadusharu üheks loojaks. Tema 1990ndatel avaldatud raamatud infosõjast kuuluvad Venemaal info- ja küberjulgeoleku klassika hulka ja neid kasutatakse õpikutena Venemaa ülikoolides. Ta töötas FSB teadusuuringute instituudi asejuhina ning pidas kümme aastat Moskva riiklikus ülikoolis ja Venemaa julgeolekuteenistuse akadeemias erikursust info- ja kübersõjast.

Hariduselt oli ta matemaatik ja oma teadustegevuse aluseid kirjeldas ta kui „eksistentsiaalset matemaatikat“, mis kasutab matemaatilist lähenemist emotsioonidele, mõtetele ja kahtlustele.

Veenda kilpkonna kilbist loobuma

Inforelva all pidas Rastorguev silmas vahendit, mis sunniks vaenlast iseennast hävitama ilma, et ta seda märkaks või isegi mõistaks, et on rünnaku all. Oma esimestes infosõjast rääkivates monograafiates („Informatsioonisõda“ 1999 ja “Informatsioonisõja filosoofia” 2003) kasutab ta inforelva põhimõtte selgitamiseks klassikalistel valmidel põhinevat näidet.

„Kord oli kilpkonn, kel oli tugev kilp. Iga samm oli vaevaline, sest raske kilp surus teda maadligi. Elu raske kilbiga ei olnud kerge. Aga kui lähedalasuvast metsast tuli näljane rebane, peitis kilpkonn end kilbi alla ja ootas, kuni oht oli möödas. Rebane proovis kilpi hammustada, proovis kilpkonna ringi keerata, kuid kilpkonn püsis vagusi kilbi all ja jäi ellu.

Ühel päeval tuli rebane suure rahakotiga ning pakkus, et ostab kilbi ära. Kilpkonn mõtles, kuid kehva kujutlusvõime tõttu ütles tehingust ära.

Kuid aeg möödus ja maailm muutus. Metsa ilmus televisioon. Ühel päeval nägi kilpkonn puu otsas rippumas teleekraani, kus näidati saadet lendavatest kilpkonnadest, ilma kilbita. Kõrval kommenteeris rähn: “Kui lihtne see on! Milline kiirus! Milline ilu! Kui sujuv liikumine!”

Kilpkonn vaatas saadet päeva, teise, kolmanda… ja hakkas mõtlema, milline lollpea ta on, et seda rasket kilpi kannab. Kas ei oleks parem sellest loobuda? Elu oleks palju kergem. Ta veidi küll pelgas, kuid telesaatejuht öökull ütles, et rebane hakkas krishnaiidiks ja on nüüd taimetoitlane. Maailm muutub. Ja kilpkonn mõtles – miks mitte lennata? Taevas on nii suur ja ilus.

Ja ühel hommikul mil taevas näis suuremana kui eales varem, astus kilpkonn esimese ja viimase sammu oma kaitsesüsteemist vabanemise poole. Kilpkonn ei teadnud ega saanud elaes teada, et infosõda on vaenlase sihipärane treenimine, et see loobuks ise oma kaitsesüsteemist.”

Info kui viirus

Kilpkonnanäide võtab hästi kokku Rastorguevi inforelva põhimõtte. Kilpkonn ja teised tegelased kujutavad “iseõppivat infosüsteemi”, mis loob teadmise põhinedes kogemustele. Rastorguevi järgi on inimühiskonnad iseõppivad ja -organiseeruvad süsteemid, mida saab väljastpoolt tuleva informatsiooni abil manipuleerida. Välispidise informatsiooni tulemusega muudab süsteem oma sisemist toimimisviisi, struktuuri ja eesmärke.

Rastorguevi nägemuses hävitati just selliselt Nõukogude Liit, ja just selliselt hoiab lääs Venemaad nõrgana.

Inforelv on Rastorguevi järgi nagu viirus, mis programmeerib ümber iseõppiva süsteemi (st ühiskonna või inimmõistuse) ja muudab selle struktuuri, kuni süsteem ennast ise hävitab.

Valimised kui ümberprogrammeerimine

Rastorguevi järgi on infooperatsiooni eesmärk muuta süsteemi käitumist. Seega on infosõja kaotuse peamine omadus see, et inimese või ühiskonna käitumises on toimunud muutus. Kaotanud inimene või ühiskond ei juhindu enam mitte oma huvidest, vaid selle huvisid kontrollib võitja.

1999 aastal ilmunud monograafias “Valimised kui infoekspansioon” arendab ta infosõja teooriat edasi ning seletab, et kaasaegse sõja siht ei ole vastast hävitada, vaid ta “ümber programmeerida”, kasutades ümber programmeerimise näitena valimisi. Valimised on viis saavutada geopoliitilisi eesmärke: “Kui tahad hävitada rikast ja tugevat riiki, aita kohalikul vargal saada võimule. See on kõik, mida vajad. Kõik muu teevad nad ise, omaenda kätega.”

Internet on relv Venemaa vastu

2003 ilmunud monograafias “Infosõja filosoofia” Rastorguev kirjeldab, et tulevikusõdades rünnatakse esimesena inimeste maailmavaadet ja seejärel on juba lihtne riik üle võtta.

Raamatu eessõnas märgib professor Vladimir Razumnõi, et infosõjas tähendab kaitse teadmiste kaitsmist, ja seetõttu on interneti siht Venemaa hävitamine. Just sellel hetkel, leiab Razumnõi, pöörati inforelv Venemaa vastu.

Infovastasseis läänega

2006  avaldas Rastorguev monograafia “Infosõda. Probleemid ja mudelid. Eksistentsiaalne matemaatika”. Seda kommenteerides rõhutas Anatoli Streltsov – toonane Venemaa julgeolekunõukogu infojulgeoleku osakonna juht – Rastorguevi silmapaistvat rolli “infovastasseisu” juures.

Mida “infovastasseisu” all silmas peetakse? Juba 1990ndatel väitis Rastorguev, et infosõda ei ole sõda eraldiseisvate riikide vahel, vaid sõda kaasaegsete tsivilisatsioonide vahel. Rastorguevi järgi saab kasutada uusi riigipiire ülevataid ja masse kontrollivaid kommunikatsioonivahendeid selleks, et tungida “tsivilisatsiooni hinge”. Seega, leidis Rastorguev, ei ole mõtet võidelda infosõda vaid ühe riigi vastu, vaid infosõda peab olema suunatud “kontrollsüsteemi” vastu.

See nägemus infosõjast kui vastasseisust tsivilisatsioonide vahel langeb kokku Venemaa kaasaegse retoorikaga Venemaa ja lääne vastasseisust ja taotlusest liikuda “läänejärgsesse maailmakorda”.

Pildid on pärit lehelt KindPNG