Venemaa käivitas kampaania „Lõpetage venelaste vihkamine“

Ukraina sõjaga kaasnenud sanktsioonid ja mainekahju on toonud Venemaa jaoks kaasa vajaduse tuletada läänele meelde Venemaa kultuuriväärtusi, et lääne meelsust soodsamas suunas kujundada. Sotsiaalmeedias levivad kaks ingliskeelset lühifilmi teemaviitega #StopHatingRussians, mille kvaliteet lubab oletada, et tegu on riiklikult rahastatud kampaaniaga.

Vene kultuuriväärtused

Esimese, vene kultuuriväärtustest kõneleva filmi avakaadris istub peategelane elutoas diivanil, sülearvuti põlvedel. Arvutiekraanil on Vene avangardistlik kunst – Malevich, Kandinsky, Chagall. Ekraanile ilmub hoiatus, mis ütleb, et arvutis on tuvastatud illegaalne sisu. Peategelane sulgeb arvuti ja vaatab akna poole, kostab lähev politseisireen.  Peategelane läheb riiuli juurde, võtab sealt Tolstoi “Anna Karenina” ja Dostojevski “Idioodi”, jookseb WCsse ja laseb puruksrebitud leheküljed potist alla.

Järgmine kaader on taas elutoast. Peategelane lõhub Stravinski vinüülplaadi ja rebib katki Bondi-filmi “Armastusega Venemaalt” plakati. Korteri ukse tagant kostab käsk “Avage, politsei”.

Muusika intensiivistub. Peategelane jookseb trepist üles, võtab haamri ja asub hävitama matrjoška nukku. Alt kostab lask, politsei siseneb korterisse. Politseil on relvad, mundril kiri Venevastane Erirühm. Suitsuses toas välguvad taskulambid, mees surutakse maha ja matrjoška konfiskeeritakse.

Ekraanile ilmub kiri “Kas see on järgmine samm?” ja kampaania märgis #StopHatingRussians.

Siberi haski

Teine lühifilm on sihitud mõjutama vaataja emotsioone. Avakaadris on lumine linnamaja, sees toimub pidu – mängitakse lauamänge, koerad mängivad omavahel. Tänaval jalutab maja poole peategelane, koer rihma otsas, helistab uksekella. Kaamera peatub koeral, sel on väga sinised silmad.

Ukse avanu küsib, kas tuldi koertepeole ja mis on koera nimi. Peategelane ütleb koera nime ja lisab, et tegu on Siberi haskiga. Majas tegevus lakkab, kõik vaatavad ukse poole. Ukse avanu ütleb, et selles majas pole peategelasele ja koerale kohta. Ukse sulgub, koer niuksub, peategelane ja koer lahkuvad.

Majas olnud koerad jooksevad lahkujaile järele, üks toasolnutest hüüab “Ära mine, ta on venelane, ta on ohtlik”. Muusika intensiivistub. Majas olnud inimesed järgnevad koertele, peategelane patsutab koeri, kõik naeravatad.

Ekraanile ilmub kiri “Piirid on inimeste peades. Lõpeta viha levitamine” ja kampaania märgis #StopHatingRussians.

Mõlemad videod on tehtud professionaalselt, läbimõeldud stsenaariumi ja helitaustaga, korraliku operaatoritöö, valgustuse ja montaaziga.

Võimu ja kultuuri suhe

Kui teise video puhul on tegu pelgalt emotsioonidele apelleerimisega, siis esimese puhul võiks korraks peatuda ka sisul. Vene kultuurieliidi suhe Vene võimudega on pea alati olnud problemaatiline – mitte üksnes Stalini puhastuse ajal, mil tuhandeid kirjanikke ja kunstnikke vahistati ja saadeti vangilaagritesse, vaid ka enne ja pärast seda.

Isegi ajal, mil Vene valitsejaid olid vaimustunud valgustusideedest, saatis Katariina II kirjanik Aleksandr Radištševi tolle võimukriitilise “Teekond Peterburist Moskvasse” eest 10 aastaks Siberisse, veidi hiljem, 1836 pani Nikolai I Petr Tšaadajevi tema Venemaa-kriitiliste ja läänemeelse “Filosoofiliste kirjade” eest hullumajja. Esimese, teise ja kolmanda kirjanike-kunstnike väljarände ajal põgeneti Venemaalt massiliselt repressioonide eest.

Mis juhtus videos näidatud kultuuritegelastega

Sarnast kohtlemist kogesid ka mitmed neist, keda videos Vene kultuuriväärtusena näidati. Meeldetuletuseks, videos mainiti Vene avangardiste, Tolstoi ja Dostojevski raamatuid, Stravinski vinüülplaati.

Vene avangardism oli Venemaal alates 1920ndatest põlu all, avangardistide tööd korjati näitustelt ning suleti hoidlatesse. Kanada Manitoba ülikooli emeriitprofessor Myroslav Shkandrij kirjeldab, kuidas avangardistide tööd liigitati “nullkategooriasse”, mis tähistas “madalat kunstilist taset, millel puudub muuseumiväärtus”. Avangardismi olukord ei paranenud palju ka Hruštšovi sula ajal – Hruštšov nimetas mittefiguratiivset kunsti “koerapasaks”.

Avangardist Kazimir Malevich oli Ukrainas sündinud poolakas, kelle KGB vahistas 1930 ja ähvardas hukata. Sergei Tretjakov, avangardistist kirjanik mõisteti surma ja ta kukutas end vangla trepikojas surnuks. Avandardist Gustav Klucis tegi küll võimudega koostööd, kuid tapeti sellest hoolimata NKVD poolt 1938.

Dostojevski mõisteti 1849. aastal surma, lõpuks piirdus karistus saatmisega Siberi vangilaagrisse. Tolstoi pääses repressioonideta, kuid tema järgijad saadeti Gulagi vangilaagrisse. Stravinski muusika oli Venemaal 1933-1962 keelatud, 1934 võttis ta endale Prantsuse ja 1945 Ühendriikide kodakondsuse.

Irooniline on, et riik, mille erinevatel režiimidel on pikk ajalugu kirjanike, kunstnike ja muusikute tagakiusamisel, kasutab maineparandanduseks mõeldud kampaanias noidsamu kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid. Ju loodab Venemaa seda tehes inimeste lühikesele mälule.

Loo juures kasutatud pildid on kaadrid kampaaniavideotest.  Foto Kazimir Malevichi maalist Supermatism on pärit Google Art Project leheküljelt.