Infosõjas on Ukraina võit mäekõrgune

Kui ukrainlaste sõjalise vastupanu visadus ja putinliku sõjamasina kohmakus üllatasid Venemaa Ukrainasse sissetungi esimestel päevadel paljusid, siis Ukraina strateegilise kommunikatsiooni mäekõrgune üleolek Kremlist asjatundjatele ilmselt üllatusena ei tulnud. Ukraina on selleks konfliktiks valmistunud viimased kaheksa aastat.

Putin oli infosõja meister

Täna ei kahtle ilmselt keegi, et infosõja Venemaa üle on Ukraina igal juhul võitnud. Putini 24. veebruaril alanud invasioon Ukrainasse on muutnud Venemaa rahvusvahelise üldsuse silmis paariaks viisil, millele isegi Kremli hästiõlitatud desinformatsioonimasin pole suutnud vastu seista. Seda sõda on lääne meedias tihti iseloomustatud kui uuema ajaloo kõige mustvalgemat headuse ja kurjuse kokkupõrget. Isegi Venemaa lähimad liitlased ei soovi seda sissetungi õigustada.

Putin on pikka aega nautinud infosõja meistri mainet. Viimase kümnendi jooksul on tema sotsiaalmeedia osav inforelvana kasutamine ja võltsnarratiivide agressiivne propageerimine osutunud pöördeliseks mitmete Kremli jaoks oluliste saavutuste puhul, nagu 2014. aasta Krimmi vallutamine ja 2016. aasta Donald Trumpi valimine USA presidendiks.

Kreml on tõmbunud kaitsesse

Seekord ei pälvi Kremlis valmis hautud narratiivid Ukraina “neonatside” ja “narkomaanide” ning salajaste biolaborite kohta aga väljaspool Venemaad laiemat kõlapinda isegi vandenõuteoreetikute uudisgruppides. Putini katsed oma sissetungi õigustada ei ole saavutanud märkimisväärset mõju. Kremli propagandamasin on olnud sunnitud inforindel rünnakust kaitsesse tõmbuma ja keskenduma kodumaise Venemaa publiku lollitamisele.

Moskva on oma siseriikliku infomulli hoidmiseks keelustanud Facebooki, Instagrami ja Twitteri, sulgenud enamiku riigis allesjäänud sõltumatutest meediaväljaannetest ning kehtestanud uued karmid seadused, mis lubavad pikki vanglakaristusi kõigile, kes julgevad seada kahtluse alla Kremli orwelliliku käsitluse “sõjalisest erioperatsioonist Ukrainas”.

Sama vana maskirovka

Millega sellist suurejoonelist lüüasaamist siis põhjendada? Ühelt poolt võiks ju öelda, et kuna tõde ongi selles konfliktis Ukraina poolel, siis on kõigil soovijail võimalik Kremli narratiivide valelikkuses ise veenduda ning on loomulik, et tõde tõuseb ja vale vaob.

See oleks aga liigne lihtsustus. Tõde on, et ukrainlased on eriti pärast 2014. aastat põhjalikult Venemaa infooperatsioone uurinud ning valmistanud end ette nendega võitlema. Kui nüüd see hetk kätte jõudis, siis tabas see Kremli propagandamasinat nagu Javelin selgest taevast.

Vene pool kasutab infosõjas maskirovka vana ja läbiproovitud meetodit – vägivaldsed repressioonid, tsensuur, sundimine, hämamine ja küünilised moonutused, esitades vene maailmavaatele ja huvidele vastavat alternatiivset reaalsust, mis on enamasti suunatud sisemise legitiimsuse tugevdamisele. Et seda alternatiivreaalsust hoida, muutis Moskva peaaegu võimatuks ka lääne meediaorganisatsioonide korrespondentide tegutsemise Venemaal.

Zelenski on tõusnud üleilmseks kangelaseks

Ukraina, vastupidi, hoiab avatud infopoliitikat ning ei tee välisajakirjanike tegevusele mingeid takistusi. Selle tulemusena on juba veebruari algusest paljud Kiievi parimad hotellid täis ajakirjanikke ja võttegruppe üle kogu maailma. Enneolematu rahvusvahelise meedia kohalolek Ukrainas on võimaldanud sadadel ajakirjanikel kohtuda riigi tegelikkusega ning seda oma publikule vahendada.

Kindlasti ei maksa alahinnata ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski karismaatilist isiksust. Samal ajal kui Putinist on saanud paaria, on Zelenski tõusnud ülemaailmseks kangelaseks. Meediatundlik president toodab koos oma meeskonnaga võimsaid narratiive, tema meeldejäävad selfie-videod löövad sotsiaalmeedias laineid ning ikoonilised tsitaadid, nagu “andke mulle padruneid, mitte autot”, on juba ajalukku läinud.

Vastupidiselt Putini ilmsetele valedele mõjub Zelenski siiralt. Ta ei isoleeri ennast ega sunni kolleege ja meedia esindajaid istuma kümnemeetriste laudade vastasotsa.

Ukraina hea ettevalmistus

Zelenski üksi jääks aga hüüdjaks hääleks kõrbes, kui ei oleks Ukraina rahvast, kes kontrollib fakte, dokumenteerib julmusi ja loob sotsiaalmeedias hulgaliselt avalikkust sügavalt puudutavaid lugusid sõjale omasest õudusest. Ukrainlased on täielikult mõistnud meie tänase hübriidmeedia toimimist, kus peavoolumeedial on kalduvus veelgi võimendada sotsiaalmeedias viraalseks muutunud emotsionaalset sisu.

Kas selline mõistmine on tulnud iseenesest? Pigem ei – see on teadliku tegevuse ja pika ettevalmistumise tulemus. Vajadusega võidelda peamise vastase – Venemaa – vaenuliku propagandaga on arvestatud riigi igal tasandil.

2.detsembrist 2014 kuni 29. augustini 2019 oli Ukrainal eraldi infopoliitika ministeerium. Vajadust võtta kasutusele strateegilise kommunikatsiooni tehnoloogiad kui tõhus vahend riigi kommunikatsioonitegevuse reformide elluviimiseks, rahvusvahelise maine kujundamiseks ja küberjulgeoleku tagamiseks rõhutati mitmetes aastatel 2014–2016 vastu võetud strateegilistes riiklikes dokumentides. Strateegiadokumendis “Ukraina – 2020” toodi välja eesmärk: “Ukraina maailmas populariseerimise ja Ukraina huvide edendamise programm globaalses inforuumis keskendub rahvusvahelise strateegilise kommunikatsiooni institutsionaalse suutlikkuse tagamisele”.

Strateegilise kommunikatsiooni reform 

Ukraina ministrite kabineti poolt 27. mail 2016 kinnitatud valitsuse tegevuskava määras kindlaks valitsus- ja strateegilise kommunikatsiooni reformi. Ukraina eelmise sõjalise doktriini (2015-2021) kohaselt määratleti strateegiline kommunikatsioon kui riigi kommunikatsioonivõimete – avaliku diplomaatia, suhtekorralduse, sõjaliste suhete, info- ja psühholoogiliste operatsioonide meetmete koordineeritud ja nõuetekohane kasutamine riigi eesmärkide saavutamiseks. President Zelenski poolt 25. märtsil 2021 heaks kiidetud Ukraina uus sõjalise julgeoleku strateegia (https://www.president.gov.ua/documents/1212021-37661) asendas 2015. aasta sõjalise doktriini ning näeb ette, et heidutus tuleb saavutada diplomaatiliste vahendite ja tervikliku julgeolekukontseptsiooni rakendamisega, mis arvestab nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi tegevusi, nagu propaganda ja kübersõda.

Koostöö kodanikuühiskonnaga

Pärast eraldi infopoliitika ministeeriumi kaotamist loodi Ukraina kultuuri- ja infopoliitika ministeeriumi alla ühe desinformatsiooni vastu võitlemise vahendina strateegilise kommunikatsiooni keskus (https://spravdi.gov.ua/). Keskus keskendub kommuniatsioonile, mille eesmärk on võidelda väliste ohtude, eelkõige Vene Föderatsiooni inforünnakute vastu.

Keskus defineerib oma peamiste põhimõtetena pidevat koostööd kodanikuühiskonnaga, vabadust poliitilisest survest, vastutust ja avatust. Just koostöö kodanikuühiskonnaga ongi üks Ukraina infosõja edu võti.

Vabatahtlikud poolorganiseerunud infosõdalased on kriitilise tähtsusega nii sõnumite levitamisel, valedega võitlemisel kui luureinfo kogumisel.

Vabatahtlike organiseerimine

Vabatahtlike netisõdalaste leiutised ulatuvad tarkvaratööriistadest, mis võimaldavad nutitelefonide ja arvutite omanikel kõikjal osaleda hajutatud teenuse keelamise (DDOS) rünnakutes Venemaa ametlikel veebisaitidel, kuni Telegrami sõnumiplatvormi robotiteni, mis blokeerivad desinformatsiooni, lasevad inimestel teatada Venemaa vägede asukohtadest ja pakuvad juhiseid Molotovi kokteilide kokkusegamiseks või esmaabi andmiseks.

Just vabatahtlike organiseerimine on kindlasti üks asi, mida Eestil Ukrainalt infosõjas õppida on. Nii karismaatilist kõneisikut kui Zelenski ei pruugi Eestil hoobilt võtta olla, kuid see on üksnes kirsiks tordil. Ukraina edu tegelik põhjus on teadlik ettevalmistumine ja keskendumine lisaks kineetilisele ka sõja informatsioonilisele poolele.

Pildid loo juures on Twitteri kontolt Ukrainian Memes Forces.