Põgeniketulv, põgenikelaine ja muud looduskatastroofid

Nädalavahetuse päevapoliitilised arutelusaated võtsid jutuks Ukraina sõjapõgenike saabumise Eestisse, kasutades sõjapõgenike kirjeldamiseks kõnekujundeid, mis võrdlevad põgenikke ohtliku loodusnähtusega – “põgeniketulv”, “juurdevool”, “põgenikelaine”.

Sõnakasutus, mis võib jääda märkamatuks nii kõnekujundi kasutaja enda kui ka kuulaja jaoks,  mõjutab ometi seda, kuidas toimuvat kogetakse ja lõpuks ka seda, milliseks avalikkuse suhtumine põgenikesse kujuneb.

Põgenikud kui ohtlik loodusnähtus

Sussexi ülikooli teadlane Charlotte Taylor avaldas läinud aastal uurimuse “Migratsioonimetafoorid läbi aegade”, kus leidis, et kõige sagedasemad elukohavahetajate kohta kasutatavad metafoorid ongi seotud just veega – “põgeniketulv”, “juurdevool”, “põgenikelaine” kuuluvad kõik selliste hulka. Need viitavad loodusjõule, mis on irratsionaalne, kontrollimatu ja mis ähvardab püsielaniku heaolu või isegi elu.

Kõneledes põgenikest kui ohtlikust loodusnähtusest kujundatakse arusaam, et sarnaselt loodusnähtusele võib ohtu kujutada ka sõjapõgenik ise. Ometi on olukord pigem vastupidine: kontrollimatu, ohtliku loodusnähtusena on käitunud pigem Venemaa, kelle tegevuse tõttu on Ukraina inimesed pidanud kodudest põgenema, just nagu põgenetakse hiidlaine eest.

Kõnekujundi märkamatu mõju

Miks metafoori kasutamine nii palju me arusaama mõjutab? Kujundlikult võib mõelda metafoorist kui pakikandjast, kes lisaks pakile – tähendusele – toob salakaubana kaasa terve väärtuste ahela ning sellega ka maailmanägemuse, mis pakisaaja arusaamist märkamatult suunab.

Raamatus “Metafoorid, mille järgi me elame” (mis ka eesti keeles ilmunud) ütlevad Ameerika lingvistid George Lakoff ja Mark Johnson järgmist: «Muutused meie mõistete süsteemis muudavad meie jaoks reaalsena tunduvaid asju ja mõjutavad seega ka viisi, kuidas me maailma tajume ja kuidas neist tajudest lähtuvalt toimimine.» Kasutatavatest metafooridest sõltub, kuidas me teeme oma valikuid, olgu igapäevases käitumises või poliitilistes otsustes.

Kui metafoor kord juba kinnistub, on sellest väljapoole mõelda raske. Saab mõelda nii, nagu metafoor ette näeb.

Metafoorid kui relv infosõjas

Metafoori omadus kinnistuda ja muutuda millekski, millest väljapoole on raske mõelda, on teinud sellest propagandavahendi mitme kuritegeliku režiimi jaoks. Võrdlused kahjulike putukate või loomadega (“parasiidid”, “kahjurid”, “närilised”) on aidanud kujundada negatiivset suhtumist inimgruppidesse, et neid dehumaniseerida ja lõpuks likvideerida.

Sarnaselt, Venemaa president Vladimir Putin kasutas 24. veebruari telekõnes ukrainlaste kohta metafoori “natsionalismi viirus” – organismi kahjustav nähtus, mis tuleb hävitada.

Kõnekujundit saab muuta

Ehkki metafoorist väljapoole mõtlemine ei ole lihtne, pole see ka võimatu. Kasu on meeles pidamisest, et tegelikkusest arusaamine sõltub sellest, millisesse metafoorsesse raami kogetav paigutada. Me ei saa küll mõelda ilma metafoorideta, aga meie valida on see, milliseid metafoore me mõtlemiseks rakendame.

Mis oleks, kui kõneleks Eestisse jõudnud sõjapõgenikest mitte kui tulvaveest vaid kui külalistest, võimalusest, vaimsest potentsiaalist või loodusvarast? See võib see kujundada, kuidas pikemas perspektiivis põgenikesse suhtuma hakatakse, kuidas põgenikud ühiskonda sulanduvad, ja veel pikemas perspektiivis seda, kuidas meil endil minema hakkab.