Mille eest Venemaa võitleb?

14.04.2022

Avaldame Venemaa riigile kuuluvas portaalis Ria.ru ilmunud arvamusloo, mille autor Viktoria Nikiforova selgitab, mis asju Venemaa Ukrainas ajab. Selgub, et kõige taga on armastus inimeste vastu.

Miks sellise teksti avaldame?
Peame oluliseks, et Eestis oleks olemas arusaam, kuidas Venemaa avalikkus toimuvat näeb. Vastast tuleb tunda. Nikiforova pole palgaline propagandist, vaid ajakirjanik, teatrikriitik ja näidendite autor. Tema näidend “Jooksvad kulud” on lavale toodud ka Eestis. On põhjust arvata, et kultuurieliidi hulka kuuluva Nikiforova arvamused peegeldavad praegust venemaalaste eneseteadvust üpris adekvaatselt.

Mis uskumusi tekst väljendab?
Propastop toob esile viis uskumust, mis artiklist vastu vaatavad. Me ei püüa neid ümber lükata, ehkki loomulikult ei kiida neid heaks. Tahame need mõttemustrid selgelt välja tuua hoiatuseks, et ükskõik kui jaburad või naeruväärsed need Lääne inimese jaoks tunduvad, venemaalastele näivad need loogilised ja tõsiseltvõetavad.
Kes soovib teksti ilma Propastopi kommentaarideta lugeda, võib neist üle hüpata ja kohe artikli juurde liikuda.

Veendumus Venemaa headusesse
Kogu artiklist kumab läbi uskumus, et Venemaa on nii riigi kui ka kultuuri/tsivilisatsioonina hea ja moraalne, selle elukorraldus õige, edukas, vabadust ja eri arvamusi austav, humanistlik ning inimesi armastav. See veendumus muudab õigustatuks kõik, mida Venemaa ette võtab. Keeldutakse arusaamast, nagu võiks Venemaa teha midagi valesti.
Natsism on absoluutne kurjus, sellega võitlemine õigustab kõike
Mõisted fašism ja natsism on Venemaa jaoks absoluutse kurjuse väljendused. Pole vaja selgitada, mida nende mõistete all silmas peetakse. Pole vaja ka väga põhjendada, miks kedagi natsiks nimetatakse. Teksti läbib uskumus, et kui kedagi nimetatakse natsiks, õigustab see kõiki samme tema suhtes. Ta on selle ära teeninud. Ükski tegu natsiks nimetatu vastu pole halb, kuivõrd natsism ise on alati halvem.
Ukraina on Venemaa oma
Teksti taga kumab uskumus, et Ukraina näol on tegemist Venemaa territooriumiga ja Venemaal on õigus seal tegutseda. Tundub, et see õigus kaalub üles riigipiirid, valitsuste lepingud ja rahvusvahelised kokkulepped. See sügavam õigustunne on Venemaa eneseteadvuse jaoks piisav põhjendus oma tagasi võtmiseks.
Kõige taga on Lääs
Maailma tajutakse hea ja kurja võitlusena. Hea rollis on Venemaa. Kurjad on natsid ja fašistid. Ning neid kurjasid juhib ja suunab Lääs. Miks ta seda teeb? Sest ta on halb, ebamoraalne, mandunud. Just sel viisil mõtleb venemaalane.
Täielik pimedus tegelikkuse suhtes
Teksti lugedes võib vaid hämmastuda, millises suletud propagandamullis Venemaal elatakse. Tekstil puudub side tegelike sündmuste, sõjaõuduste, tapmiste ja kuritegudega. Nii faktid kui mõistete ja moraali süsteem ei vasta reaalsusele.

Seda teksti lugedes võib väita, et selle konflikti kõige olulisem võitlus toimub inforuumis. Kui Venemaal tegutseks sõltumatu ajakirjandus ja inimestel oleks juurdepääs tõesele infole, ei oleks Ukraina sõda võimalik. Järelikult on kõige olulisem tagada, et selline infosulg muutuks – nii saame ära hoida tulevased sõjad.

Mille eest Venemaa võitleb?
Viktori Nikiforova
6. aprill 2022

Aeg-ajalt tekib Ukraina vabastamise operatsiooni kohta küsimusi: mis on täpselt toimuva laiem tähendus? Me küll denatsifitseerime territooriumi, aga mis maailmapildi me sinna asemele toome?
Sõdimisest ja kannatamisest ei piisa, tuleb samaaegselt ka denatsifitseeritud elanikkonda vaimutoiduga toita. Esitada neile – ja maailma üldsusele – mingit ideoloogiat.

Ma pole veendunud, et siin on üldse mingit ideoloogiat vaja. Tegelikult on kõigile asjast huvitatutele – nii venelastele kui ukrainlastele – kõik ülimalt selge ja arusaadav. Venelased tulid oma maad natside käest vabastama. Tegime seda juba aastatel 1943-1944, täpselt samal territooriumil. Siis oli võib-olla kohaliku kollaboratsionismi mastaap väiksem. Aga muus osas on sarnasus üks-ühele.
Kuid kui on vaja, siis saab selgitada. Venemaa toob oma tsivilisatsiooni endise Ukraina territooriumile. See tsivilisatsioon on väga erinev sellest, millega ukrainlased on viimase kolmekümne aasta jooksul kodumaal harjunud.

Meil Venemaal ei piinata vange. Meie sõdurid ei tapa oma kodanikke ega korralda nende surnukehadest installatsioone ajakirjanike lõbustamiseks. Venemaal ei valetata – see on meie sõjapropaganda “nõrkus”. Me teame, kuidas võltsinguid paljastada, kuid nende korraldamine on võimatu, vastik.

Venemaal ei ole kombeks inimesi postide külge siduda, püksid jalast tõmmata ja terve maailma ees peksta. See on metsik ja piinlik. Me ei tee seda.

Me ei anna altkäemaksu vasakule ja paremale: liikluspolitseile, arstidele, õpetajatele, medõdedele – aga just nii on Ukrainas kombeks. Meil on peaaegu lõppenud väljapressimine. Venemaal saate avada oma ettevõtte ja järgmisel päeval ei tule teie juurde relvaga mees. Meie ristiisad istuvad vanglanaridel või on riigist põgenenud ega valitse terveid linnu ja piirkondi.

Meil Venemaal on mõtte- ja sõnavabadus, mis on lääneriikide jaoks täiesti kättesaamatu, kuid mille eest ukrainlased nii tõsiselt palvetavad. Venemaal teisitimõtlejaid ei vangistata, piinata ega tapeta.
Ma mõistan, et ukrainlaste jaoks kõlab see kõik üllatavalt. Aga me oleme siin Venemaal viimased kolmkümmend aastat arenenud hämmastava tempoga. Kuid niinimetatud iseseisev Ukraina on samal ajal murenenud igal rindel. Justkui oleksid venelased ja ukrainlased 1991. aastal sattunud kahte erinevasse ajamasinasse. Venelased läksid tulevikku, ukrainlased minevikku. Nüüd lahutab meid juba sada aastat.

“Meil ei ole natsismi!” – just nii on kolmkümmend aastat väitnud Ukraina elanikud. Vennad, teie riigis põletatakse inimesi elusalt selle pärast, et neil on Vene passid. Mis natsismi teil veel vaja on? Mille üle siin vaielda?

Meie riigis ei ole see nakkus juurdunud – täpselt samamoodi, nagu see 1940. aastatel meie inimeste hulka ei jõudnud. Meil ei ole jagunemist kõrgemateks ja madalamateks rassideks, meil ei nimetata ühte rahvast kõige eest vastutavaks ning ei mürgitata selle rahva esindajaid. Me ei keela kellelgi oma emakeeles rääkida. Me ei õpeta oma lapsi tapma. See on vastik, kallid ukrainlased. Just selle lihtsa tõe toovad teieni täna raketid Kalibr ja Iskander.

Natsism on kehastunud inimvihkajalikkus. Muidugi annab selline vihkamine energiat, pakub illusiooni mingist kõrgemast tähendusest. Sa võid selles vihkamises elada terve oma elu, isegi aru saamata, et keed isiklikus põrgukatlas.

Kuid kaua selline vihkamine ei tööta. See lõpeb Reichstagi varemete ja surnukehadega punkris, igavese süü, häbi ja häbitundega.

Vene riik on eksisteerinud enam kui tuhat aastat ja kuidas seda ka ei kutsutaks, on see alati püsinud mitte vihkamisel, vaid armastusel inimeste vastu. Ja teate, kallid mittevennad, see õigustab ennast.

Oleme neljakümne erioperatsioonipäeva jooksul maailma mitmel moel üllatanud. Tiibraketid lendasid, dessantväed maandusid, armee töötas nagu kellavärk. Rubla langus suurt kahju ei teinud. Kõige üllatavam vastaste jaoks oli aga meie ühiskonna ühtekuuluvus.

Ei aidanud ei põrgulikud sanktsioonid, otsene venemaalaste varade röövimine lääne poolt, ohjeldamatu propagandasõda ega tühistamiskultuur. Inimesed pidasid vastu ja peavad vastu, toetus erioperatsioonile kasvab peaaegu samas tempos kui rubla kurss. Ühiskonna erinevad klassid ja kihid, kümned rahvad ja rahvused, kogu see tänapäeva Venemaa mitmekesine konglomeraat on ühendatud ja joodetud. Teame hästi, et võitleme oma vabaduse ja iseseisvuse eest.
Selle ühtsuse põhjuseks on meie ühiskonnas valitsev rahu rahvaste vahel. Kõik on väga lihtne. Meil ei ole natsismi ja see teeb meid tugevamaks. Kas ma selgitan arusaadavalt, kallid ukrainlased?

Meil Venemaal on reeglid lõdvenenud, tänu pikale tööle meie enda kallal. Iga ukrainlane tunneb seda erinevust kohe, kui ta piiri ületab. Seda oli selgelt näha ka rahuajal, seda enam nüüd.

Meil õnnestus edasi arendada Nõukogude Liidust pärinevat rahumeelset ja sõbralikku suhtumist üksteisesse. Armastus inimeste vastu – see kõlab naiivselt, naljakalt, tänapäeva kodanliku maailma sõnaraamatus selliseid sõnu pole. Seal on rohkem juttu liisingutest ja IPOdest. Kuid just selles armastuses peitub meie tsivilisatsiooni saladus – vene, nõukogude või Venemaa tsivilisatsiooni, kuidas iganes seda nimetada.

Ukrainlased võivad siin muidugi naerda. Neil tuleb üldse palju pingutatud nalja teha. Sest jõuetu vihkamine on piin, siin headest närvidest ei piisa. Aga tegelikult saavad nad teistest paremini aru, millest ma räägin. Nad näevad selgelt, et venelaste jaoks jäävad nad alati inimesteks. Võib-olla vaenlasteks, aga siiski inimesteks. Meie teistmoodi ei oska ega taha.

Kuid nende lääne peremeeste jaoks, kes neid Venemaa vastu ässitasid, on nad lihtsalt tarbekaubad, bioprügi, katsejänesed. Prantsusmaal oli selline intelligentne filosoof – Michel Foucault. Ta ennustas pool sajandit tagasi, et Lääne eliidi poliitika muutub peagi “biopoliitikaks”. See tähendab, et nad tajuvad end inimestena ja nende valitsuse all olevat elanikkonda biomaterjalina.
Väga hea tähelepanek. Täpselt selline näeb välja moodne versioon fašismist. Just seda praktiseerib lääs tänapäeva ukrainlaste peal. Mõnda aega liitusid nad tõesti Euroopa kogukonnaga – ainult eksperimentaalse materjalina. Algul katsetati nendega bioloogilistes laborites, nüüd saadetakse nad venelaste vastu võitlema. Lihtsalt katse maastaape suurendati.
Ja pole vaja pärast öelda, et teid peteti. Keegi ei varja teie eest tegelikult midagi: teie Washingtoni ja Londoni peremehed ütlevad avalikult, kuidas ja miks nad teid kasutavad.
Kuulake endist CIA direktorit, USA ekskaitseministrit (aastatel 2011-2013) Leon Panettat: “Ärge eksigem,” selgitab ta Bloombergi ajakirjanikele. “Diplomaatia ei tööta, kui meil ei ole survet (Venemaale) … Ja surve saavutamiseks peame ausalt öeldes minema ja tapma venelasi. Ja seda peaksid ukrainlased tegema.”

Meie armee võitleb selle nimel, et ukrainlased lõpetaksid venelaste tapmise. Pärast seda, kui me võitnud oleme, siis võime neile isegi mingi ideoloogia visandada, kui nad ei suuda ilma elada. Kuigi vene idee olemus on teada nii ukrainlastele kui ka meile. See on lihtne ja arusaadav. See idee on armastus inimeste vastu.

Pildid: kuvatõmmis artiklist. Autori portree on pärit veebilehelt istina.russian-albion.com